Bertha von Suttner, sündinud krahvinna Kinsky, oli oma kaasajal haritum ning teistsugune kui tema sookaaslased ning rikkus tihti tolleaegse ühiskonna reegleid ja tavasid. Range kloostrikooli asemel kasvatasid teda guvernandid, tänu millele puutus ta varakult kokku kirjandusega, võttis laulu- ja klaveritunde ning õppis saksa keele kõrval selgeks prantsuse, inglise ja itaalia keele. 30aastaselt, olles kaugelt üle tollase abiellumisea, otsustas ta armastusabielu, mitte materiaalselt kindlustatud suhte kasuks.
Kõiki tavasid ja vanemate tahet eirates abiellusid Arthur von Suttner ja Bertha salaja Viinis 12. VI 1876. Võtnud vastu Mingreelia vürstinna Jekaterina Dadiani varasema kutse, põgenesid vastabiellunud Gruusiasse, kuhu nad jäid üheksaks aastaks. Gruusias sai alguse ka Bertha von Suttneri ajakirjanduslik loometee. Edaspidi oli kirjutamine tema tähtsaim sissetulekuallikas. Vahel kirjutas ta, et elus püsida, mille all, nagu ta ka ise tunnistas, kannatas teoste kirjanduslik kvaliteet. Siiski oli talle peamiselt tähtis mõju avalikkusele. Bertha von Suttnerist sai oma aja kõige mõjukam poliitiline ajakirjanik.
1887. aastal alustas ta tööd romaani ?Sõjariistad maha!? kallal, mille peategelane Martha on tugevalt autobiograafiline kuju. Von Suttneri halastamatu tõepärasusega, vahetult kirjeldatud sõjataplused, laatsaretid ja massihauad ?okeerisid ja kütkestasid lugejat. Romaani lõpus neab Martha isa, endine kindral ja äge sõjapooldaja, sõda oma surivoodil.
?Sõjariistad maha!?, kõige tähtsam sõjavastane teos enne Erich Maria Remarque?i ?Läänerindel muutusteta?, andis tõuke Euroopa rahuliikumisele.
Teosest, mille kirjastaja algselt tagasi lükkas, kuna ?selle sisu haavavat liialt lugejat?, kujunes XIX sajandi menuromaan. Lev Tolstoi kirjutas oma kirjas Bertha von Suttnerile: ?Orjuse kaotamine järgnes ühe naise, Harriet Beecher-Stowe?i, kuulsale teosele. Jumal tehku nii, et sõdade kaotamine järgneb teie teosele.?
Nüüdseks ülemaailmselt tuntud autorile andis teos tõuke intensiivseks võitluseks rahvusvahelise rahu eest. Edaspidi sai temast rahuaktivist ning ta toetas rahuideed kuni oma surmani. Ajakirjandusliku töö kõrvalt rajas ta palju patsifistlikke ühinguid ning otsis kontakte sponsorite ja toetajatega. 1892. aastast võttis ta ise juhtivas rollis osa kõikidest maailma rahukongressidest. Ta rääkis kaasa ka parlamentide-vahelistel konverentsidel, kus muidu naised sõna võtta ei tohtinud. Kirjutamise kõrval oli tema tugevaks küljeks veel kõnepidamine. Euroopas ja Aafrikas ringi reisides oskas ta oma ettekannetes kaalukate sõnadega ja lihtsate ?estidega kuulajaid köita.
1905. aastal anti Bertha von Suttnerile, esimesele naisele, väsimatu pühendumuse eest maailma rahule Nobeli preemia, mida antakse välja alates 1901. aastast, kusjuures tõuke preemia asutamiseks andis oma kauaaegsele sõbrale ja suuremeelsele toetajale Alfred Nobelile just Bertha von Suttner.
Tema unistustes oli Ühendatud Euroopas rahu kindlustamise kõrval tähtis ka tollide ja kaubanduspiirangute kaotamine. Mais 1913 kirjutas ta ajakirjas Friedenswarte: ?Euroopa Föderatsioon ? ammune rahuliikumise postulaat ? on küpsemas?. Bertha von Suttner nägi ?märke veel embrüonaalsest, aga juba pulseerivast Euroopa Liidu tekkimisest? . Sellest Euroopa Liidust, mis sada aastat pärast tema visioone mälestab rahuvõitlejat tema auks nimetatud tänavate, väljakute ja koolidega. Austrias kaunistab Bertha von Suttner seejuures veel kaheeurost münti, kõige suurema väärtusega münti Euroopa ühises vääringus.
Judith B. Lewonig,
austria ajakirjanik, on tegutsenud juba mõningad aastad Eestis, Lätis ja Leedus. Oktoobrist 2004 elab ta Tallinnas.
Saksa keelest tõlkinud Triin Tähema
Rahvusraamatukogus on eksponeeritud mõningad Bertha von Suttneri kirjatööd. Austria lugemissaalis (tel 630 71 65, austria@nlib.ee) on arvukalt kirjandust saksa keeles nii Bertha von Suttnerilt kui ka tema kohta.