Verdi üks menukamaid ja populaarsemaid oopereid “Rigoletto” esietendus 11. märtsil 1851, ajal, kui Verdi ise oli tihedasti poliitikaga seotud. Siit ka ühiskonnakriitiline sisu, mille aluseks libretist Francesco Maria Piave võttis Victor Hugo draama “Kuningas lõbutseb”.
Maailma ühe esindusteatri “Rigoletto” Otto Schenki lavastuses oli klassikaliselt konservatiivne, selline, nagu me ooperite puhul oleme harjunud nägema. Seda on tegelikult enamik Meti lavastustest. Siia lisandus müstiline valgus (Gil Wechsler) ja ajastukohased kostüümid (Zack Brown), mis konservatiivsust stiilselt täiendasid.
Meti 806. “Rigoletto” etendusel debüteerisid selle teatri laval Gilda rollis nooruke vene sopran Jekaterina Sjurina, Hertsogina hispaanlane Joseph Calleja ning austria dirigent Friedrich Haider.
Armastus, viha, kavalus ja õelus, millel põhineb “Rigoletto” lihtne ja kurb lugu, on tegelikult elulised ja sageli meie maise eksistentsi keerdkäikudes teineteisega põimuvad tunded. Pimeda, mitte midagi nägeva emotsioonide laviini käes on vaevelnud pea kõik.
Mantova Hertsog lõbutseb oma lossis, oodates öö tulekut, et kohtuda kaunitariga, keda ta päeval kirikus näinud. Ajaviiteks flirdib ta krahvinna Cepranoga. Hertsogi narr Rigoletto ühineb isandaga, narrides ning pilgates krahv Cepranot ja ka krahv Monteronet, kes on rutanud päästma krahvinna Ceprano au. Monterone neab Rigoletto hirmsa needusega. Hertsog naerab kõige üle, elades juba ees ootavate naudingute maailmas.
Joseph Calleja mõjus ideaalilähedase Hertsogina. Lisaks täisverelisele tenorile andis ta ka väliselt võrgutaja mõõdu välja. Muusikaliselt õnnestusid Callejal kõik Hertsogi hiilgenumbrid, nii I vaatuse ballaad, III vaatuse lauluke ning ka stseen ja kaks aariat II vaatuse alguses. Lummavalt ilus hääl, uhked, fermaatidega lõpuni välja peetud ülemised noodid ning täielik üleolek partiist, mis võimaldas vaba musitseerimist, tänu millele fraasid sündisid kui iseenesest, jättes publikule mulje igasuguse raskuse puudumisest. Tõenäoliselt ei jää Calleja debüüt tema ainsaks etteasteks Metis.
Tippudel põhinev kordumatus
Rigolettot ei salli õukonnas keegi ning selgub, et vaenlastel on võimalus Rigolettole kätte maksta. Nimelt saavad õukondlased teada, et narr varjavat linnaserval asuvas majas salaarmukest. Rigoletto on teel linnaserva, kuid armukese asemel peidab ta kõrvaliste pilkude eest hoopis palavalt armastatud tütart Gildat. Gilda on ainuke, keda ta on suuteline armastama. Gilda ei tea Rigoletto päritolu, ta teab vaid seda, et tegu on isaga. Kuigi Rigoletto on Gildal keelanud väljas käia, kohtas neiu kirikus kaunist noormeest, kellesse esimesest pilgust armus. Tegu oli üliõpilaseks riietunud Hertsogiga. Pärast Rigoletto lahkumist kohtuvadki Hertsog ja Gilda salaja.
Jekaterina Sjurina Gilda kujunes etenduse säravaimaks täheks. Harukordselt kaunitämbriline, õrn, pehme ja kristallpuhas sopran pani helisema kogu hiigelsaali, kandudes sinna nii erinevate emotsioonide ja värvidega, et tekitas iga numbri järel vaimustustormi. Publik võttis Sjurina omaks pärast esimest duetti Rigolettoga, aplausid ei tahtnud lõppeda ka pärast Gilda aariat ning I vaatuse duetti Hertsogiga. Emotsionaalne publik polnud vaimustusega kitsi. Hinge võttis kinni, kui Sjurina demonstreeris kõrgetel nootidel pianissimo’t ja fileerimisoskust. Samas juhtus Metis ka Anna Netrebko puhul, kellest on tänaseks saanud üks hinnatumaid sopraneid.
