Kolikambris on kenake hulk ka n-ö uuemaid Eesti-luuletusi, mida peaks vist nimetama moodsaks isamaaluuleks. Siin on näiteks August Alle (1890 – 1952) “Eesti pastoraal” aastast 1916. Muidugi. Raske on tänasel eestlasel mõista 90 aasta taguse karjapoisi unistust: “Tuleks kord õhtu, poeks ahjule tarre, / rätid ja pastlad riputaks parrel’; / peagi süüa saaks soojendud suppi, / paelu veel pastlale punuks hea jupi.”
Mingil määral elab see unistus edasi praegustes nn asotsiaalides – varjupaikadest aetakse hommikul välja ja tagasi “soojendud supi” juurde saab alles õhtul. Paraku, sellest praegu luuletusi ei kirjutata, see on arusaadav, sest karjapoisi ja asotsiaali vahel on ikkagi vahe. Karjapoiss oli ju ekspluateerija poolt ekspluateeritav, ent kes ekspluateerib asotsiaali?
Aga jah, kolikambris on ka tänase elava klassiku Ain Kaalepi (s 1926) luuletusi. Kummaline, et näiteks eesti naisuuringud on kolikambrisse unustanud meie seksuaalsuse eriskummalise, eht-kaalepliku (re)presentatsiooni “Ballaad kombaini armastusest”, kus klassikalises perfektsuses konstrueeritakse metalli, masina erootiline hoiak ühe neitsi (!) suhtes, kusjuures n-ö diagnoosi paneb “üks mees, kes teatas, / et tema on linnas poeediks”. See “üks mees” on ilmselt Kaalep ise, kes kirjutas aastal 1960 luuletuse “Eesti rapsoodia”, mis on samuti kolikambrisse sattunud ja milles värsistatakse kellassepp Sinisalu. See mees armastas laulda “Eesti, mu armas, kallis kodumaa” ja juulis 1941 võttis ta Omakaitse ridades koos sakslastega osa Tartu vabastamisest kommunistlikest okupantidest. Kõnesoleval luuletuse-kellassepal olevat seejuures olnud “eestlasemaja”, mida ta ei olevat rüvetanud plakatiga “Hitler – Vabastaja”, ent siis toob Kaalep mängu Tartu tankitõrjekraavi… Tänasele eestlasele ei ütle see kohanimi mitte midagi, ent 1941 olevat hitlerlikud vabastajad (või nende eestlastest relvavennad) seal palju inimesi tapnud, ja luuletuse kellasseppki olevat nendes tankitõrjekraavi tapmistes asjaosaline olnud… Kaalepi tekstis rikastub Sinisalu üleöö: “väikesed ja vaesed Sinisalud / elasid äkitselt nii, nagu oleksid neil teab-mis mitmekordsed majad ja / mitmekümnehektarilised talud.” Luuletaja selgitab kellassepa äkilist rikastumist meisterlikult ja seejuures väga dramaatiliselt, otseses kõnes, anonüümsete repliikidena: “Tankitõrjekraav on näha Riia teelt.” / “Omanikud ja isegi pärijad ei tule enam tagasi mullast.” / “Mõni mees elab Tartu juutide kullast.” / “Seda tegid ju sakslased!” – “Sakslased? Polnud Tartus siis vist küll / sadatki sakslast! Mustatöö-sakslastest rääkimata… Sakslased! / Kui sulaseid leidus! Hahahahaa!” Eeltoodu representeerib 1941. aasta teise poole tartlaste sisepoliitilist konversatsiooni. Vaevalt et Kaalep siin luuletajana luiskab: olnud sel traagilisel ajal ise tartlane, on tal kindlasti isiklikud kuuldelised kogemused tollal teiste räägitust. Luuletusel on ka otsesõnaline puänt, milles Kaalep toob mängu juba väliseestlased: “Kellassepp Sinisalu võiks leida vist / kuskilt Torontost, Melbourne’ist või Londonist, / kus tal praegugi ehk veel jätkub kulda, / millele omanike ega isegi pärijate poolt kindlasti mitte kunagi järele ei tulda, / ja kus oma tähelepandavalt kõrge koorikultuuriga meeskoor on ka, / mis aktustel ja teistel pidulikel puhkudel laulab igatsevalt: “Eesti, mu / armas, kallis kodumaa.”
Raske öelda, mida väliseestlased aastal 1960 Kaalepi kõnesolevast tekstist arvasid (või võinuksid arvata), on ju “Eesti rapsoodias” tegemist ikkagi väliseestluse ühe määratlemisvõimalusega, väliseestlaste heaoluallika selgitamisega. Tollaste kodueestlaste jaoks oli aga tegemist Kaalepi tapva hinnanguga väliseestlusele kui (pakkesaatvale) unelmale.
Eesti NSV terminoloogias oli “Eesti rapsoodia” näol tegemist sotsialistliku realismiga. Kaalep oli (praegu enam loomulikult ei ole!) hruštšoviaanist sotsialistlik realist. Täna mõjub see termin natukene pejoratiivsena, otsekui oleks tegemist mingi kommariga. Kaalepi puhul ei tohiks küll sellist nimetamist kasutada. Kaalep on klassik. Tänases Eesti Vabariigis võiks tema puhul kasutada mõnda post-modernsemat mõistet. Võib-olla midagi Vana-Kreekast, kust ju Derridagi on ammutanud. Näiteks kõnesoleva luuletuse pealkirjast lähtudes – rapsood. Seegi ju üks kolikambri mõiste. Rapsood (kr rhaps¯oidos) oli nimelt vanakreeka rändlaulik, kes pidustustel retsiteeris olemasolevast tekstist kinni pidades eepilisi laule, sageli just Homerose omi. Rapsood n-ö esindas, (re)presenteeris mingit olemasolevat/etteantud teksti. Rapsoodia (kr rhaps¯odia) oli/on siis rapsoodi esitatud ja etteantud teksti järgiv laul. Niisiis. Kaalep kui rapsood, kes (re)presenteeris nn Nõukogude Eesti teksti. Sest mis see ENSV ikka muud oli kui üks järjekordne (isamaaline?) tekst! Seega – edaspidi tuleks senisest rohkem silmas pidada Kaalepi rapsoodilist olemust.