Toomas Haug, kes avaldas ajakirjas Kultuur ja Elu (1988, nr 5) muljeid Wellesto avaõhtult, võrdles seal valitsenud õhkkonda Siuru avaõhtu elektriseeritusega, kuid põhimõtteliselt leidis ta siiski erinevusi rohkem kui sarnasusi: „Tookordne hüüdlause oli: kõik tuleb veel luua! Täna öelgem: kõik tuleb veel taastada”. Ta nimetas wellestolasi kultuuripidevuse eest võitlejaiks, kelle hulgas on küll ka esteetiliselt rahuldamata tiib, aga domineerib siiski üldkultuuriline humanitaarialembus ja tolerantne loomingulisus: „Nii et arvatavasti tuleb „Vellestot” lugeda rohkem seltsiliku traditsiooni jätkuks, mis vahendab õrnu kajasid Eesti Üliõpilaste Seltsi ja „E.Ü.S. Veljesto” päevilt”. Avaõhtu oli tema meelest kokkuvõetav kolme sõnaga: “esteetika ja poliitika tasakaal. Ja veel: maitsekas ja järjekindel”.
Kui Doris Kareva õhtu lõpus rühmituse poeetilist manifesti ette luges, kuulati seda püsti seistes. Ja laiali mindi – nagu tollal kombeks – tõsises ja rahvuslikus meeleolus. Mäletan, et ise kandsin tol õhtul sinimustvalget riietust ning lugesin ette ühe Kersti Merilaasi avaldamata luuletuse sinimustvalgest lipust, mis toona polnud veel peidikuist välja toodud: muinsuskaitsepäevad Tartus tulid alles kuu aega hiljem. Wellesto kirjandusrühmitus sündis tegelikult juba 1987. aasta detsembris kirjanike Olev Remsu, Indrek Hirve, Doris Kareva ja Ott Rauna initsiatiivil, nendega liitusid 1988. aasta jaanuari-veebruarikuu jooksul paljud teised eeskätt mõttekaasluse, vastastikuse vajaduse ja sallivuse põhimõttel: Maimu Berg, Sirje Kiin, Rein Kruus, Hasso Krull, Mati Sirkel, Toomas Liiv, Toomas Raudam, Märt Väljataga, Udo Uibo, Ülo Mattheus, Haljand Udam, Jaan Undusk, Mati Hint, Peet Kask, Sven Grünberg, Linnart Mäll, Merca alias Merle Jääger, Paul Mõtsküla, Sergei Stadnikov, Ülev Aaloe, Madis Kõiv, Mihkel Tiks ja Ene Hölderlin. Rahvusvahelist vaba vaimuelu väärtustava Wellestoga liitusid kiiresti ka mitmed välisliikmed: Juhan Kristjan Talve (Rootsi/Soome), Tapio Mäkeläinen (Soome), Peeter Puide (Rootsi), Cornelius Hasselblatt (Saksamaa), Astrid ja Ivar Ivask (USA), Lia Peet (Argentina/ Rootsi), Toomas Hendrik Ilves (USA/Saksamaa) jt. Nimekirjast nähtub, et rühmitus püüdis algusest peale luua sidemeid just väliseesti noorema kirjutava põlvkonnaga.
