Väike, aga tegus. Nii võiks iseloomustada Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS), mille tegevjuht Marja Unt on üks eesti raamatu 500. aastapäeva sündmuste eestvedajaid. Juubeliaasta tuleb keele- ja kirjanduselus iseäranis rikkalik: programmis on nii konverentse, näitusi kui ka põnevaid eriväljaandeid jm. Ühtlasi koordineerib Marja Unt Tartu tegevust UNESCO kirjanduslinnade võrgustikus, mis samuti peab väikest tähtpäeva. Alates kirjanduslinna tiitli saamisest on Tartus sugenenud juurde iga-aastasi ettevõtmisi, nagu laste ja noorte kirjandusfestival ning ülemaailmne luulepäev, lisaks antakse välja linnakirjaniku stipendiumi, võõrustatakse kaugemalt tulnud kirjanikke, koolitatakse siinsete raamaturadade giide … Aga kõigest järgemööda.
Sel sügisel täitus UNESCO kirjanduslinnade võrgustikul 20 tegevusaastat. Ligi üheksa aastat on võrgustikku kuulunud ka Tartu. Mis on olnud sinu hinnangul suurimad kordaminekud?
Üks suur saavutus on see, et oleme Tartus käima lükanud rahvusvahelise residentuuri. Kirjanike liidul on küll Käsmu loomemaja, kuid seal kirjutamiseks ei korraldata regulaarselt avalikku konkurssi. Ses mõttes on Tartu kirjandusresidentuur Eestis unikaalne. Meid inspireeris kirjanduslinnade võrgustik: kõige kauem oli kirjanduslinnadest tolleks ajaks residente võõrustanud Praha, võtsime sealt palju üle. Praeguseks on Tartus käinud üle kümne residendi.
Eelmisel aastal algatasime Põhjamaade Kultuuripunkti toel residentuuriprogrammi Põhja- ja Baltimaade kirjanikele, samuti oleme Eesti loomeresidentuuride võrgustiku Loore liige. Selle ühisprojekti kaudu võõrustasime eelmisel aastal ukraina kirjanikku. Loomeresidentuuride teema on nii Eestis kui ka Euroopas viimastel aastatel võimendunud, see on muutunud inimestele arusaadavamaks, nii ka Tartus. See on andnud väga palju: kasvatanud juurde estofiile ja sõlminud sidemeid inimeste vahel. Nüüdseks on palju neid, kes tunnevad end natuke tartlasena, ehkki elavad mujal.
Aastal 2024 on kõik kuud kirjandusresidente täis – võõrustame aasta otsa. Praegu on Tartus residentuuris Manchesteri kirjanik Quigley Cryan Brockbank.
Eelmisel suvel lõpetas Karl Ristikivi Selts kunagise Ristikivi korteri rentimise Tartu linnalt. Selles korteris oli aga majutatud ka kirjanduslinna residente. Kus nad nüüd peatuvad?
Ikka Ristikivi korteris. Seda rendib nüüd Tartu linnalt Eesti Kirjanduse Selts. Kuna seltsil ei ole aga oma varusid, käib kõik projekti haaval. On suur tulevikuküsimus, kuidas leida jätkusuutlik mudel residentuuride jätkamiseks ja korteri alleshoidmiseks. Niisugune korter on suur asi – paljudel linnadel, kes soovivad kirjandusresidentuuri asutada, ei ole selleks sobivat pinda, aga Tartul on. Oleme korra majutanud residenti ka Airbnb korteris, aga see ei ole päris see.
Kas Ristikivi korteris on nüüd taas võimalik külastada ka tema muuseumi?
Praegu seal muuseumi ei ole, kuid koostame uut ekspositsiooni Ristikivist ja tema kaasaegsetest samasse tuppa, kus asus eelmine näitus. Loodame uue näituse avada kevadel „Prima vista“ ajal. Näitus tuleb kahes keeles: see on ka residentidele aken eesti kirjandusse, millega nad saavad isiklikult suhestuda, kui seal korteris elavad.
Kas residentuuriprogramm toimib ka teistpidi ehk kas siinsed autorid käivad ka välislinnades?
Jah. Paljud linnad teevad seda, mida meie ei ole eriti teinud: nad piiravad oma konkursi teiste kirjanduslinnadega. Need konkursid on Tartu kirjanikele avatud, aga kandideerimiseks ei pea olema kirjanduslinna elanik, tihti piisab ka vähemast seotusest. Residentuure tuleb järjest juurde, jõudumööda vahendame kuulutusi. On mõttekoht, kuidas paremini jõuda Eesti kirjanikeni ja julgustada neid konkurssidest osa võtma. Huvi on olnud ja on kandideeritud, kuid mulle teadaolevalt on olnud mõne teise kirjanduslinna residentuuris ainult Carolina Pihelgas ja Maarja Pärtna.
