Eesti teadusliku fantastika alguseks võib pidada Matthias Johann Eiseni 1903. aasta pildikest „Tallinn aastal 2000”, millesarnaseid loetakse kindlalt žanriulmeks1: autor ekstrapoleerib oma kaasaja tehnoloogilisi suundumusi ning oletab, milliseks muutub maailm tulevikus2. Kuigi selleks ajaks ei olnud ulmekirjandus eesti lugejale enam ammu tundmatu (nii näiteks vahendas ajakirjandus Jules Verne’i loomingut 1875. aastast saadik), kuuluvad harvad algupärandid kirjanikele, kes kasutavad põhiosas teisi teemasid ja loomemeetodeid.
Kriitik ja toimetaja Raul Sulbi leiab3, et romaanidega „Kaksikliik” (1981) ja „Kaksikliik 2” (1988) sai Eiv Eloon esimeseks eesti kirjanikuks, kes avaldas ainult ulmet. Kogu tema looming koosnebki vaid kahest õblukesest jutustusest ning proosas võiksid selle au sama hästi ära teenida ka Rein Sepa „Viimne üksiklane” (1960) ja „Gaia peab startima” (1969). Esimene autorite põlvkond, kes peamiselt žanriulmet kirjutaski, kerkis esile alates 1980ndate teisest poolest (Urmas Alas, Tiit Tarlap) ja eriti 1990ndatel ajakirjades Mardus (1991–2001, Mario Kivistik) ja Algernon (1998–2013). Nende hulka kuuluvad Veiko Belials, Veikko Vangonen, Lew R. Berg, Marek Simpson, Matt Barker, Mart Raudsaar, Karen Orlau, Indrek Hargla, Siim Veskimees, Maniakkide Tänav, Meelis Friedenthal, Andre Trinity, Kristjan Sander.
Olukord, mil Eestis ulmekirjandust nii tõlgiti kui ka loeti, kuid üksikuid algupärandeid avaldasid peamiselt muudel teemadel kirjutavad kirjanikud, jäi kestma pikaks ajaks. Selle põhjused ei ole selged ja vääriksid eraldi uurimist. Hulk autoreid on avaldanud mõne žanriulmeks liigitatava jutu (ja veel rohkem on neid, kes vahel fantastilis-sümbolistlikku loomemeetodit viljelesid)4 ning paljudest alamžanritest leiab näiteid eelmainitud põlvkonnale eelnenud sajandist. Indrek Hargla peab esimeseks eesti õuduskirjanikuks Friedrich Reinhold Kreutzwaldi tema ennemuistsete juttudega ja nimetab järgmiseks teetähiseks August Kitzberginovelli „Libahunt” (1891/92)5.
Eesti esimene kosmoseseiklus on minu teada Paul Viidingu „Marsi ja Jupiteri vahel” (1958), keskaja müstifikatsioon (millesarnased tegid hiljem kirjanikuna kuulsaks Umberto Eco) Karl Ristikivi „Imede saar” (1964), moodne alternatiivajalugu Enn Nõu „Pidulik marss” (1968), totalitaarset ühiskonda kujutav düstoopia Enn Vetemaa „Tulnuk” (1987, kirjutatud 1968/69), emakese Maa kui organismi pärast muretseva ökoulme näide August Mälgu „Projekt Victoria” (1978), imeulme romaan Rein Raua „Ratsanik Melchior” (1991) jne.
Niisiis on kohatu rääkida eesti žanriulme sünnist 1980ndatel. Teiselt poolt aga sai kõnealune „kirjanduslik provints” alles siis oma esimesed püsielanikud, kellest osa (Tarlap, Belials, Hargla, Veskimees, Tänav, Friedenthal, Sander) jätkasid avaldamist ka järgmistel kümnenditel.