Vastsündinud rühmitus ei valinud endale teadlikult mingit esimeest, sest igasugu ametlikkust ja hierarhiaid me ei tunnistanud. Esialgu tihedaid kokkusaamisi juhatati kordamööda. „Isehakkamine on meie ainus õigustus, väline vormisund meie kohene lõpetus,” kõlas üks meie manifestilauseid. Kuulusime küll koondisena Eesti Kultuurifondi juurde, kes andis meie sisetegevuseks Tallinna vanalinnas ilusa ruumi ja ümmarguse, meie demokraatiapõhimõtetega sobiva lauaga saali. Uue vabarühmituse sünd polnud suletud ja täpselt ülalt alla reguleeritud totalitaarses süsteemis sugugi enesestmõistetav. Kohe algas võimudepoolne kahtlustus, et tegemist on mingisuguse Kontra-Kirjanike-Liiduga, mingi kahtlase vastaste grupiga. Hakati levitama kuulujutte, nagu kavatseksime kõik koos välismaale põgeneda. Selle valeväite kummutamiseks kirjutas Mati Hint lausa eraldi manifesti, mis ilmus Kultuuris ja Elus. Mitmed meist võeti tol kevadel kiirendatud korras kirjanike liidu liikmeks, ilmselt võimude kartusest alternatiivse loomeühenduse loomisohu ees. Kuid meie vastaseks polnud sugugi mitte EN SV Kirjanike Liit ega mingid konkreetsed ametivõimud, vastane oli hoopis võimsam: totaalne ühesugusus, jäik, autoritaarne, ülalt alla suunatud nägemus tasaseks triigitud kultuurist. Meid sidus ühte just see, et olime kõik nii erinevad, et igaüks meist oli natuke eraklik Ise, olime kassid, kes seni olid eelistanud käia pigem omapäi kui koos, ühe mütsi all. Me reageerisime tundlikult ja ägedalt igale sunnile, mis ei tulenenud sisemisest vajadusest. Me tahtsime tõestada eeskätt iseendile, kas on üldse võimalik inimeste demokraatlik ühendus, mis ei rajane mitte süveneval allaheitlikkusel ja müüdavusel, vaid vabal vajadusel lävida, anda ja saada.
Oma eelkäijaiks kultuuriloos pidasime ennekõike 1930. aastate veljestolasi, arbujaid ja 1940. aastate tuulisuilasi, kes alustasid oma tegevust kooliõpilaste ühendusena 1940. aastal Tartus, kuid sõda ja okupatsioon lõhestasid rühma kaheks. Vaid osa neist sai jätkata oma tegevust 1945. aastal Rootsis: Kalju Lepik, Ilmar Talve, Raimond Kolk, Ilmar Laaban jt. Nemadki soovisid liita lõhenenud ja jäigastunud surve alla sattunud kultuuri tervikuks, nemadki seadsid kõrgeimaks väärtuseks eetilise esteetika ja isiksuse vabaduse. Me olime veendunud, et iseeneslikkuseta ei sünni kultuuri. Kultuuri juhtimine ei olnud meie meelest võimalik muidu kui vabadusena lasta tal sündida, olla, luua ja lehvida, kuulutada oma sõnumit või hoopis … vaikust. Viimast siis, kui sotsiaalne müra ohustab vaimu ja tapab tundeid, kui pinged meie ümber kasvasid viimse kriitilise piirini, kust edasi ei jäägi muud kui Suur Vaikus. Wellesto avaõhtul ette loetud kaks manifesti kandsid endas vabadust öelda ja vabadust vaikida: kriitilisema ja ratsionaalsema teksti sõnastas ühistöö viljana lõplikult Mati Hint, poeetilisema, kujundlikuma teksti pani kirja Doris Kareva. Manifestid ilmusid esmakordselt 1988. aasta 25. märtsil ajalehes Sirp ja Vasar, hiljem rühmituse albumis, mis trükiti Oulus Kaleva kirjastuses. Manifestide põhiideed olid: võimaluste vikerkaar ühe värvi asemel, jõuline sisendus, et on olemas alternatiiv, valik ja vabadus. Tahtsime ületada üles seatud tõkked kodu- ja väliseesti, kodu- ja välisilma, eesti ja maailmakultuuri vahel, tahtsime ületada ka kirjastamisele seatud monopolitõket ning anda välja oma albumeid ning ajalehte. „Isehakkamine on meie ainus õigustus, väline vormisund meie kohene lõpetus.” „Tõde on tuhatine! Jäägu meiega lootus ja usk – täht süttib me üle veel!”
