Mõnikord olen ma ise juttu teinud ka sellest, et kirjanduslugudel on kalduvus üksteist korrata ja kinnistada. Eesti kirjanduslugudes on peatükke, mis on rännanud ühest ülevaatest teise enam-vähem samasugusena ligi sada aastat. Eks kaanon tähendagi laulu, milles sama viisi lauldakse üha uuesti …
Eesti XIX sajandi teise poole luulele – lauludele, nagu luuletusi toona nimetati – on lähenetud enamasti kanooniliselt väga püsival viisil („viis” ka tähenduses „meloodia”): ajajärgu luulet tutvustatakse väheste variatsioonidega autorite kaupa, tuuakse näiteks nende tuntumad (populaarsemaid) tekstid ja püütakse nende abil kinnistada autori kohta teatud stilistilises voolus. Vaadatagu kas või viimast eestikeelset kirjanduslugu (2001).1
On huvitav, et kaanonis kinnistunud näited on suures osas muusikalised. Põhjus on arvatavasti asjaolu, et suur hulk toonaseid tekste on tänu viisistamisele kinnistunud kultuurimälus või folkloriseerunud ning seejärel kirjanduse kullafondi arvatud. Väärt tekstid on need ju ka, aga ennekõike tekstid, mis on jäänud püsima.2 Nii on see Lydia Koidula, Friedrich Kuhlbarsi, Juhan Kunderi, Anna Haava ja paljude teiste puhul. Vaadelgem lähemalt näiteks Friedrich Kuhlbarsi juhtumit.3
Friedrich Kuhlbars (1841–1924) oli Viljandi kooliõpetaja, kes leidis leivatöö kõrvalt aega ka kodumaa folkloori uurimiseks ning ilukirjanduse viljelemiseks. Peamiselt kirjutas Kuhlbars rahvuslikku muinasromantilist ja looduslüürikat, mida avaldas kolmes keeles Villi Andi jt pseudonüümide all, aga ka rea koolilastele mõeldud laulikuid. Kuhlbars oli omal ajal Jannseni, Koidula ja Kreutzwaldi kõrval lugupeetumaid kirjanikke. Tänapäeval on sellest hiilgusest järel riismed, aga vähemalt teavad kõik tema sõnadele loodud laule „Vanemuine” („Kungla rahvas”), „Koit” („Laulud nüüd lähevad”), „Teele, teele, kurekesed” ja „Lõikuselaul” („Me lähme rukist lõikama”).
Kuhlbarsi õnnestunud muusikalise invasiooni puhul on ootuspärane, et tema populaarseid viisistatud tekste ongi tema parimateks luuletusteks pidama hakatud. Näiteks luuleantoloogia „Sõnarine” I osa (1989) toob ära viis luuletust: „Häitsmemehe”, „Karjaste hommikulaul”, „Õhtulaul”, „Teele, teele, kurekesed” ja „Vanemuine”. Neist viiest neli on siiani kooli- ja koorilaulikutes. Kultuuriloolise tähenduse tõttu oleks neid raske kitsamalt kirjanduskaanonist välja arvata. Näiteks Kuhlbarsi üldrahvalikuks saanud „Vanemuine” viib kuulaja eesti ooperi sünniaegadesse, K. A. Hermanni 1907. aastal loodud laulelduse „Uku ja Vanemuine ehk jumalad ja Eesti rahvas” juurde. Või proovigu keegi kahtluse alla seada „Koidu” väärtust. Esitati seda ju Mihkel Lüdigi viisiga esimest korda juba 1923. aasta laulupeol ning see on 1969. aasta juubelilaulupeost saadik olnud peo avalaul, moodustades koos pidu lõpetava Lydia Koidula sõnadele loodud Gustav Ernesaksa lauluga „Mu isamaa on minu arm” selle raami. Paraku ei mainita peaaegu kuskil seda, et Eesti Kirjameeste Seltsi 1887. aasta võistukirjutamisel auhinnati Kuhlbarsi unustusse vajunud luuletusi „Linda leinamine” ja „Isa Kalev”, mille mõju edasisele eesti kirjandusele on Tuulemaa motiivi hällina ometi olnud määratu palju suurem kui tema viisistatud tekstidel.4
Ei alga seegi pidu Kuhlbarsi „Koiduta”. Kuhlbarsi eluajal aga võis laulupidu olla kahe teraga mõõk. Ühelt poolt on vaieldamatu selle omaaegne ja siiani püsiv sütitav mõju rahvuslikule eneseteadvusele, seltsiliikumisele jm. Teisalt on võimalik, et laulupeo traditsiooni kodustamine soodustas üleminekut suulisest kultuurist kirjalikku, regivärsist lõppriimilisse luulesse, rahvalaulust läänelikku muusikasse ehk eesti kultuuri ühe arhailise tahu kadumist. Klassikalise koorimuusika harrastamine iseenesest on tegevus, millel ei ole rahvalaululikuga palju ühist. See opereerib rangelt tempereeritud helireas. Lugu ise on noodikirjas trükitud. Kui see juba trükitud on, siis seda nooti kasutatakse võib-olla aastakümneid. Laulmist ei juhata solist ega eeslaulja, vaid dirigent. Kui aga laulu on koguni laulupeol esitatud, siis on sellega seotud hulk ülevaid emotsioone, mille taaskogemiseks seda arvatavasti jälle ja jälle esitatakse … Nii need tekstid kinnistuvad ja kirjanduskaanon kujuneb.