Jätkuväljaanded
1998. aastal asutatud Algernon6(Jüri Kallas, Raul Sulbi, Taavi Tuvikene) seadis eesmärgiks luua avaldamiskoht algajatele autoritele ning selles ilmusid nii Harlga, Veskimehe, Tänava, Frieden-thali kui ka Sandri esimesed tekstid. Esimese viie aasta jooksul oli ajakirjas eraldi „Jutulabori” rubriik, mille ilmumislävi oli madal; alates 2003. aastast püüab Algernon avaldada vaid tekste, mis põhimõtteliselt võiksid ilmuda ka ükskõik millises teises kirjandusväljaandes. Toimetus (praeguses koosseisus Ats Miller, Juhan Habicht, Meelis Friedenthal, Triinu Meres, Kristjan Sander) retsenseerib kaastöid põhjalikult.
„Jutulabori” ürituse mõtteliseks jätkuks võib pidada Maniakkide Tänava Tartus organiseeritavaid töötubasid ning nendega seotud ajakirja Reaktor7(Maniakkide Tänav, Tõnis Hallaste, Ove Hillep, Joel Jans), mille ampluaa on kirjandusest laiem (jooksvad uudised, rollimängud, ulmekoomiksid, seltskonnakroonika jm). Tänava ümber näib olevat tekkinud ainus inimkooslus, mida võiks eesti ulmekirjanduses pidada rühmituseks.
Lisaks paistab ulmesõbraliku väljaandena silma Lääne Elu. Antoloogiasari „Täheaeg”8, millest kunagi ei puudu ka (küll väga kõikuva tasemega) eesti algupärandid, ilmub alates 2002. aastast (toimetaja Raul Sulbi). 1997. a alustanud Ulmekirjanduse BAASi9 on kogunenud üle 36000 arvustuse 340 arvustajalt ning see on hea igaühe teejuht nii eesti kui maailma ulmesse.
XXI sajandi provintslased
Lõpuks mõne sõnaga ja subjektiivselt provintslastest.
Produktiivseim ja enim auhinnatud Indrek Hargla näib olevat suundunud oma keskaegses Tallinnas tegutseva apteeker Melchiori sarjaga ajalooliste detektiivromaanide juurde.
2001–2011 on Hargla avaldanud seitse ulmeromaani ja neli kogumikku, milles leidub näiteid peaaegu igast alamžanrist. Autorit iseloomustab asjatundlik huvi ajaloo ja müstika vastu, meelelised kirjeldused, läbimõeldud süžeed. Apteeker Melchiori austajale võiks pakkuda huvi ka mõneti isa Browni meenutav üleloomulike mõistatuste lahendaja Pan Grpowski („Pan Grpowski üheksa juhtumit”, 2001).
Siim Veskimees on avaldanud 2001–2012 kaksteist ulmeromaani ja ühe kogumiku. Silma paistab „Kuu ordu” tsükkel inimkonna teovõimsamast ning kindlameelsemast osast, kes rajab uue ühiskonna Kuule, jättes korrumpeerunud maised valitsused keskkonnaprobleemide ja iseenda amoraalse poliitika lõksu. Elektroonikainseneri taustaga autorit iseloomustavad Arthur C. Clarke’i ja Robert Heinleini stiilis suurejoonelised ideed, millest jäävad aga mõnevõrra maha karakterite ja inimsuhete kujutus.
Tiit Tarlap on avaldanud 2001–2013 kaheksa romaani ja kaks kogumikku. Tegu on valdavalt sujuvate macho’st peategelasega seiklusjuttudega. Jõulise, põnevat elu elava minategelase ümber põimuvates keerulistes intriigides ei pruugi miski olla nii, nagu esimesel pilgul paistab. Autorile on Ulmekirjanduse BAASis ette heidetud küll puist keelekasutust, küll ebaoriginaalseid ideid, küll väheusutavat ühiskonnakujutust – aga harva igavust. Maailmanimedest sobiks võrdlus Harry Harrisoniga.