Esimene sõjajärgne eesti kirjandusrühmitus asus selles usus teele. Rühmituse tegevuse sihiks oli humanitaarkultuuri vaimupiiride avamine ja avardamine, loominguline eneseharimine ja -tutvustamine, mida tehti menukate külalisesinemiste ja kirjanduslike salongiõhtute vormis. Tallinnas toimunud avaõhtule järgnesid rahvarohked ja elevust tekitanud kirjanduslikud õhtud Võrus (8. X), Stockholmis (20. X), Tartus (14. XII ) ja Haapsalus (26. XII ). Vastuvõtt oli väga soe ja kutseid esinemiseks saabus rohkem kui küllaga. Võru kirjandusõhtu jaoks kirjutas Paul Mõtsküla ekstra murdekeelse manifesti, mis ilmus 15. oktoobril 1988. aastal Võrumaa lehes Töörahva Elu. 1989. aasta juuli lõpus tegutses Saaremaal Wellesto neljapäevane suvekool koos paljude välisliikmete ja väliskülalistega Saksamaalt, Hollandist, Soomest, Rootsist, Inglismaalt ja Ungarist. 28. juulil 1989. aastal sai teoks toimus rahvusvaheline kirjandusõhtu Kuressaare lossi kapiitlisaalis. Tõsisem ettevõtmine oli rühmituse oma väljaannete koostamine ja avaldamisvõimaluste otsimine. Esimene Wellesto ajalehenumber ilmus 1988. aasta detsembri lõpus, selle toimetaja oli Jaan Undusk. Ajaleht sisaldas Olev Remsu manifestiparoodia „Kultuur, aina kultuur”, Sergei Stadnikovi Eesti Rahvuste Foorumil (24. IX 1988) peetud kõne pealkirjaga „Impeerium ja rahvas”, Hasso Krulli teese „Kunst kunsti pärast”, Maimu Bergi „Eesti impressioone Stockholmist”, Jaan Unduski teese kakskeelsusest, Sirje Kiini tutvustuse Rootsis rootsi keeles kirjutavast eesti kirjanikust Peeter Puidest ning Puide kultuurikirja „Vikerkiri nr 1” koos Jaan Unduski põhjaliku kommentaariga kirjale paralleelidega 70 aasta taha jm. Ajalehte trükiti tuhat eksemplari, leht maksis 30 kopikat ja seda levitasid liikmed ise. Paraku jäi esimene ajalehenumber ka viimaseks, sest väljastpoolt palgatud majanduslik projektijuht, kes polnud rühmituse liige ning kelle nimi ei vääri mainimist, põgenes ootamatult koos järgmise numbri materjalide ning avaldamisrahaga välismaale ning jäi meile teadmata kadunuks.
Tagantjärele mõel
des võib muidugi küsida, kas see välismaale kadumine oli kellegi organiseeritud või oli see pelk juhus? Seda tõsisemalt hakkasime tegelema rühmituse albumi väljaandmisvõimaluste otsimisega, kuid nii ainelistel kui ideoloogilistel põhjustel põrkasime kokku takistustega. Tsensuur polnud veel kadunud ning ametlike avaldamiskanalite aeglus ning bürokraatlik kadalipp meid ei rahuldanud. Siinkirjutaja koostatud Wellesto album õnnestus pärast pikki ponnistusi avaldada alles 1989. aasta augustis Soomes Oulus tänu Kaleva kirjastuse omaniku Aaro Korkeakivi Eesti kultuuri armastusele ja lahkele sponsorlusele. Albumi trükkimine läks talle maksma 40 000 Soome marka, mis oli toona väga suur raha. Wellesto esinduslik ja esimene, ainsaks jäänud album sai algusest peale bibliofiilseks harulduseks. Esialgne plaan oli avaldada album kahes keeles, soome ja eesti keeles, kuid kavandatud koostööst Helsingis tegutseva Tuglase Seltsiga ei tulnud paraku midagi välja. Põhjuseks oli ühest küljest rahapuudus (seltsi juhatus küll arutas albumi rahalist toetamist 10 000 soome margaga, kuid otsustas sellest siiski loobuda). Vabadusjanuste eestlaste tekstide isamaaline paatos tundus toona soomlastele „vanaaegse ja võõrana”, nagu võib lugeda Tuglase Seltsi juhatuse koosoleku protokollist 9. veebruaril 1989. Tuglase Selts pidi esialgse kava kohaselt olema ka albumi väljaandja, kuid kuna seltsi sekretär pidas kogu eestlaste üritust „nii majanduslikult kui poliitiliselt rumalaks” ehk „epäviisaksi”, siis sai ja jäi väljaandjaks ikkagi kirjastus Kaleva. Albumi kujunduse tarvis tegi wellestolasest kunstnik ja luuletaja Indrek Hirv elegantsed, arbujalikud vinjetid. Album esitles rühmituse paarikümne liikme luulet, proosat, esseid ja tõlkeid. Selles on avaldatud ka rühmituse manifestid ning tegevuse kroonika 1989. aasta seisuga. Wellesto albumile kirjutas tuulisuilaste tervituse luuletaja Kalju Lepik:
„Me ei saa soovida tulevikku, kus eesti keel muutub Eestis teisejärguliseks keeleks ja eestlased teisejärguliseks rahvaks, ütlete teie, wellestolased.