Küllap on läänelikul muusikal, mis levis koorilaululiikumisega (aga juba varem ka kirikulauluga), oma roll ka selles, et XIX sajandi lõpus tuli kiirelt hääbuva rahvaluule talletamiseks kogumine algatada. Ei muutunud aga mitte ainult poeetikataju ja -eelistus, kõik muutus, kogu ideoloogia. Lõppriimilise luule ja koorilaulu abil asuti ärkamisajal ka uut (kunst)mütoloogiat juurutama.5 Populaarseks said Taara, pühade tammehiite, laulva Vanemuise, kuningas Kalevi, Kalevipoja ja kadunud Eesti kuldaja motiivid. Nende luuletuste ja laulude atmosfäär on pidulik, patriotism kohati isegi eufooriline. Selles, et seesugused luuletused ja laulud kiiresti ja laialt levisid, on arvatavasti oma roll kooliõpikutel ja lauluraamatutel.
Kooliõpetus nagu ka koorimuusika on teatavasti põhinenud kordusel. Õpitu lõputu lihvimisega püütakse saavutada täiust. Kordamine ei ole aga ainult tarkuse, vaid ka identiteedi ema. Sümboolse mängu või rituaali kaudu antakse mingis (näiteks etniliste eestlaste) grupis sageli vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele, neid korratakse, kuni ideoloogia on pähe jäänud.6 Laulupeod, mida on käsitletud eestlaste identiteedi kandjana, ongi just millegi seesuguse näide.7 Eestlastele on laulupidu oma korduvate laulude ja tseremooniatega sotsiaalne praktika, mis kinnistab rahvuslikku müüti. Kuna müüt on olemuselt sakraalne, meenutab laulupidu religioosset riitust. Nii on võrreldud laulupidu ka luterliku koguduselauluga8 ning vaadeldud laulupeoliikumist kui eestlaste religiooni.9
Eriti massiliselt korduvad laulud tänavu, juubelihõngulisel laulupeol „Aja puudutus. Puudutuse aeg”, kus rõhutatakse sidet ärkamisaja ja laulupidude ajalooga enam kui ühelgi teisel laulupeol. See on ka lavastuslikult suurejoonelisem kui kunagi varem. Küllap siis vajatakse just neid tekste ja viise. Seetõttu ei ole ehk siinkohal tarbetu taas tsiteerida Friedebert Tuglase märkmeid 1964. aastast: „Mis tegi meie endisaja lüürika suurte hulkade meelest armsaks? See oli massiluule ja vastas massi ebamääraseile tundelainetusile. Teda ei mõteldud ega tuntud sõna-sõnalt, teda lauldi – ja see heli jäi meie vanemate tegelaste kõrvu ning kostab seal edasi. Enamasti võõrad viisid ja kohmakalt tõlgitud sõnadki, kuid kes küsis sellest tollal. Peaasi: nende kaudu võimaldus ajastu meeleolu tõlgitseda. Neile anti ise oma sisu.”10
See heli kostab ikka edasi … Millal vabaneb aga kirjanduskaanon laulupeo sisust?

1 Teist võimalust esindab Sirje Oleski sooloks jäänud katse tutvustada kogu XIX sajandi lõpu luulet ja tuua esile kunstiväärtuslikumad, mitte populaarsemad tekstid. Vt Sirje Olesk, Eesti luule XIX sajandi viimasel veerandil. – Keel ja Kirjandus 1989, nr 3, lk 150–162.
2 Rida näiteid: Pille-Riin Larm, Ühest eesti kirjanduslugude painavast mõistest: epigonism. – Keel ja Kirjandus 2011, nr 4, lk 243.
3 Olen varem sel teemal rääkinud 2008. aasta Liinakuru kevadkoolis.
4 Mart Mäger, Sada aastat Tuulemaa sünnist (Friedrich Kuhlbars – Gustav Suits). – Keel ja Kirjandus 1984, nr 5, lk 263–275.
5 Vt ka Pille-Riin Larm, „Kalevipoeg”, müüt ja mythopoeia. – Sirp 28. X 2011.
6 Vt nt Teun A. van Dijk, Ideology. A Multidisciplinary Approach. SAGE Publications, 2000, lk 121.
7 Kristin Kuutma, Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana. – Mäetagused 1996, nr 1-2.
8 Toomas Liiv, Kristluse mõjust eesti kirjandusele. – Haridus 2007, nr 7-8, lk 28.
9 Marju Lauristin, Laulupeo usku rahvas. – Sirp 17. I 2014.
10 Friedebert Tuglas, Unustatud laekast. – Keel ja Kirjandus 1964, nr 2, lk 76–77.