Oktoobrikuu esimesel nädalal tuhande üheksasaja kuuekümne viiendal aastal tegi Mihhail Šolohhov oma elukroonikasse ülestähenduse: “Tänast päeva tohib lugeda kordaläinuks; hommikupoolikul töötasin tublilt oma peatüki kallal, pärastlõunasel jahilkäigul lasksin kaks ulukit ja õhtul kuulsin teadet Nobeli preemia määramisest.” Oli tõesti, millega rahul olla. Isegi B. Pasternak, kes auhinnast pidi loobuma, on kusagil tunnistanud, et kõige rohkem oli ta endaga rahul Nobeli preemia määramise päeval. Või siis täpsemalt: ta oli rahul sellega, et tolgi pärastlõunal, kui raadiost oli kostnud teade auhinna määramisest, ta endistviisi istus kirjutuslaua taha, et jätkata oma alatist tõlkimistööd.

Rahulolu väljendasid seega mõlemad, kuid väljendamise viis, nagu ju pidigi olema, kujunes erinevaks. Üks imetles ennast eemalt: “Ka tol päeval, mis ju saavad osaks ainult äravalituile, ma jäin muutumatult iseendaks; peatselt pärast teate ärakuulamist olin taas laua taga, kus riimide otsimise vaev tõrjus tagaplaanile kõik ülejäänu, teade auhinna määramisest kaasa arvatud”. Teine väljendas oma rahulolu humoorikalt: kõigepealt igapäevane töö, muist asjust tähtsam, seejärel täpsed lasud jahipüssist ja lõpuks veel too preemia, mida paljud tavatsevad pidada kõige olulisemaks. Oli auhind täielik ootamatus?

Sellisena see ehk mõjunuks kolmekümnendail aastail, sest ka tollal oli Šolohhov juba kandidaatide nimistus, kuid kuuekümnendate aastate keskel, kohemaid pärast Sartre’i  loobumist, ei saanud enam midagi rabavat olla. Pigem vastupidi: auhinna eelseisev määramine oli teada õige paljudele ja Šolohhov ise kuulus kõige teavitatumate hulka. Kui kirjanik üldse kahtles, siis parimal juhul ainult kerge umbusu vormis, mis tavatseb ilmuda, kui teised räägivad meid ootavast Saatuse heldusest. Räägivad küll, aga… jne.

 

 

Ränka etteheidet tuli arvesse võtta

 

Läbirääkimisi kuuekümne viienda aasta määramise asjus alustati peatselt pärast Sartre’i keeldumist. Prantsuse kirjanik oli ütelnud selge sõnaga: läänebloki preemia! Kahtluse alla oli seatud auhinna määrajate erapooletus ja nii ränka etteheidet tuli ometi arvesse võtta. Ühtaegu aga puudus igasugune selgus selle kohta, missugusesse olukorda võiks auhind panna Mihhail Šolohhovi. Kena lugu küll, kui ta tavapärase tänuavalduse asemel kuulutab Sartre’i kriitika õigustatuks ning lisab, et säärasest auhinnast võivad rõõmu tunda ainult pursuide sabarakud! Nõnda ju preemia, millega polnud võrreldav ükski teine tunnustus, põlataks ära kaks korda järjest ja see justkui osutaks, et kolmandat korda pole enam määratagi vaja…

Sellist olukorda vältimaks algasidki läbirääkimised. Kõigepealt tunti huvi, mida arvaks asjast Šolohhov ise? Kirjanik teadagi polnud mingi otsustaja; selgemini kui keegi teine tundis ta iga hingekiuga, missugusel määral peab paika Lenini suurtõde: ei ole võimalik elada ühiskonnas, olles sellest sõltumatu. Niisiis tuli järele pärida, mismoodi võtaksid kõnealust asja seltsimehed poliitbüroost. Aga või nemadki otsekohe toda ainuõiget lahendust teadsid. Iseäranis komplitseeris küsimust hiljutine vahejuhtum Pasternakiga; tollal öeldi preemia tendentslikkus Moskvas maha täie selgusega ja kui Sartre oma loobumist motiveeris, siis ta ainult kordas seisukohti, mis kuue aasta eest olid Nõukogudemaa pealinnas väljenduse saanud. Kuid isegi tendentslikkust kõrvale jättes tuli arvesse veel üks põhimõttelise tähtsusega küsimus.

