Kirjanik, Eesti Vabariigi kodanik

2 minutit

Lahkunud on kirjanik Erik Tohvri (22. III 1933 – 12. VI 2020). Siin võiks asuda tema „ametlik“ nekroloog, kuid kellelt seda küll paluda? Kirjanik Tohvri ei kuulunud justkui kuhugi. Küll aga kuulus talle lugeja süda.

Erik Tohvri, kodanikunimega Hans-Erik Laansalu, oli pärit Rakverest. Õppis Rakvere 3. algkoolis, Jägala-Joa koolis ja Kodasoo koolis. Lõpetanud Tallinna elektromehaanika tehnikumi, sai temast elektritehnik. Ametis jõudis Tohvri olla ETKVLis, Tallinna Elektrivõrgus, Harju Elektris ja firmas ABB HE. Levinud on teadmine, et Tohvri hakkas ilukirjandust viljelema pärast pensionile jäämist, kuid õigupoolest oli ta kirjanduslike katsetustega alustanud juba koolipõlves. Ta on kirjutanud kuuldemänge, novelle, humoreske ja filmistsenaariumi. Romaanideni, tõsi küll, jõudis Tohvri alles elusügisel, ent see-eest kuidas! 2001. aastal ilmunud „Majadele jõe ääres“ on järgnenud üle 30 romaani ning mälestusteraamat „Peeglikillud“ (2006). Romaan „Kaldaliiva“ tõi Tohvrile A. H. Tammsaare nimelise kirjandusauhinna (2006). Küllap oli talle hinnatavam kui väärika nimega preemia lugejate tunnustus: Tohvri troonis Eesti rahvaraamatukogude laenutushüvitiste edetabeli tipus terve kümnendi (2009–2019). Väga menukad olid ta teosed juba mitu aastat varem ning küllap loetakse neid meelsasti edaspidigi.

Erik Tohvri viimane romaan „Elupõletajad“ ilmus ju alles mullu. Tohvri kirjutas raamatu teadmisega, et aina kehveneva nägemise tõttu neid temalt rohkem ei tule. „Elupõletajates“ söandas Tohvri ühtlasi puudutada teemat, mis tema senistes tavaliste inimeste igapäevaelu ja suhteid käsitlevates teostes varjus oli püsinud: seksuaalsust. Sümpaatne on teosest kumav kreedo, et õigupoolest on elupõletamine see, kui ilma armastuseta raisatakse oma eluaastaid ning keelatakse endale õnne.

„Ma tänan kõiki, kes minu ajaviiteks kirjutatud romaanidest on osa saanud!“ loeme „Elupõletajate“ tagakaanelt. Kõlab justkui hüvastijätt? Ometi ei olnud tegu Tohvri viimase pöördumisega. Kirjandusest kõrvaletõmbumine ei tähenda ometi endassesulgumist. Avarate huvidega kirjamehe sulest ilmus alles nüüdsama Sirbis artikkel „Riik, mille hümnis puudub riigi nimi“ (6. III 2020). „Kas see oleks siis suur pühaduse teotus, kui asendaksime Jannseni tekstis maskuliinsust rõhutava sõna „isamaa“ kõigiti sobivama Eestimaaga?“ mõtiskletakse selles.

„Erik Tohvri on kirjanik, 1933. aastast Eesti Vabariigi kodanik,“ tutvustas end kaastöö autor.

Head teed, Erik Tohvri!

 

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp