Eeva Park

KAHEKSATEISTREALINE LUULETUS

 

Kui mina selle luuletuse eest honorari saan

siis ma ostan endale kaks paari valgeid sokke.

Kui mina selle luuletuse eest

honorari saan

siis ma ostan koju vorsti ja juustu

ja hunnitu hunniku komme.

Kui mina selle luuletuse eest honorari saan

siis ma lähen Stockmanni ja võtan natuke

 kõike seda

mida ma pole kunagi maitsend

ja ostan endale kuldse Volkswagen põrnika

ja kihutan sellega läbi kogu Euroopa

otse Vahemere äärde.

Kui mina selle luuletuse eest honorari saan

siis ma sõidan Nõmmele

ja valin väikese maja suures aias kõrgete

 mändide all

ja kirjutan elust, surmast ja armastusest.

Kui mina selle luuletuse eest honorari saan

siis ma olengi luuletaja.

 

 

Kirjandust ja raha peetakse tihtipeale vastandpoolteks. Paljude kirjanike ja arvukate lugejate ettekujutuses toimub loomisprotsess või peaks toimuma mingis kõrges-kauges elevandiluutornis, kus ei sega raha, naised, poliitilised ega looduslikud vapustused. Kuid kui mõelda ainuüksi XX sajandi kirjanike peale, siis lisaks Kolumbia maamõisniku pururikkale pojale Nicolás Gómez Dávilale (1913 – 1994) hästi ei meenugi kuigi palju neid autoreid, kellel oleks tõepoolest olnud võimalus luua segamatult maailmas toimuvast, segamatult rahast. Ja Gómez Dávila pole kahjuks ka kuigi hea näide – just nimelt vaikuses ja rahus veedetud aastad, võimalus tõmbuda maailmast tagasi segamatusse vita contemplativa’sse süvendas temas veendumust, et “kus on kaks, seal on reetmine”1 ning tema kirjanduslik pärand koosneb kohati pea hermeetilistest kildudest, kommentaaridest teosele, mida ta kunagi ei kirjutanud. Tundub, et ta jõudis tõele väga lähedale, ja – tõeks oleks olnud vaikus. Selliselt näib, et häiritus – ka rahast, õigemini selle puudumisest tulenev häiritus – on loomiseks vajalik…

 

 

Vajalik impulss ka paljudele Eesti hommes et femmes de lettres’itele on ilmselt vajadus honorari järele. Sest teinekord ei kannusta mitte miski muu haarama sule või klaviatuuri järele kui ajalehe-ajakirja tellimuse täitmine, mille eest on lubatud ka maksta… Prostitutsioon?

Mingis mõttes kindlasti – on ju ebaeetiline valada oma (või ka teiste inimeste) intiimseimad kogemused, mõtted ja tunded paberile sõnadeks, vormida neist mingi sissevaade kellegi teise ellu ja müüa see hiljem maha, võtta selle eest raha…

See on ju võrreldav olukorraga, kui jutustame edasi sõnu ja tegusid, mida meiega on tahtnud jagada vaid meid väga armastav ja usaldav inimene situatsioonis, millest avalikult kuulutamist peetakse äärmiselt taktituks, solvavaks, lausa reeturlikuks. Ometi on paljud autorid Ovidiusest Thomas Mannini just seda teinud, kirjeldanud intiimseid detaile iseenda, oma lähedaste või ka väljamõeldud tegelaste elust ning kroonitud selle eest inimvaimu ja kultuuri suurepärasteks tundjateks. Milles seisneb siis erinevus tavalise kõrtsi- või turujutu ning suure (ja seetõttu müüdava) kirjanduse vahel?

 

 

Raha liiga kõrget hindamist ja selle ülistamist peetakse ebasündsaks. Samal ajal on iseenesest justkui selge, et pecunia non olet. Sellele vaatamata hindame ikkagi rohkem inimesi, kes on oma raha teeninud ausalt ja soliidse äriga. Kuid on ka nähtusi, mis iseenesest justkui polegi äri, võivad aga teatud tingimustel siiski sisse tuua hulga raha. Nende nähtuste koondnimetuseks on “kunst”, vaatamata asjaolule, et maalikunsti, arhitektuuri, tegevuskunsti ja kirjanduse loomise ning levitamis- ja müügitehnikad on võrdlemisi erinevad. (Ning on ka lisaliitega

“-kunst” austatavaid tegevusi, mille levitamis- ja müügitehnikatest ei saa antud kontekstis üleüldse rääkida nagu riigi- ja sõjakunst…)

Siiski ühendab esimestena nimetatud kunstiliike üks, mis pole omane kunstipärasele ega leidlikule viisile äri ajada ega inimesi tappa – mõlemad kasutavad lisaks intellektile ja vaistule ka inimese intiimsemaid tundeid ning üleüldse inimese seda osa, mida nimetatakse vaimuks. See peenike, aga oluline joon eristab neid nähtusi ilmselt ka pornograafiast, mille eesmärgiks pole mitte inimese iseendakssaamisele kaasaaitamine, vaid tema kehaliste vajaduste rahuldamine, selle kaudu teatud mõttes inimese viimine minimaalse ühise nimetaja tasemele ja “mina” lahustamine.

