Vladimir Beekman äratab tähelepanu juba ainuüksi oma sünnipäeva tõttu: ta on sündinud Tallinnas 23. augustil 1929 ja täpselt kümme aastat hiljem, 23. augustil 1939 sündis Moskvas nn Molotovi-Ribbentropi pakt. Ilmselt ei ole Beekmani sündimisel ja mainitud paktil mitte mingisugust põhjuslikku seost, on vaid n-ö mnemotehniline, mälu abistav konnektsioon (ühine kuupäev jne). Lühidalt – päev jääb millegipärast meelde… Beekman on viljakas, ehkki mõnevõrra minevikuline, n-ö nõukogulik, tänases ununema kippuv autor. Nõukogulikkus on, paraku, eestikeelse kultuuriruumi lahutamatu osa, peaaegu pool sajandit viltu läinud sotsialismi ehitamist on jätnud sügava jälje, seda juba maha ei pese, minevik on minevik… Kusjuures Beekmani senine elulugu, tema “minevik” on kahtlemata eredam kui teistel, tavalisematel… Mingis mõttes seisab ta kindlasti “kolmanda käena” oma kuulsusrikaste põlvkonnakaaslaste Lennart Mere ja Arnold Rüütli kõrval. Mis seal salata, Teise maailmasõja aegne “polgu poja” staatus ja saatus oli ikkagi piisavalt eriline, venekeelne debüüt seda silmas pidades ootuspärane, hilisem funktsionäärlik tegevus tegi Beekmanist aga juba otseselt institutsionaalse võimukandja. Ja siis oli/on veel see kirjutatu, loodu läbi tekitatud võim… Beekmani loodu tegelik võim on vist enim koondunud Astrid Lindgreni eestikeelestamisse, Kalle Blomkvisti ja Pipi Pikksuka tegemisse eestikeelseks. Muuseas, olgu siinkohal täpsustatud, et Kalle Blomkvist on üks õige eurooplane ja Eesti Vabariigi kodanik, aga see Pikksukk Pipi on loodusõnnetus, underground, põhimõtteliselt nõukogulik tegelane, komsomolka, kes ei tunnista väikekodanlikku perverssust, kes sobiks NSV Liidu suursaadikuna (à la Aleksandra Kollontai) nuhkima mõne “arengumaa” kasuks.
Beekman on palju kirjutanud, ainult et tänapäeval kirjutatakse teistmoodi. Kuigi – kuidas tänapäeval kirjutada oma isa proletaarsusest, n-ö teise-eestilisusest? Võtame konkreetse näite. Kuidas tänapäeval kirjutada oma vaesest isast, (ausast) mehest, kellel ei ole piisavalt raha? Beekman kirjutas aastal 1954 näiteks oma nõukoguliku luuletuse “Minu isa” alguses: “Oli autojuht minu isa. / Võõraid masinaid eluaeg / võõra tahtmise järgi juhtis.” Et siis lõpuosas ütelda: “Tagasi enam ei tulnud mu isa… / Ta oli elanud ausalt / ja langes kui sõdur / kuskil lumise Luki / või Neveli all – / uue maailma eest, / kommunistliku maailma eest!”.
Tundub, et tänases eestikeelsuses niisuguseid isasid ei mõisteta. Ometi olid nad (vist?) olemas. Nii nagu olid/on olemas turumajanduslikud “peremehed”, keda Beekman nimetatud luuletuses üpris täpselt (tendentslikultki?) kirjeldab: “Peremees… / See on isa lõputu, raske töö / palgimetsas ja kivimurrus. / Peremees… / See on palgapäev, / mis laupäevaõhtuti nädalatöö / vähesteks kroonideks mõõdab. / Peremees… / See on kartul ja leib, / mis on võetud poodnikult võlga, / raamatu peale.”
Varem, 1930. aastate alguses on umbes samamoodi oma isast kirjutanud Juhan Sütiste. Nii et ilmselt nad olid olemas, niisugused luuseritest isad. Ent jätame isad isadeks, nende hulgas oli/on ju igasuguseid, ja isasid ei saa valida… Isa tuleb inimlapsele ju otsekui kingitus: kellele kingitakse ilus asi/isa, kes saab odava asja/isa… Ütleb ju rahvatarkuski, et kingitud hobuse (isa) suhu ei vaadata. On “nigu” on, ja kommunistlikku maailma vist ei tulegi.
Aga mis on ja mis tuleb, ja mida saab ka valida – see on tüdrukud. Beekmani sulest pärinebki eesti kirjanduse parim tüdrukute-luuletus “Minu koolipidude tüdrukud” (1963), mille alguses väidetakse: “Minu koolipidude tüdrukud / käivad väsinult kandekotiga, / igaühel on kodus perekond, / kühmus õlgadel argipäev.” Eriti rafineerituks teeb selle luuletuse tüdrukud just määratlus “minu koolipidude”. Tõepoolest. Mida ütleb tänases Eestis sõnaühend “minu koolipidude tüdrukud”? Mis asi on/oli üks “koolipidu”? Mis tüdrukud need nendel “koolipidudel” olid? Kas olid need keksivad, kargavad, nühkivad, lifti-lembitute ja baari-paukude diskotüdrukud? Ei vist olnud. Need koolipidude tüdrukud, kes käivad väsinult kandekoti ja õlgadel kükitava argipäevaga, olid/on luusertüdrukud. Nagu nende luuserisadki. Beekman on luuserite laulik. Ja ometi lõpetab ta oma luuletuse lummava üleskutsega: “Hoidke silmades naerusädemeid / kuni valusa viimse valsini, / hoidke koolipidude tüdrukuid, / nad on elus üksainus kord.” Jah, see valus viimne valss! Tants ja koolipidu on lõppenud, tuleb koju minna, mõnikord ei saanudki koolipeolt kojusaatmiseks tüdrukut, kõike tuli ju ette. Hea küll – koolipidude tüdrukud on elus üksainus kord. Tõsi mis tõsi. Nad ongi ainult korraks. Aga siis see beekmanlik üleskutse hoida just neid, “minu” koolipidude tüdrukuid? Milleks? Pärast minu “koolipidusid” võib ju veel tulla (palju!) tüdrukuid, teisi/teistsuguseid, ilma kandekottide ja argipäevata. Mida nende hilisemate, pärastiste, koolipidudejärgsete tüdrukute (naistega?) teha?