Ulme- ja lastekirjan
ik Veiko Belials on sel sajandil avaldanud ühe romaani („Jumalate vandenõu”, 2006) ja kolm kogumikku. Eriti autori esikromaanile „Ashynari kroonikad” (1997) on ette heidetud stamplikkust, 1990ndate poole-sajast jutust olid paljud ebakindlad ja kobavad. XXI sajandil on aga Belialsi stiil muutunud järjest täpsemaks ja poeetilisemaks, tehes temast kõige järjekindlamalt oma lühivormi lihviva eesti ulmekirjaniku. Suur ja õnnestunud töö oli ka Arkadi ja Boriss Strugatski peateose „Hääbuv linn” eesti keelde tõlkimine ja põhjalik kommenteerimine.
Meelis Friedenhtali esikromaan „Kuldne aeg” (2005) avaldas muljet oma ängistav-sünge atmosfääri, õnnestunud absurdi ja musta huumoriga. Teoloogi haridusega kirjaniku eruditsioon avaldub täiel määral tema teises pikemas jutustuses „Mesilased” (2012), mis sai 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Romaan on kaugel žanriulmest, seda varem peetud ka maagiliseks historitsismiks10.
Maniakkide Tänav on avaldanud kolm romaani ning kaks kogumikku (ühe neist koos J. J. Metsavana ja Jaagup Mahkraga). Debüüdist alates on Tänava firmamärgiks rohked purustatud kehad, pritsivad kehavedelikud ja pingevaba punk. Kaks esimest romaani näivad olevat inspireeritud LARP-rollimängude korraldamisest ja viimane, „Mehitamata inimesed”, on vene katastroofulmest ja arvutimängust S.T.A.L.K.E.R võrsunud fan fiction.
On huvitav märkida, et kummalgi eelmisel kümnendil tuli minu meelest tugevaim eesti žanriulme romaan täiesti väljastpoolt organiseerunud „fändomit”: Markus Vetemaa „Valgelinnu maailm” (1998) ja Leo Kunnase „Gort Ashryni” triloogia (2008–2010).
Viimane arengujoon eesti ulmes on pöördumine ühiskondlike teemade poole katastroofiromaani vormis. Eraldi võttes väga erineva ideemaailma, saatuse ja elukogemusega üksikisikud jõuavad vahel üksteisest sõltumatult samade teemade juurde üheskoos. Otsa tegi lahti Mari Järve stiilipuhas cosy catastrophe „Esimene aasta” (2011), milles kujutatakse ühiskonna kokkukukkumist epideemia mõjul ja Hiiumaale taandunud ellujäänute poolt uuele tulevikule aluse panekut. 2012. aastal järgnesid Rein Põdra „Laev” (2012), nukrameelne mõtisklus veeuputusejärgse Eesti kohal loksuvast paadimehest, Siim Veskimehe „Lõputu juuni” ning Maniakkide Tänava „Mehitamata inimesed” (2012). Kõik need teosed kujutavad ühiskonda, mille on pea peale keeranud ootamatu katastroof ning ühtlasi ka autori nägemust oma kaasaja voorustest või vigadest.
Olgugi et ühiskonnakriitiline pilk ei olnud eesti ulmekirjanikele võõras ka varem, on vaadeldav laine meie ulmekirjanduse ajaloos esmakordne ning usutavasti üks žanri küpsemise märkidest.
1 Žanriulmeks nimetatakse ilukirjandust, milles on kandev roll kindlatel, traditsiooniliselt mõne ulme alamžanriga seostatavatel teemadel (tehnoloogia areng, ajas rändamine, alternatiivne ajalugu, üleloomulikud või mütoloogilised olendid jpm).
2 Huviline leiab selle teose referaadi Hillar Palametsa artiklist Eesti Päevalehes 18. XII 1999.
3 Estonian Literary Magazine 11/2000.
4 Huviline leiab eestikeelse ulmekirjanduse bibliograafia (Jüri Kallas) aadressilt http://ulmebiblio.blogspot.com/.
5 Eessõna kogumikule „Õudne Eesti” (2005)
6 www.algernon.ee
7 www.ulmeajakiri.ee
8 Sarja veebileh http://taheaeg.wordpress.com/
9 http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp
10 Algernon, IX 2012, http://www.algernon.ee/node/23