Arvo Valton on tänases eestikeelses kultuuriruumis igapäevane asi. Võib juhtuda, et üteldakse: “Näe, tulen mööda Narva maanteed, Valton tuleb vastu, nagu naeratas, ega ometi mulle, ta ju ei tunnegi mind.” Jne. Niisugune igapäevane kultuuriasi, niisugune igapäevane mees, et peaks ikka küsima, ega tal kolikambriga asja ei ole. Ongi! Iga õige eesti kirjanik on ka kolikambri-kutt! Valtoni parim kolikambrivärk on suhteliselt uus asi, ilmunud aastal 1999, pealkirjaks “Kogutud teosed. 1. Novellid. I”. See on oluline raamat. Tänase eesti kirjanduse üks ideolooge Andres Langemets nimetab raamatu eessõnas Valtonit eesti Tšehhoviks ja paneb ta n-ö paika, konteksti, 1960ndatesse aastatesse, ning väidab, et selles kümnendis “maailma tähelepanu võitmiseks tuli olla vähemalt hipi, homo, kommunist või aktsepteeritud rahvuse liige”. (A.Valton Vallikivi. Kogutud teosed. 1. Tallinn 1999, lk 5.)
See on õige. Iseäranis õige on siinjuures “aktsepteeritud rahvuse” mõiste, see on ka Valtonile olnud saatuslik. Sest spekuleerigem… Oleks Valton olnud 1960ndatel tollase Prantsusmaa või USA kirjanik… oleks ta olnud mõne globaalse kirjandusdiskursuse “aktsepteeritud” rahvuse esindaja… oleks Valton siis olnud ingliskeelne… Ikka see eestikeelsus! Ikka see “aktsepteerimata” eesti rahvas! Aktsepteeritavusest on Valton tänaseks teinud oma põhiprobleemi, seda seoses soomeugrilastega: ta tahab, et soomeugrilasi (näiteks udmurte) aktsepteeritaks soomeugrilastena. Aga seda ju ei juhtu, tänane maailm on juba niimoodi konstrueeritud, et ainus võimalus idaugrilastele on vene keel ja ugri meel. Seda Valton ilmselt ei taipa. Aga ta on õppimisvõimeline. Nii et – õpi, Valton, õpi! Kirjanik peab kogu aeg õppima!
Aga tuleme nüüd tagasi noorusaega. Ega Valton kõnesolevatel 1960ndatel maailma tähelepanu ei võitnudki. Küll aga tekitas tollase Eesti NSV eestikeelsuses probleeme. Valtoni kogutud teoste esimeses köites on alaosa pealkirjaga “Harjutused”, mis valdavas osas ilmusid 1999. aastal esmakordselt ja mille eesmärgiks autori sõnul oli “näidata otsingute erinevaid suundi”. Nendest harjutustest ei ole tänases Eestis just palju räägitud, ometi on need n-ö võtmetekstid. Need on ehedad 1950ndad ja 1960ndadki aastad, täpsemalt tekstid, mis kirjutatud novembrist 1954 kuni detsembrini 1962, s.t ajal, mil eestlased transformeerusid, kohandusid muutunud “maailmaga”, aktsepteerisid Jalta-järgse Eesti NSV.
Ent Valtoni kõnesolevad tekstid on “meie ise”, s.t nõukogude-eestlased. Tema harjutustes on kõige olulisem pala (tegelikult küll tsükkel) pealkirjaga “Maardu etüüdid”, kirjutatud “ajavahemikus detsember 1959 kuni august 1960, mil autor töötas Maardu Keemiakombinaadis”. Valtoni lähtepunkt, tema credo on just siin, selles tsüklis, mida ta alustab pealkirja “Keemiakombinaat” all nii: “Kui lähenete autobussiga Maardule, näete halle hooneid, kõrgeid korstnaid, galeriisid, väävelhappevabriku kollast suitsusammast. Kõik see erutab teid, sest tolm ja keemiatehase lõhnad on teile igituttavad ja lähedased.” Siin, just neis lauseis on point: lähenemine Maardule, ja siis see ainulaadne, ürg-eestlaslik erutumine tolmust ja keemiatehase lõhnadest. Valton (re)presenteerib Eestit siin parimal viisil võimalikest viisidest. Muuseas, kes veel ei tea, Maardu on linn Tallinna lähistel, kesklinnast 16 kilomeetrit idas, Muuga lahe ja Peterburi tee vahel, linn, kus aastal 1959 oli vaid 4223 elanikku (aastal 2003 oli seal aga juba 16 677 elanikku). Praegu (2005) on Maardu paljurahvuseline (44 rahvust) linn, kus eestlasi, paraku, on ainult umbes viiendik. Ent Maardu Maarduks, Maardu võiks olla Eesti Vabariigi sünonüümiks (ent ei ole). Valton on selle linna igatahes surematuks kirjutanud. Mis puutub aga nn esteetikasse, kunstiga “ümberkäimise” koodistikku, siis selles plaanis on musternäiteks harjutus pealkirjaga “Kunsti keskel”, kus pensionärist näitusevalvur oma sisemist monoloogi peab: “Valvata on kolm tuba, pilte on palju ja kõik on ühtemoodi. Ei saa kohe arugi, kui mõni juba läinud. Oh ei, istumisest pole juttugi. Kõnnin ühest toast teise ja hoian silmad lahti. Teab mida neis piltides ka vaadata on, aga käib siin igasuguseid. /—/ Usaldada ei saa kedagi. Teisel aus nägu peas, aga teab mis selle taga on. Jälgid hoolega mõnda mustade vurrudega, kellel soni sirm paistab püksitaskust välja, samal ajal aga tuleb viisaka olemisega vurle ja varastab toa tühjaks. Nii ma siis keerlengi ühest toast teise nagu helgiheitja.” (Ibidem, lk 240.) Selles ongi nii probleem kui ka missioon. Probleem on selles, et (Eesti Vabariigis) varastavad (vene keeli vorujut). Missioon on aga helgi-heitmises. Kolikambri-Valton sai sellest juba 1959. aasta augustikuus aru.