Gilda on Hertsogisse meeletuseni kiindunud. Ta ei märka midagi enese ümber ning nõnda röövitakse ta õukondlaste poolt, kes on naljaviluks narri salaarmukese lossi viia otsustanud. Rigoletto aitab neid ning alles hiljem selgub, et tegelikult aitas ta röövida oma tütart.
Hertsog on õnnelik, kui saab teada, et õukondlased on tema lemmiku lossi toonud. Rigoletto anub tütart tagasi, kuid kõikide kõrvad jäävad kurdiks. Kui isa ja tütar taas kohtuvad, räägib Gilda Rigolettole kogu loo ning viimane vannub kättemaksu.
Iseenesest on see kõik naiivne ja tänapäeva inimesele isegi veidravõitu, kuid artistid suutsid Meti laval kogu tegevuse hoopis uues suhtes välja mängida, mistõttu tekkis tavapäratuse tunne, kuigi kõik lavastuses ja etenduses oli tavapärane ning klassikalistest ooperilavastustest tuttav. See on Meti üks erilisusi – kordumatus tavapäraseid vahendeid kasutades. Kordumatus, mis põhineb tippudel: tippartistidel, tippkunstnikel ning tippmuusikutel.
Aplausid, juubeldused ja väljamüüdud maja
Rigoletto osas laulnud vanameister Juan Pons oli selle õhtu publiku lemmik. Pons on Metropolitan Opera laval laulnud üle 325 etendusel. Tema rollide hulka kuuluvad peaaegu kõik baritonipartiide pärlid. Teda armastab publik ning teda armastatakse New Yorgis. Pärast Rigoletto aariat oli saal aplausist ja braavohüüetest tulvil. Aaria laulis Pons harjumuspärasest aeglasemas tempos ning üleüldse lubas ta endale muusikalises tekstis vabadusi. Ponsi puhul mõjus eriliselt tämber, mis lihtsalt pani ennast kuulama. Ent tegelikult oli see nõnda kõikide solistide puhul. Veel üks huvitav fenomen – Metis esinevate solistide häälte tämbrid on reeglina isikupärased ning pakuvad esteetilist naudingut.
Rigoletto kavatseb palgamõrtsukas Sparafucile abil Hertsogi tappa. Sparafucile õde Maddalena meelitab Hertsogi enda juurde ning kiindub kaunisse aristokraati. Ta palub Sparafucilel Hertsogi asemel tappa esimese inimese, kes majja siseneb. Ajal, mil Maddalena ja Hertsog majas armatsevad, kannatavad Gilda ja Rigoletto väljas.
Mis võib ühele ooperifännile enam rahuldust pakkuda kui tipptasemel esitatud “Rigoletto” kvartett. Hiilgavale kooslusele lisandus III vaatuses Maddalena rollis Kanaaridelt pärit metsosopran Nancy Fabiola Herrera. Lähenevad torm ja äike. Gilda ohverdab enda ning jätab majja sisenedes eluga hüvasti, Rigoletto avastab laibakotist oma tütre surnukeha. Krahv Monterone needus on täitunud ning Metropolitan Opera publik juubeldades püsti.
25. X etendus “Rigoletto” sel hooajal Meti laval esimest korda. Maailmaooperi südames on tulekul palju huvitavat, näiteks järgmise aasta märtsis Valeri Gergijevi muusikaliselt juhitav “Jevgeni Onegin”, kus Tatjana rollis astub üles Renée Fleming, samuti Peterburi Maria teatri gastrollid Wagneri “Nibelungide sõrmusega”, mille puhul on tegu Meti, “Lincoln Center Festival’i” ja Maria teatri ühisprojektiga.
Ning publikupuudust Metis pole, see ooperimaja on alati välja müüdud.
