Jannsen on ilus nimi, kuulus nimi, kunagise tuntud perekonna nimi. Jannsenite perekond ? see kõlab ju uhkelt. Eesti elus kuninglikke perekondi olnud ei ole ja ega vist tulegi, küll aga on meil piisavalt olnud n-ö eestimeelset siniverd, elitaarselt kultiveeritud eestikeelsust, eestluse kui ideoloogia otse paradigmaatilisi kehastusi.
Esimene geneetiliselt oluline eestimeelne (kuigi poolenisti saksakeelne) perekond oli kahtlemata Johann Voldemar Jannseni (1819 ? 1890) sigitatud: tütar Lydia Emilie Florentine (1843 ? 1886), tema kirjamehest vend Heinrich Voldemar Amandus (Harry) Jannsen (1851 ? 1913) ja veel üks vend, arstiks õppinud Eugen (1853 ?1930, praegu tuntud eelkõige Jaan Krossi jutustuse ?Pöördtoolitund? kaudu). Paraku on papa Jannsen ise koos oma poegadega tänaseks unustusse vajunud, ja seda vaatamata põhimõttelistele rahvuslikele teenetele. Tema tütar elab aga eestlaste hinges edasi hoopis Lydia Koidula nime all. Ent räägime siinkohal Jannsenist eelkõige kui luuletajast, värsistajast, kes on oma tänaste suguvendade ja -õdede poolt peaaegu täielikult ära unustatud.
Muidugi, see oli ju Jannseni sorav sulg, mis pani paberile EV hümni sõnad: ?Mo issama, mo ön ja rööm, / kui kaunis oled sa!? Jne.
Ent ? kui paljud meist, tänastest, seda hümnivärki ikka teavad/tunnevad? Tegelikult on aga tegemist nn Postipapa Jannseniga, kes meie eestikeelselt baltiliku (laenatud!) olemuse fikseeris juba aastal 1860 luulekogus ?Eesti Laulik?, st samaaegselt Kreutzwaldi surematu ?Kalevipojaga? (1857 ? 1861).
?Eesti Laulik? on väga tähelepanuväärne teos: seda on eesti kirjanduse käsitlustes piisavalt mõnitatud, et teha sellest (tänaseks bibliofiilsest rariteedist) võtmetekst eestluse dihhotoomiate mõistmiseks. Kogu eestluse olemuslik saksa/vene kahelisus/kahetisus, kõlkumine võimalike ?hitlerite/stalinite? kummardamise/tänamise vahel, liedertafel?lik eksistentsialism on just selles Jannseni superteoses alasti lugejate ees.
Jannseni laulikus ilmus ka eestikeelsuse kõige intrigeerivam tekst, mis juba alguses pateetiliselt kuulutab: ?Eestima käib ülle keige / Ülle keige ilma peal; / Eesti mehhed, temmast laulge, / Temmast rõmustago meel; / Ehk kül kitsas temma laius, / Lühhike ta pikkus teal ? /::Eestima käib ülle keige, / Ülle keige ilma peal!::?.
Eks ole ? see on ju nii võimsalt isamaaline sõnum, et sobib terve meie ärkamisaja avapauguks. See on ju otsekui ?Deutschland, Deutschland über alles?! See ongi seesama Deutschland ? ainult et mugandatuna kunagise Vene keisririigi rüppe. Mugandatuna eestluse irveks saksasooliste (ja peremehetsevate) eestimaalaste üle. See oli irvitav kättemaks sakslusele, ja seda varjamatult venemeelses poliitilises raamis. Sest Jannsen täpsustab: ?Eestima meil keige armsam, / Keige weiksem Wennemaal, / Eestimees on keige rõõmsam / Omma Keisri warjo all. / Eestimees ei sö kül saia, / Ei käi sidis, sammetis, / :: Alw ja maddal temma maia, / Ning ta rahhul selle sees.::? Kui nüüd tõsisemalt mõtelda, siis pole need ju mitte ainult ärkamisaegselt kauged 1860. aastad, vaid meile sootuks lähedasemad, XX aastasaja teise poole kümnendid. Need kunagised saia-mitte-söövad Eestimehed oleme ju meie, tänase Eesti Vabariigi maksumaksjad, eurooplased! Kas pole see siis Nõukogude Eesti, see tollane ?keige weiksem? liiduvabariik, kus elanud ?Eestimees? oli ametlikult ikka ?keige rõõmsam? nii Stalini, Hru?t?ovi, Bre?nevi kui ka viimati nimetatu lühiajaliste mantlipärijate valitsemisajal.
Keiser oli ikkagi Keiser! Keisri vari tegi Eestimehe igal ajal rõõmsaks! Eesti NSV igatahes kinnitas igati Jannseni ärkamisideoloogiat. Lisaks võis ju igal ajal eksistentsiaalsemaltki mõtelda: ?Saksadel on saksa rõmud, / Saksa murred, waewad ka; / Sidi kubes on ka kirbud, / Mis ei lasse maggada; / Sõrmed, mis kuld sõrmust kandwad, / Lähwad põrmuks nendage / ::Kui keik teised; matjad kandwad / Wimaks keiki mullasse.::?. On päevaselge, et oma (baltlastelt laenatud ja mugandatud) mõttejõu, oma poliitilise intuitsiooni, oma isamaalisuse plaanis oli Jannsen eestluse esimene prohvet. Kahju, et tema ?Eesti Lauliku? pöördelisus, laulupeolikkus, liedertafel?likkus, eestikeelsust evolutsioneerinud esteetika/poeetika ei ole järeltulijatelt tunnustamist leidnud.
Tänasele EV riigikogule laulis Jannsen aga niimoodi: ?Sest ma laulan iggal aial: / Eesti wennad, Eestima, / Andko teile armas Jummal / Ühte meelt ning rahho ka. / On kül ma ning rahwas weike, / Jummal on suur üllewel: / ::Eestima käib ülle keige, / Ülle keige ilma peal!::? Sellele ei ole muud lisada, kui et ? ?Eesti Laulik? kolikambrist välja. Meie juured on seal, meie tuleneme Jannsenist. Eesti ? see on (perekond) Jannsen(id). Kusjuures ma pean siinkohal silmas ka Jannseni nn müüdavust (mida ma eelpool teatavat poliitilist delikaatsust arvestades ei maininud).