On ka linnu, kes korraldavad virtuaalresidentuure, näiteks Melbourne vahendab neid eri organisatsioonide juures: kirjandusühendused, raamatukogud, festivalid … Residendid saavad stipendiumi selle eest, et osalevad virtuaalselt organisatsiooni töös, tutvuvad sellega ning kirjutavad sel ajal midagi.
Kui suur on konkurss Tartu residentuuri?
Viimati oli meie üleilmsel konkursil rekordarv huvilisi: 43. Prahaga ei anna seda võrrelda, seal on kandidaate sadu, aga arvestades meie jõudlust kandidaatidega tutvuda – püüame seda teha põhjalikult –, oleks mitusada avaldust ühtaegu nii hea kui ka halb uudis. Asi on läinud tõusvas joones: oleme partnerite seas tuntust kogunud, Tartut soovitatakse kolleegidele ja siia tahetakse tulla.
Rahalises mõttes ei ole stipendium teab kui suur: 600 eurot kuus. Stipendiaat tuleb siia kaheks kuuks, nii et ta saab 1200 eurot. Sellega peab kokkuhoidlik olema, kuid pakume ka tasuta majutuse ning katame teatud piirini reisikulud. Tartu suureks väärtuseks peetakse hoopis siinset atmosfääri.
Maailmas leidub ka niisuguseid residentuure, kus inimesed maksavad ise korteris viibimise eest. Meiltki on paar korda uuritud, kas saaks omal kulul tulla. Võib-olla tasub nüüd, kus oleme enam-vähem suutnud vundamendi valmis laduda, pakkuda välja ka tasulist võimalust siin viibida.
Äsja tuli uudis, et Tartu on valitud kirjanduslinnade võrgustiku aastakohtumise võõrustajaks.
Jah, see kohtumine leiab aset 2026. aastal.
Võrgustiku liikmed saavad kokku kaks korda aastas. Üks neist on UNESCO suur loovlinnade aastakonverents, kus on koos seitse alavõrgustikku: kirjandus-, muusika-, pärandilinnad jne. Teine on iga võrgustiku oma kohtumine: selle korraldamiseks linnad kandideerivad ja siis hääletatakse. Üsna napilt küll, kuid Tartul õnnestus teisel korral hääletus võita.
Võrgustikku kuulub praegu 53 linna ning neid tuleb järgmisel aastal juurde, sest praegu on avatud uus kandideerimisvoor. Aastakohtumise korraldamine on paras väljakutse. Hallata tuleb suhteliselt mitmekesist seltskonda kutsetest ja viisataotlustest kuni toitlustuse erisoovideni välja. Programm luuakse koostöös linnavalitsuse ja teiste asutustega ning kirjanduslinnade võrgustiku koordinaatoriga. Aastakohtumise toimumise kuu on veel lahtine: ideaalne oleks maikuu, „Prima vista“ aeg, kui meil on rahvusvaheline kultuuriprogramm omast käest võtta. Teine variant on septembri teine pool, sest Tartu puhul on tugevalt inspireeriv tegur linna maalilisus – kevadise Tartu järel oleks varasügisene linnapilt kindlasti teine valik. Olen unistanud palju aastaid, et saan võrgustiku liikmetele, kellest on saanud justkui perekond, näidata oma linna. Samal ajal on see tõsine töö.
Ei ole sugugi võimatu, et praeguste kärbete ajal võib mõni lugeja Tartu vilgast kultuurielu pidada pillamiseks.
Kas kultuur ikka on pillamine? See on investeering.
Mis puutub aastakohtumise rahastusse, siis see tuleb tõenäoliselt leida eri allikatest. Transpordi ja majutuse eest maksavad delegaadid seejuures ise. Võõrustaja kannab hoolt logistika, kultuuriprogrammi, toitlustuse jmt eest.
Niisugused kultuuriinvesteeringud ei too aasta jooksul eurosid eelarvesse tagasi, vaid on aeglasemad protsessid. Kirjanduslinnade võrgustikku kandideerimise mõju saab hakata mõõtma alles nüüd – kui palju on siin käinud väliskirjanikke, kui palju nad on Tartust kirjutanud ja kui palju on nüüdseks üle maailma meie sõnajälgi. Inglismaal ei pruugiks leiduda kirjanikke, kes ammutavad ainest eesti folkloorist, kui nad ei oleks siin residentuuris olnud.