Eeskätt on vaja taotleda rahva elujõu ja kultuuriloome kestvust, ütlete teie, wellestolased. Ainitisele kompromissitamisele ja konjunktuursusele seate te vastu alternatiivse käitumise võimaluse: peaaegu alati on võimalik valida tõe ja pooltõe ning ütlemise ja ütlemata jätmise vahel, subjektiivselt tunnetatud hea ja kurja vahel.
Wellesto on sündinud murrangulisel ajal, kus vaekausile on heidetud mitte ainult eesti rahva püsimine ja kadumine, vaid ka maamulla saatus. Ole tervitatud Wellesto, tuhast sündinud tulilind, tulest sündinud sõna, mis kostab ikka kõvemini, ikka valjemini. Kellel on kõrvad, see kuulgu!
Te, vellestolased, olete mõnigi kord nimetanud oma kirjutustes ligemale pool sajandit tagasi Tartus, samuti eesti rahvale murrangulisel ajal tekkinud noorte rühmitust Tuulisui.
Öeldud laused olidki mõeldud teile, wellestolased, tervituseks tuulisuilaste poolt.
Kalju Lepik”.
Kahe esimese intensiivse tegevusaasta rühmahoog vaibus 1990. aastate algul, mil Eesti ühiskondlik elu muutus tundmatuseni: seltse ja erakondi tekkis kümnete kaupa, eneseväljendusvõimalused avardusid otse plahvatuslikult. Kõik see, millest wellestolased oma esimestes manifestides aastal 1988 alles unistasid, osutus tõeks rutem kui oskasime arvata. Tsensuur lakkas, Nõukogude impeerium varises kokku ja Eesti taasiseseisvus. Vabadus tuli. Wellesto viimaseid kooskäimisi 1990. aastal iseloomustasid juba ägedad poliitilised vaidlused, kultuuriküsimused jäid tagaplaanile. Tallinnas Mainoris käis koos esimene erakondade ja seltside poliitiline ümarlaud, ka Wellesto saatis sinna kaks esindajat: Sirje Kiini ja Mati Hindi. Kuid ümarlaua väitlustes selgus, et poliitilist üksmeelt oli pea võimatu saavutada näiteks küsimuses, kas, kellel ja millal on õigus heisata Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Mäletan maruvihast Mati Hinti kaitsmas toonase EN SV Ülemnõukogu poolt nimetatud valitsuse seisukohta, et lipp tuleb heisata nüüd ja kohe; mitmed wellestolased, sh ka mina, pooldasid aga Eesti Kodanike Komiteede seisukohta, et okupatsioonivõimudel puudub sinimustvalge kriminaliseerimise ja karistamise tõttu selle kasutamiseks nii seaduslik alus kui moraalne õigus.
Oli teisigi erimeelsusi, kuid tähtsaim oli siiski käes: kõik võisid nüüd vabalt luua ja lehvitada, kokkuhoidmiseks polnud enam ei sisemist ega välist vajadust: kõik piirid ja võimalused olid nüüd juba lahti. Wellesto on aeg-ajalt tähistanud väikselt ja vaikselt omi tähtpäevi, kuid avalikke esinemisi ega väljaandeid ei ole enam Eesti Vabariigi päevil tarvilikuks peetud. Rühmituse tegevust ametlikult lõpetatud ei ole, elatakse ja kirjutatakse edasi, kuid mine tea, millal jälle võib tugevneda vajadus astuda välja vaimse vabaduse eest.