Eks kuulunud nobelistid autorite hulka, keda kodanlikus ühiskonnas ülevoolavalt kiideti, kuid toda ühiskonda võeti Nõukogudemaal vastasena kõige üldisemas mõttes. Nii kerkis küsimus, kuidas tuleks nõukogude perioodikas kohelda noid, keda kodanlikus ühiskonnas ülistati.

Seni olid nõukogude kirjanikud olnud nood, kes kodanlikele autoreile pidid andma eeskuju, nüüd aga taheti toda teravat piiri ähmastada. Sest mida muud see tähendanuks, kui Šolohhov, kodanliku ühiskonna põhimõtteline vastane, soostunuks minema nende hulka, keda too ühiskond oli ära pühitsenud?

Küsimus oli seega kõike muud kui lihtne. Ometi tuli sel puhul arvesse ka üks hõlpsustav asjaolu. Jutt on võimuvahetusest, ülimalt olulisest asendumisest, mis Nõukogudemaal oli kuuekümne neljanda aasta lõpupoole toimunud. Laiemad hulgad polnud sellest veel teadlikud; lihtsa nõukogude inimese silmis piirdus muutus eelkõige sellega, et suur juht, keda televisioonis alatasa näidati, oli kuhugi ära kadunud. Vähe sellest; teda ei nimetatud isegi mitte ajalehtedes. Lähiminevik otsekui puudunuks; oli tingimata tarvis hiljuti möödunule kuidagi vihjata, siis seda tehti sõnaga “voluntarism”. See “voluntarism” oli üks väga halb asi, kuid õnneks kuulus seegi jäägitult möödunute hulka; oli ju tunda, et alanud on mingi uus aeg, mida hiljutised hädad ei saa kuidagi kahjustada.

Nii suur murrang pidi mingil määral puudutama kõiki elunähtusi, küsimus Nobeli preemiaga soostumisest kaasa arvatud. Kes öeldu arvab liialduseks, võtku meenutada murrangute üldisimaid põhjusi. On uus vana asendanud, siis ikka oma paremuse tõttu: aegunud jäänukid määratakse kadumisele, et tuleviku õied saaksid puhkeda seda kutsuvamalt. Areng saab juurde järjekordse murdejoone, mis kõik jaotab kahte: “enne” ja “pärast”; enne oli ohtralt puudusi ja neid kõiki püüab “pärast” kuidagimoodi korvata. Nõukogude Liidu oludes see tähendas, et maailma suurt kahesust (sotsialism ja kapitalism) hakkas täiendama riigisisene vastandlikkus: oli võlts voluntarism, kuid nüüd hakkab seda asendama ehe sotsialism.

Veenvaima tõendi oma paremusest saab uus just sellest, et ta varem valitsenud hoiakuid kaldub uuendama põhimõtteliselt: oli varem miski tundunud lubamatu, siis nüüd see on lubatud. See suhtumine pani end maksma ka Nobeli preemiaga soostumise küsimuses: kuuekümne viies aasta ei olnud enam viiekümne kaheksas, mil Nobeli auhind võidi määrata ainult pursuide teenimise eest. Mispärast pidanuks Šolohhov, tõeliselt progressiivne kirjanik, rahvusvahelisest preemiast keelduma? Kas ei taotlenud iga tema sõna suure ja ainuõige tuleviku lähendamist?