30. jaanuaril kuulutatakse välja eesti raamatu aasta. Kui palju selle korraldamiseks ministeerium raha eraldas ja mida selle eest saab?
Usun, et selle info võib avalikustada: praeguse seisuga 300 000 eurot. See eelarve on perioodiks alates 2023. aastast, kui oli vaja teha esimesed kulutused, kuni 2026. aasta märtsini. Aastate peale ei ole seda palju, aga õnneks andis ka haridus- ja teadusministeerium Eesti Keele Instituudile ja Eesti Kirjandusmuuseumile eesti raamatu aastaga seotud ettevõtmisteks lisavahendeid.
Tööjõudu on poolteist inimest pluss kommunikatsiooniteenuse pakkuja. Oleme kõik poole kohaga: projektijuhid Krista Ojasaar ja Triin Ploom-Niitra ning mina. Kommunikatsioonijuht Liis Seljamaa on omakorda appi võtnud Katrin Ruusi. Hea on see, et tiimis on üksteisemõistmine ja varasem koostöökogemus.
Programm on mitmekesine ja meie töötabelis on praegu enam kui 80 sündmust, näitust ja projekti. Näha on juba tervikut, mis hõlmab nii raamatu enda, eesti keele ja kirjanduse kui ka lugemise ja selle tulevikuga seotud teemasid. Püüame aastat sisustada nii, et see poleks juhuslik sündmuste jada, vaid ikkagi mingitmoodi loogiline tervik. Eesti raamatu 500. sünnipäev on aga nii suur asi, et keegi ei tohi kõrvale jääda puhtalt sellepärast, et meil on mingid kontseptuaalsed raamid ees (eelarve poolest need paraku on ja annavad end tugevalt tunda), seega hoiame programmi võimalikult paindliku. Paljud asutused teevad küll näitused ja üritused oma eelarvest, aga nad vajavad lisatuge. Püüame siia-sinna õlga alla panna ja jätta midagi varuks ka uutele ettevõtmistele – seejuures on tähtis regionaalne mõõde. Suurem osa eelarvest on siiski ette ära planeeritud.
Sündmuste, näituste ja projektide, aga ka teavitustegevuste eelarve tegelikust vajadusest on ligi kolmandik puudu. Lisaks on mure trükiste pärast, sest nii mõnigi neist vajaks lisarahastust, mida praeguse eelarve juures pakkuda ei saa. Aasta (õigemini 14 kuud, nagu raamatuaasta kestab) on muidugi pikk aeg ning eks püüame leida veel lisatoetusi, aga niivõrd suure programmi puhul on oluline ka see, et oleks võimalik mõelda ette ja tegutseda teatud kindlusega. Selles mõttes võib raamatuaasta programmi kokkupaneku protsessi võrrelda suurfestivali korraldamisega: silme ees peavad olema algus ja lõpp ning kõige selle proportsioonid, mis sinna vahele jääb.
Millal programm avalikustatakse?
Programmi põhiosa, eriti aasta esimese poole ettevõtmised, saavad avalikuks koos meie kodulehega jaanuarikuus. Väga tähtsa partnerina näeme Eesti koole ja raamatukogusid – püüame jõudumööda vahendada kõike, mida saame koos teha.
Eesti raamatu juubeliaasta on ühtlasi ka läti raamatu juubeliaasta. Kas midagi ka koos ette võetakse?
Koostöös lätlastega tuleb 15. oktoobril Eesti, Läti ja Saksa ajaloolaste ühiskonverents Wittenbergis. Killud, mis meil on teada esimese eesti- ja lätikeelse raamatu kohta, on laiali mööda maailma, ning sellel konverentsil püütakse need kokku tuua. Seda konverentsi koordineerib Läti rahvusraamatukogu. Otsime teisigi koostöökohti.
Koos võtavad midagi ette ka kirjanduslinnad Tartu ja Tukums. Lisaks on meil Valga kultuuriasutustega juttu olnud raamatuaasta sidumisest Valga ja Valka kaksiklinnade festivaliga.
Üks olulisi juubeliaasta trükiseid on kogumik „Eesti ja läti raamat 500“, mille koostavad kaks rahvusraamatukogu.
Eelmisel raamatuaastal oli oma logo. Kas ka tänavu?
Logosid on lausa kolm: „Eesti raamat 500“, „Eesti kirjakeel 500“ ja „Eesti raamatu aasta“. Logo kasutamiseks palume EKSiga ühendust võtta – kui logo kasutus on eesmärgipärane ja langeb kokku väärtustega, mida eesti raamatu sünnipäeval edasi kanda püüame, siis me loomulikult lubame. Logo ja raamatuaasta kujunduse kontseptsiooni autor on Mart Anderson.