Kunst – ka kirjandus kui kunsti üks omapärane liik oma sugulasliikide teatri ja filmiga – on seega võimalus, mis aitab hoolikalt selekteeritud ja teritatud tunnetest teha teiste inimeste ihaluse objekti. See on ka põhiline erinevus lihtsalt jutustusest, samuti ka lihtsalt teiste inimeste eraellu tungimisest, mis eriti selgelt torkab silma tõeliselt suurte autorite puhul, kes Friedrich Nietzsche sõnutsi pole mitte ainult suured töös, “väsimatud mitte ainult leiutades, vaid ka kõrvale heites, üle vaadates, ümber korraldades, korrastades”.2

 

 

Kirjandus on suuri võimalusi pakkuv – et mitte öelda, ohtlik – vahend nii autorile kui ka lugejale. Autorile pakub see piiratud ajas ja ruumis suurt võimu lugeja üle; lugejale annab jällegi võimaluse seigelda autori loodud maailmades, mõelda ja tunda edasi. Kas on siis vale küsida raha ja maksta selle eest?

Ilmselt saab vastus olla vaid eitav, palju keerulisem on aga küsimus, et kui kunst on konverteeritav rahaks, siis mil moel, millise kursiga ja kes peaks tingimuste üle otsustama.

See on küsimus, mis vaevab kõigist kunstnikest vist kirjanikke enim – vaid graafikud, filmiloojad ja muusikud kui teised “seeriakunsti” autorid on sarnases positsioonis. Ent enne vastamist peaksidki kirjanikud endalt küsima, kas kunstiväärtuse ja raha vahetuskurss ongi kõige olulisem. Selge on see, et iga autor aeg-ajalt ühes või teises vormis küsib seda endalt, – näiteks arutledes kirjastajaga selle üle, kas raamat tuleb pehme- või kõvakaaneline, kuidas on see kujundatud ja milline on lõpuks teose hind.

Kui tuleks minna probleemi juurteni – kas võim on mateerial või vaimul? –, ei tohiks seda küsimust kuigi toores vormis tekkida. Küsimus pole mitte niivõrd selles, nagu ei tohiks tõeline kunstnik – näiteks kirjanik, kellele kuulub rahva armastus ja austus – nii madalast asjast nagu raha mõelda, vaid selles, kuidas rahast mõelda.

 

 

Oma mälestuskõnes president Lennart Merele kirjutas Jaan Kross, et “Sa olid visionäär, kes võis nähtavasti ühe käeliigutusega lülitada kõrvaliseks, teisejärguliseks kõik hämmeldavad aspektid ja nähtava jumalarahuga tegelda peamisega.”

Need on väga sügava tähendusega sõnad, mille üle tasub järele mõelda ka nii igapäevase ja nii paljusid kirjutavaid inimesi puudutava probleemi nagu raha üle järelemõtlemisel. Sest nendes ridades ütleb üks põlvkonnakaaslasest kirjanik teisele põlvkonnakaaslasest kirjanikule tunnustavalt: oluline on tegeleda olulisega, ja adressaat sai sellega ka hakkama.

See on moment, millel tasuks peatuda ka raha kui vahetusväärtuse, kui kunsti igapäevaselt tarvilikeks esemeteks ja teenusteks ümbervahetamisel hädavajaliku vahendi üle järelemõtlemisel. On oluline mõelda küll rahale nii isiklikus plaanis kui ka ühiskondlikult, näiteks taotledes loovinimese staatuse mingisugust tunnustamist riigi poolt, teoste paremat honoreerimist ning selle kaudu suuremat loomerahu (isegi kui selles taotluses ei puudu omajagu naiivsust), kuid veelgi olulisem on tegeleda olulisega – loomisega. Vaid võime leida endas olude kiuste jõud seda teha on tõeliselt oluline.

 

 

Tähtis on rõhutada, et küsimus ei ole tõepoolest mitte selles, kas kirjandus või raha, küsimus ei ole ka selles, kumb neist on tähtsam ja kumb peaks olema austusväärsem. Küsimus on ainuüksi selles, kuivõrd tunneb inimene ära oma kutsumuse, oma t
ee – sest sellest tulenevalt kujuneb nii tema kui inimese kui ka tema kui kirjaniku suhe rahasse. See ei ole lihtne ega saagi olla lihtne. Julius Evolagi on korra nentinud, et “tee on olemas vaid selle jaoks, kel on tahe seda mööda käia.”3 Oma teed mitte leidnud, padrikus ekslev ja igas sätendavas kvartsitükis või troopilise kiskja silmapaaris kulda või akvamariinikilde nägev inimene ei suuda mõtestada ka oma tegevuse (=kirjutamise) ning selle viljade tõelist olemust ja tähtsust ning jääbki ulmade maailma, saavutamata mitte midagi peale ajaliste viljade…

Hea kirjandus aga on miski, mis kõneleb enda eest nii raha abiga kui abita. Ja tõeliselt hea kirjandus kõneleb ka ajastute tagant meile, paneb hea meelega maksma selle eest, süümepiinu tundmata süüvima võõraste või väljamõeldud inimeste isiklikesse maailmadesse, tegema seda ikka ja jälle. Selliselt võttes muidugi polegi head kirjandust olemas – kogu kirjandus on amoraalne – ja selle eest raha maksmine ei õilista meid, kuid ei tee ka halvemaks.

Küsimus rahast, nagu ka küsimus kirjandusest taandub, jääb vaid inimene, puhastatuna, kuid siiski mitte nülituna – pigem valmis astuma viimast sammu, milleks ongi artikli alguses mainitud tõde – vaikus, kus pole kohta ei kirjandusel ega rahal sel põhjusel, et nende jaoks pole enam sõnu, mida lausuda, ega mõtteid mida mõelda: nad on liiga maised, liiga ebatäiuslikud, liiga konkreetsed.

 

Peeter Helme on kirjandusajakirja www.kriteerium.ee toimetaja

 

¹M. Geier, Wo zweisind, ist Verrat. – Süddeutsche Zeitung 31. III 2006.

2 Fr. Nietzsche. Menschliches Allzumenschliches. Aphorism Nr. 155.

3 H. Udam, Orienditeekond. Ilmamaa, Tartu 2001, lk 386.