Just kuuekümne viiendal, Nobeli preemia määramise aastal, oli saanud väärilise lõpetuse “Ülesküntud uudismaa”, romaan, mille esimene osa oli ilmuma pidanud, et “Vaikse Doni” seeria avaldamine saaks jätkuda. Veerand vahepealset sajandit olid mõndagi muutnud; polnud enam kõigeväelist Juhti, kelle viipel raamatute avaldamine seiskus või jätkus, kuid vähemalt Mihhail Šolohhov oli jäänud muutumatuks. “Ülesküntud uudismaa” lõpeb truult revolutsioonijärgses vaimus, mille väljendamisel juba ammusest ajast peale kasutati vahendeist kõige äraproovitumat: valvsusele manitsemist. Kogu teose vältel sisendati, et põhimõtteliselt on meie elus kõik hästi, aga lõpetuseks tuli siiski hoiatus: Rahvavaenlane ei maga! Selle meeldetuletusega lõpeb Smuuli “Järvesuu poiste brigaad”, kuid tõsiasja nentimisel tuleks arvestada, et teos pärineb 1948. aastast. Šolohhov aga jäi traditsioonile truuks ka kuldseil kuuekümnendail. Ju siis tema silmis ei saanud küsimusel “kes keda?” üldse lõppu olla.

Ja säärase meelsusega inimese puhul võidi veel kahelda, kas tal kõlbab Nobeli preemiat vastu võtta! Muidugi kõlbas; seltsimeeste üksmeel, kes poliitbüroos suunasid maailma käekäiku, oli täielik ja härrased Stockholmis võisid läbirääkimised arvata kordaläinuiks. Ettenähtud ajal oli kirjanik kohal ja tegi läbi kõik tseremooniad. Isegi üks humoorika varjundiga pisistseen tuli seejuures ette. Šolohhov oli väikest kasvu ja nii võis kahelda, kas ta tänusuudlusega kõrget kasvu naissoost viikingile, kes talle midagi kaela pidi riputama, üldse hakkama saab. Kuidagimoodi too rituaal siiski laabus. Hiljem laureaadilt küsiti: “Aga mis siis, kui too naine olnuks veelgi pikem?” Kirjanik vastas: “Si
is ma oleksin üles hüpanud”.

 

 

Bolševismi eestvõitlejast Nobeli laureaadiks

 

Suurte tseremooniate läbi saades jõudis taas kätte argipäev. Õhtused teated raadiost ei sisaldanud  enam midagi ebatavalist; tuli piirduda igahommikuse tubli tööga järjekordse peatüki kallal ja pärastlõunaste jahilkäikudega. Ometi ei möödunud Nobeli preemia jäljetult. Pigem võiks öelda, et pärast auhinna määramist hakkas kirjanik end tundma teise inimesena. Ja kes ei suhtuks sellesse mõistvalt? Olid ju pildid läbi käinud kõigist maailma tähtsamatest ajalehtedest, temast, keda varem nähti bolševismi eestvõitlejana, oli saanud Nobeli laureaat. Kirjanik ei kaalunud enam, kuidas Suurt Isamaasõda tuleb kujutada ja laskis end juhtida oma sisetundest. Oli ju kogu maailm äsja teada saanud, et tema kujutiste ehedust tohib usaldada.

Paraku ei tule muutunud enesetunne alati kasuks. Kirjanik arvas küll, et üldsuse hoiak peaks mõjutama ka seltsimehi poliitbüroos, aga tõelus osutus hoopis äraspidiseks. Seltsimeestele poliitbüroos valmistas uus romaan pettumuse ja nad ütlesid otse välja: “Aeg pole veel säärane, et tohiksime peatähelepanu pöörata sõdurite kujutamisele; enne peavad väärilise kujutuse saama väejuhid.” Nii ebamäärane kriitika tegi autori nõutuks; ta ei taibanud hästi, mida temalt taheti ja viskas käsikirja tulle. Taas oli selgunud, kui piiratud määral meie, inimühiskonna täisväärtuslikud liikmed, tohime olla ühiskonnast sõltumatud.

Nende ridade kirjutaja pole kunagi kohtunud Mihhail Aleksandrovitš Šolohhoviga, kõnelemata juba sellest, et ta oleks näinud, kuidas kirjanik oma käsikirja tulle viskas. Niisiis tuleb meil ka kõnealusel juhul leppida sellega, mida teadjad on pajatanud. Aga mispärast peaksid need pajatused alati alusetud olema? See igatahes, mida räägitakse Šolohhovist ja Nobeli preemiast, tundub kõigiti tõepärane.