Mika Keränen on algsest kinkeraamatust arendanud sarja. Tallinna keskraamatukogu tellib igal sügisel mõnelt autorilt Tallinnas kooliteed alustavatele lastele raamatu kinkimiseks uue teose – nõnda saigi 2012. aastal 4151 last Keräneni „Armando“. Sarjas on nüüdseks ilmunud neli osa: „Armando“, „Armando ja Ahjulinnud“, „Armando suvelaagris“ ja „Armando Inglismaal“.
Peategelane on ikka seesama kräsupea Armando ja läbiv teema jalgpall, igas lisandunud osas on Keränen leidnud aga uue alateema. Esimene raamat järgib spordilugude üht põhimotiivi: nõrgaks ja saamatuks peetud tegelasel ilmneb ootamatult suur, kui mitte erandlik andekus ühel spordialal. Armando puhul on nii tema erandlikkus kui ka andekus seostatud tema päritolu ja eeskujuga: poiss on oma perega Eestisse tulnud Argentinast ja tema isa sõber on lausa Diego Armando Maradona. Järgmistes osades tuleb jutuks, kas naistejalgpall on tõsiseltvõetav, kas jalgpall on kultuurinähtus ja kas nii-öelda mehed metsast võivad ka hästi palli mängida.
Jätan Armando siiski viivuks pingile puhkama ja heidan pilgu spordiraamatute traditsioonile eesti lastekirjanduses, annan arutelule akadeemilise tausta.
Spordist lastekirjanduses
Jaan Lattik peegeldab XX sajandi alguse olusid, mil sportimine ei olnud veel vaba aja tegevus. Näiteks tema jutust „Tali“ leiab episoodi, kus vanemad inimesed ei mõista üleüldse laste liikumisvajadust, vaid peavad laste hoogsat tegutsemist kelgumäel tühiseks jõu ja aja raiskamiseks. Jõudu tuleks kasutada ikkagi mingi vajaliku töö tegemiseks.
Jalgpalliteemasse juhatas noore lugeja Richard Janno „Vutimehed“, kus agulipoisid taovad küll viletsat nartsudest palli, kuid pallimäng on neile tänuväärne võimalus mõnekski ajaks unustada argielu viletsus ja ühiskonna ebavõrdsus. Kui kõvasti trenni teha, saab võita ka parema varustusega ja kasvult suurema meeskonna. Jalgpallimängus karastatud koostööoskus ja mehemeel annavad indu ka karmimaks klassivõitluseks.
Jüri Parijõgi tõi „Teraspoisiga“ esile, et sport ja sealjuures ka spordivahendite valmistamine on käitumisprobleemidega poiste asutuses kasvatusvahendiks. Spordis saavutatud edu tõstab märgatavalt nii noore inimese kui ka õppeasutuse staatust, sport arendab üksmeelt ja õpetab pingutama, teeb aateliseks.
Ralf Parve on kirjutanud reipaid hoogsaid luuletusi, kus sporditeemagi tooni annab: „Mu parimaks sõbraks / on koolivend Jaan [—] Kui jalgpallis tuline / heitlus keeb – / löön värava mina, / Jaan samuti teeb.“
Jaan Rannapil on rida spordiainelisi jutte, mida ühendab eneseületamise ja ausa mängu motiiv. Janno Põldma „Džuudopoisid“ toob kinnitava näite, et sport kasvatab noori nii füüsiliselt, vaimselt kui ka sotsiaalselt, liiatigi on trennid ja võistlused lõbusad ja põnevad. Reet Kudu „Minu võlusport“ avardab temaatikat, tuues sisse naiseliku liini ning arutluse tippspordi ja lihtsalt vaimustava enesearenduse üle. Kaarel Zilmeri „Juku suusakool“ ja Jüri Randviiru „Kuningas kummuli“ vahendavad konkreetsete spordialade tarkusi. Janno Põldma ja Heiki Ernitsa „Lotte olümpiaraamat“ teeb seda, mida Lotte-sari ikka on teinud – annab sutike teadmisi vigurikeeles.
Nii et sportliku tegevuse kujutamine on lastekirjanduses järjest loomulikum kuni selleni, et kogu raamatusari võib areneda ühe sportmängu areenil. Sport kasvab suuremaks kui elu, sporti tehes ja selle üle arutledes tulevad mängu paljud üldinimlikud küsimused: sõprus, ausus, väärikus, enese ambitsioonide kohandamine koostöövajadusega, eneseületus kui edu pant. Kui kunstialadel, nagu muusika, kujutav kunst, kirjandusloome jms, on osaleja edu määratlemine üsna subjektiivne, siis spordis on lahendus selge ja arvudes väljendatud. Nooremale inimesele on see tähtis. Selge sott! Oled tubli, teed trenni, arened strateegias – võidad!
