Mul oli suur soov saada kirjanikuks. Mõnikord on mul see soov isegi praegu. Aga enne seda unistasin, nagu kõik tavalised poisid, kordamööda lenduriks, valvemilitsionääriks, kuulsaks ränduriks, estraadikonferansjeeks, piletikassapidajaks ja jalakäijate tunneli direktoriks saamisest. Mingil ajal – arstiks, nagu minu onu Borja, kes kord kinkiski mulle tõelise süstla koos nõeltekomplektiga. Hakkasin seda süstalt kohe pistma kõikidesse asjadesse, kuhu see sisse sai minna (oh, palun ilma Freudita), kuni see mul käest võeti.
Kanooniliste kosmonautiliste kavatsusteni asi ei jõudnud: kosmonautikaajastu startis siis, kui olin juba 13aastane ja mul oli suur iha kirjanikusaatuse järele. Kirjanikutöös tõmbas mind loomulikult kõigepealt selle väline pool. Mind võlusid väljendid „praegu ma töötan … kallal“ või „ma kogun materjale … jaoks“. Kui ahvatlevad olid oma salapärases kehastuses need „materjalid“! Mind peibutas vastupandamatult silmipimestav perspektiiv istuda pikalt käsipõsakil kirjutuslaua taga, kus vasakul pool asub A4-formaadis paberipakk, paremal aga samasugune pakk, kuid täis kirjutatud minu – kui te vaid näeksite, missuguse – käekirjaga. Sügavas mõtlikkuses võiks närida prillisanga, aeg-ajalt saaks laua tagant tõusta ja hajameelselt välja vaadata aknast, kus „kohev, õrn lumi käratult laskub puude kristallokstele“. (Jäta meelde!) Veendudes, et akna taga on kõik korras, et seal nagu kord ja kohus „pimenes“, saaks ohkega tagasi laua juurde tulla ja istudes taas mõtlema asuda. Ja varsti kutsutaksegi söögilauda.
Kirjanikul on, millega tegeleda. Aga veel rohkem ahvatles mind vaieldamatu indulgents, väljendatud maagilise valemiga „täna ei ole mul kirjutamistuju“. See pole algebra kontrolltöö, kus „täna ei ole mul lahendamistuju“ vaevalt läbi läheb. Minu kirjandus kui niisugune piirdus mõningase hulga algusfraasidega mõningasest hulgast sündimata teosest. Nende piinavate valestartide puhul ei ole kahjuks mitte midagi meenutamisväärset. Need pole hoopiski nagu see, esimene väljend samuti lõpetamata, aga kahtlemata silmapaistvast ühe imelapse, vanade tuttavate tütre, teosest. Kui tüdruk oli üheksa-aastane, kirjutas ta mõnda aega ajaloolist romaani. Algas – muide, ka lõppes – see romaan nii: „Hertsoginna N kaotas mõistuse pärast seda, kui sai teada, et tema tütar on sohilaps.“ Eks ole tõsine.
Mõnel lapsel ei ole vaja kirjutamist enda peal proovida, sest nad ise ongi kehastunud kirjandus. On niisuguseid lapsi (kuigi mitte ainult lapsi), kes suudavad ilma suurema pingutuseta luua enda ümber võimsa kirjandusvälja. Leidub näiteks üks imeline poiss, kellest tema vanemate jutustatud lood püsivad kindlalt minu tänuväärses mälus ja ma vaid ootan ajendit, et … Noh, teadagi.
Näiteks selline lugu. Ühel ilusal päeval küsib poiss isalt: „Issi, kes on Serafimovitš?“ „Milleks sul seda vaja on?“ hämmeldub isa. „Noh, vanaema elab Serafimovitši tänaval. Aga ma ei tea, kes see on.“ Krabistanud rahutult kooliprogrammi hajusate lehtedega oma mälus ja suutmata sealt midagi asjalikku leida, nämmutas isa: „Noh, oli vist selline kirjanik. Kirjutas ta … Noh, midagi kirjutas. Mingeid romaane. Ah! Vaat! Meenus. „Rauavool“. Millest seal jutt käib, ma ei mäleta, vabandust.“
Poiss jäi vist selle arusaamatu vastusega täiesti rahule. Umbes pool aastat pärast seda vestlust viis isa poja paleontoloogiamuuseumi. See on koht, kus asuvad eelajaloolised skeletid ja kihvad. Teadmishimuline poiss vaatles tähelepanelikult kõike, tegi mingeid märkmeid, kuid seejärel pöördus heast-paremast tädikese poole, kes tegeles tööülesannete täitmisega, istudes saalinurgas toolil. „Ütelge, palun,“ küsib viisakas poiss, „kas teie muuseumis on inimeste skelette?“ „Noh, on,“ vastab natuke pahv muuseumitöötaja. „Aga ütelge, kas teil kirjanike skelette on?“ „Milliste kirjanike?“ läks tädi hoopis ogaraks. „Noh, näiteks kirjanik Serafimovitši.“ Mida tädi vastas poisile ja kas üldse vastas, ei ole antud juhul hoopistükkis oluline.
Aga oluline on see, et elu saab aeg-ajalt, heideldes kirjandusega ja seda alati võites, ise kirjanduseks. Ja igas kapis, isegi kui see on lastekapike naljaka seenekesega ukse peal, on peidus skelett. Kirjaniku skelett.

Vene keelest tõlkinud Mihhail Trunin

Essee „Скелет писателя“ ilmus esmakordselt 2005. aastal aadressil http://grani.ru/Culture/essay/m.98384.html