Kulkast
Sotsiaaldemokraadid toetasid palavalt kultuurkapitali loomist ja rahastamist just nii, nagu see täna käib. Ja ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks me peaks oma seisukohta muutma. Avalike maksutulude sihtotstarbelisus on suur eelis ja erand, mida üldistes huvides harva kasutada võib. Kultuur, pensionid, tervishoid, keskkond ja mõni valdkond veel ning ongi loetelu lõplik. See eelis avaldub eriti eredalt just nüüd, kus makstulu langemise tõttu erandite vastu sõjakäiku peetakse.
Intellektuaalselt huvitav on kindlasti küsimus meelemürkide aktsiisistamisel saadava tulu kasutamise eetilisusest kultuuri tarbeks. Aga peale eetika on asjal ka praktiline pool. Kas peale viinaravi ja võitluse alkoholismi vastu leidub üldse avalikes kuludes sellist rida, kuhu alkoholi aktsiisi kasutada võiks? Sama küsimus tekiks nii lasteaedade ehitamise kui puuetega inimeste toetamise asjus. Kuhu me need miljonid siis eetiliselt laitmatult topime? Ja kui ühel heal päeval inimesed tõesti enam ei joo, siis tuleb kultuuri sihtotstarbeliseks rahastamiseks leida teine allikas. See küsimus jääb sotsiaaldemokraatide järgmise või ülejärgmise põlvkonna vaielda.
Igapidi mõistlik on kord, et otsuseid kultuurkapitalis langetavad kultuuriinimesed ise. Ja ka vastutavad ise. Head kolleegid riigikogust, mõelge ikka ennem kümme korda järgi, kui te neid otsuseid hindama hakkate. Ehk peab keegi end pädevaks andma soovitusi ka haigekassale – kas kulutada rohkem maksa või kopsu raviks? Kui me juba volitasime kapitale ja kassasid otsuseid langetama, siis kasutagem kuulsa soovituse järgi võimalust siinkohal ise vait olla.
Käibemaksust ja selle madaldatud määrast
Sotsiaaldemokraadid toetavad käibemaksuerisusi eelkõige seetõttu, et näevad selles riigi poolset tuge kindlatele valdkondadele. Madalam käibemaksu määr toetab kindlasti „tootjat” või „teenuse pakkujat” ja ei pruugi toetada „tarbijat”, sest hind turul saab valmis palju keerukamate reeglite järgi. Selle toe nõrkus seisneb maksu administreerimise keerukuses ja sõltuvuses käibe suurusest. Tõesti, Luarvik Luarviku kontserdi korraldaja saaks riigi poolt vähem toetatud kui menubändi maaletooja.
Selle toe tugevus aga seisneb universaalsuses ehk siis tõsiasjas, et mistahes tunnuste alusel ei ole võimalik teha vahet, kellele anda riigi tuge ja kellele mitte. Võrdne kohtlemine, teadagi, on sotsiaaldemokraatide jaoks tähtis. Kehtivate erisuste asjus ületavad plussid meie jaoks selgelt miinuseid ning SDE neid muutma pole tikkunud. Tunnistan, et madalam käibemaksumäär on olnud valitsusliidus selle loomisest saati veelgi kuumem teema, kui mis iganes liigutus tulude maksustamisel. Kahjuks ei ole poliitikas lõputult võimalik vaielda ja mingil hetkel sunnib elu meid kompromisse tegema. Seekord oli kompromissiks madalama käibemaksumäära säilitamine raamatute , perioodika ja ka ravimite tarbeks ning sedagi mitte enam endisega võrdselt madalas määras. Järgi tuli aga kahjuks anda kultuuriürituste piletite asjus. Tunnistan sedagi, et piletite käibemaksu asjus on meil ka teistmoodi mõtlejaid ning seetõttu olid valitsusliidu kaaslaste positsioonid vaidlustel tugevamad. Eks elu näitab, kas kõrgema määra poolt tuliselt heidelnud kultuuriminister suudab tagada ka sellevõrra suurema toetuse kultuurile. Me ei ole seda lubadust unustanud.
Head lugejad! Usun, et suutsin kokkuvõtvalt kirjeldada sotsiaaldemokraatide seas valdavaid seisukohti nii kultuurkapitali kui käibemaksu küsimuses. Kui need peaksid muutuma, tuleb kellelgi teisel uus kiri kirjutada. Tuhat vabandust, et teid viimase poole aasta jooksul eksitatud on.
Lugupidamisega,
Eiki Nestor
SDE fraktsiooni esimees riigikogus