Sporditeemaline kirjandus läheb lastele ja noortele korda. Koolis võib täheldada lugejagruppi, keda saabki ilukirjandust lugema ahvatleda spordilugude abil. Need, kes Armando tublidusega mitu korda nädalas tundide kaupa väljakuil ja saalides rühivad ning hilisõhtul rampväsinuna koju jõuavad ja koti nurka viskavad – tõesti, need jõuavad lugemisvajaduseni ennekõike niisuguste raamatute kaudu, mis nende pürgimusi otsesõnu toetavad, kuna tegelasega on hõlpus samastuda ja temaga koos õnnestunud pealelööki nautida.
Sõbralik sari algajale
Armando sari on nii sisult kui ka kujunduselt algajale lugejale mõnus: trükikiri on suur, mõni koht lausa paksult esile toodud, raamatud sealjuures mugavalt väikesed, head kätte võtta.
Mis aga kõige tähtsam: jutud on hea tasakaalutundega kirjutatud. Ehkki Keräneni neis lugudes on hästi palju lihtlauseid, ei ole tekst jäänud lahjaks ja tuimaks nagu teinekord lihtsaks lugemisvaraks kirjastatud raamatuis. Keränen oskab arendada parasjagu hoogsat tegevust, mille käigus avaneb heas mõõdus ka tegelaste mõtte- ja tundeilm, seejuures ei jää kirjanik kusagil tüütult heietama ega oma tunderikkust imetlema.
Tema pehme huumor toetub mõnele terasele tähelepanekule. Armando saab tunnis kiita lugemise ja vastamise eest, aga loetu sisu jääb talle segaseks (vanasõna „Tasa sõuad, kaugemale jõuad“). Kodus saab ta ema käest piisava selgituse. Niisamuti on talle esmapilgul võõras erialasõna „kõksima“ – tegevus, milles ta ise on lausa geniaalne. Nii hea, et on käepärast niisugune ema, kes leiab alati aega põhjalikke seletusi otsida ja lapse unistustele kaasa elada. Muidugi ka isa, kelle sõnavara ja tundeküllus aitavad väikesel lugejal tunnetada kultuuride eripära.
Mika Keränen ei naeruväärista kusagil oma noori tegelasi, küll aga paneb kahtluse alla ühe või teise täiskasvanu ülesastumised. Jalgpallitreeneri suur kõht jääb kirjanikule mõnigi kord ette ja selle kohta on tal mõnus olnud väike nali libistada. Lõppkokkuvõttes leiab ta kõikidele olukordadele sõbraliku lahenduse.
Keränen keskendub sellele, mida parasjagu kujutab. Ta ei püüa ühe episoodi ümber kuhjata kõiki üksikasju, millest niisuguse olukorra puhul üldse võiks kirjutada. Ta usaldab end kirjanikuna ja teab, et see, mis veel pähe tuleb, leiab kindlasti koha mõnes järgmises raamatus. Kõrvaliste detailide kuhjamine on üks lasteraamatute tüüpilisemaid hädasid. Keränen oskab sellest hoiduda.
Sarja osades esile tõusvad teemad, nagu sugude ja ka rahvaste võrdõiguslikkus, kultuurierinevuste märkamine ja austamine, aus mäng ja muud sellised, on kõik just needsamad, mida toovad esile mitmed koolides rakendatavad käitumisõpetused. Keränen oskab need jutuained mõnusasti lahti harutada, tema tekst on haarav oma dünaamika poolest.
Võrdluste loomisel on ta soome klassiku Hannu Mäkelä kõrval alles nagu suure koera kutsikas, aga siiski saab näiteid tuua mõnest vahvast episoodist, kus üks võrdlus ajab teist taga. „Väravavahi närvid olid pingul nagu politseikoeral. .. Jaan kimas sellele [pallile – M. M.] järele nagu noor kits. .. Ahjulindude väravavaht Manu tuli vastu ja sööstis Jaani jalgade kallale nagu kotkas.“
Nii tore, et tavalisse eluvoolu saab sugeneda erilisi seiku, nagu kauge maa tüdrukute võistkonna võõrustamine, klassireis Inglismaale ja suts kodumaist eksootikat Lõuna-Eesti spordilaagris. Ja tore, et Mika Keränen on võtnud talle nii tuttavat spordiala esitleda sellises ladusalt kirja pandud sarjas. Oma põhjalikke teadmisi oskab ta vahendada loomulike olukordade kaudu. Loodan, et mõni oluline alateema veel rida jätkab.
Ma ei tea, kas Mika Keräneni sahtlis on ka mõni luuleraamatu käsikiri või vähemalt pakk värssidega pabereid. Igatahes on tal hea rütmitunne nii jutu terviku kui ka üksiklause mõõtmes: „Musta kräsupeaga pallivõlur hüples närviliselt keskringis.“ Head jätkuvat kõksimist Säkkijärve polka nakatavas rütmis!
Mare Müürsepp on lastekirjanduse lektor ja klassiõpetaja.