On üks asi eestikeelses maailmas, mis mõnigi kord mõjub koomilisena. See on sõjandusevärk, võõrapärasemalt militaristica. Häda on ju selles, et eestlased on enda meelest alati olnud (vähemalt sõnades) kanged sõdijad, ent tegelikus sõjapidamises millegipärast ikka kaotajad. See käib ka kuulsa, põhiliselt eestlastest koosnenud 20. Waffen-Grenadierdivision der SS kohta, kes 1944. aastal kaotas Punaarmeele Eestimaa ja pidas hiljem eesti vabadusvõitlust Saksa lipu all edasi juba Poolas ja Tšehhis (nn Tšehhi põrgu). Kalju Lepik (1920 – 1999) on kirjutanud sellest luuletuses “Relvavennad” hästi ausalt: “Jah, sõber, paljud meist maha jäid, / kes Tartu, kes Narva alla. / Joo, sõber, eluuks täna on veel / meile kahele pärani valla. // Ära nuta, et kaevikuporine hing / ja mõistmatus, isamaatus. / Joo, sõber, ei sinna parata saa, / see meie ja sõprade saatus.”

Ometi oli selles suures sõjas ka võitvaid eestlasi, eestikeelseid punaarmeelasi, USA ja Suurbritannia liitlasi, oli Eesti Laskurkorpus, mille ridadesse, muuseas, kuulus ka Raimond Valgre jne. Eesti Laskurkorpus on tänases Eestis teatavasti ajaloo kolikambris, Tallinna nn pronkssõduri poleemikas enam eestlasi ei mainitagi, otsekui oleks see kõik olnud ainult venelaste värk, aga tegelikult ei olnud ju…

Paotame jällegi kolikambri ust ja küsime: “Kus te olete, korpusepoisid?” Ja, ennäe, tulebki meie juurde eesti sõduriluule koloriitsemaid esindajaid Manivald Kesamaa (1921 – 1985). Just tema kirjutas aastal 1958 luuletuse “Noorele sõdurile”, milles ta end kujutluses mõtles tollase sõjaväkkevõetu kõrvale, kes parasjagu oli kusagil Venemaa pakases (“öisel, külmal, tuisuvalgel teel”) õppusel: “Oma mõtetega tulen sinna, / käin su taga, / astun sinu eel.” Põhjendus on lihtne: vanem sõjamees, Kesamaa, Teise maailmasõja veteran tahab, et noorel sõjamehel ei tuleks mitte kunagi reaalselt sõdida. Selle tagamiseks pakub Kesamaa – nagu luuletajale kohane – oma kogemusi, omaenda kunagist sõda: “Seks su kõrval astun, / noormees-sõdur, / saadab sind mu käidud sõjatee.” Ja siis tuleb sisse ka n-ö perekondlik teema, sõdimine kui macho-mäng, relv kui mehelikkuse tunnus, sõjavägi kui isaduse kehastaja, armee kui isa: “Tahaks, et su hing ei oleks põdur, / et on valjuks isaks / sinule armee. /- – -/ Olgu tee kui halb / ja hang kui sügav – / meie / vaim / peab leegitsema teis!” Muidugi on selle “meie vaimu” sõdurlik edasi-leegitsemine näiteks tänase Eesti Vabariigi Iraagi-sõdalastes natukene nagu küsitav, kuuldavasti inspireerivat neid hoopis raha, money jne. Ja ega Iraagis olegi sedasamust “külma, tuisuvalget teed”.

Aga liitlus on liitlus: nii nagu Teises maailmasõjas võitles Eesti Laskurkorpus koos USA ja Suurbritannia sõjameestega saksa fašistide vastu, nii ka praegu võitlevad eesti sõdurid koos USA ja Suurbritanniaga juba Iraagis ühise vaenlase vastu. Kesamaa sõnad on tänagi nii asja- kui ka päevakohased.

Kesamaa kõige ilusamaks panuseks eesti luulesse on siiski sõnade “sirel” ja  “sinel” riimiline ühendamine. Loodetavasti mäletab mõni Sirbi lugeja Henrik Visnapuu lummavat, ent patsifistlikku, lillelapselikku luuletust “Sireli”, kus sirel on nii armsalt seostatud püssirauaga. Kesamaa vaidleb igatahes oma luuletuses “Sõdurisinelist” (1958) Visnapuule vastu: “Paljud / meist laulavad sirelist – / vähesed / sõdurisinelist. // Kare / on sineli kude ja lõng. / Puudub / seal sirelituttide hõng.” Tõepoolest. Sireli ja sineli reaalne ühendamine on võimalik vaid postmodernsuses – aga luuletajad juba on, nagu nad on… oma ajast ees (nagu oli Visnapuu). Kesamaa kõige olulisemaks sõnumiks on siiski luuletus “Eesti Korpuse meestele”, milles on saatuslikult unistavad sõnad: “Tule, astu mu juurde, mu noorus. / Me korpus, mu 7. diviis. / …Rong, rappudes kihuta itta, / oma polkude juurde meid vii.” Me võime ju tänases Eestis küsida – mis korpus, mis 7. diviis? Miks itta? Milliste “oma polkude” juurde? Paraku on eesti sõdurite tee tavaliselt ikka ida poole viinud, viimase suure sõja ajalgi jäid just sinna nii Volhovi sood kui ka Velikije Luki. Ent siis kirjutab Kesamaa: “Vagun tulvil on hakkajaid poisse. / Mahorka ja tukkide ving. / Kes ette võis arvata saatust, / mida toob meile aegadering? // Kes ette võis lugeda haudu, / poistest maha mis väljadel jäid? / Kes aimas, kuis läevad nad tulle / ja võitlevad püstipäi?”. Jah, need hauad…sõdurisurm… Aga Kesamaa kirjutab korpusepoistest: “Nende jutud on meeles ja laulud. / Hea, siiras ja asjalik meel. / Kui vaja, siis nendega tulle / ma kõrvuti läheksin veel.” Siin see ongi, see igavene probleem: kellega ma läheksin tulle, kellega luurele? Sirbi lugeja ilmselt teab ka ainsat asjalikku vastust – ainult mitte ärimehega. Sest ärimees võtab ka surnud sõduri jalast saapad, et need maha müüa. Sõda (ja Eesti senised sõjadki) on vist ainukene asi siin maailmas, kus kõik ei ole olnud “müügiks”. See on tõepoolest imelik.