Kontserdi II osas (Andante con moto) seevastu oodanuks suuremat „vaenulikkust” klaveri ja orkestri vahel. Štšura oli siin väga veenev: hästi kõlas kogu see kurb ja lootusetu allaheitlikkus kuni ahastava appikarjeni lõpu eel. Orkester aga polnud piisavalt terav (keelpillide lohakalt lõtv punkteeritud rütm terve osa vältel), iseloomus ja kõlas puudus tahteliselt julm eitus kõige selle suhtes, mida väljendas klaver. Konflikt ei pääsenud mõjule. Õnnestunud oli kontserdi III osa (Vivace). Tantsulaadsed rahvapärased rütmid vahelduvalt pastoraalsete episoodidega olid esitatud heas koostöös orkestriga rõõmsameelse hooga. Kogu kujundite ring oli hästi avatud. Nüüd võib jääda mulje, et noorele andekale ja võimekale pianistile tehakse siin ülekohut. Ei, mitte mingil juhul! Vastupidi – nii suur ja paljutõotav anne vajab väärilist suundumist kahtlevate tõdede maailma. Temataoline juba oskab sealt kasu võtta! Eks elukogemuste kooremgi oota laadimist. Aeg!
Kõrvale tegid pai lisapalaks mängitud Saraband ja Aaria Bachi Partiitast D-duur. Šostakovitši IV sümfoonia on kirjutatud keerulistel aastatel 1935-1936. Segastes poliitilistes oludes esiettekannet ei toimunudki ja partituur jäi 25 aastaks oma aega ootama. Alles 1961. aastal oli Kirill Kondrašini juhatusel esiettekanne, mis sai ka vaimustatud hinnangu. IV sümfoonia nõuab mitmekordset esituskoosseisu ja ERS O kõrval oli laval EMTA sümfooniaorkester. Vajalik praktika noorematele pillimeestele musitseerida koos vilunud orkestrantidega. See sümfoonia laseb kuulajal läbi elada oma aja kohutava inimhinge alandamise ja kõlbeliste väärtuste mahasalgamise kogu traagika. Teravad konfliktid, surutud meeleolud ja groteskiks väändunud salakavalad käänud on koondatud kirglikult arendatud suurteoseks, kus avaneb autori suhtumine maailmakujutlusse. Öeldakse, et see muusika on mõjutatud Mahlerist, kes võitles maailma julmuse vastu ja inimliku ideaali eest. Sellised tunded ja põhimõtted on Šostakovitšit erutanud pidevalt edaspidigi.
Sümfoonia I ossa (Allegretto poco moderato) on mahutatud suurem osa teose valdavatest vastuolulistest ja julmadest kujunditest. Väga aktiivses tempos mõjuvalt esitatud avataktid andsid kohe teada, mida kuulajal tuleb oodata. Mitmenäoline kurjus, meeleheide, peataolek ja erinevad emotsioonid on omavahel kiuslikus ühenduses – kõik see esitati pingsas arengus. Siin kuuldub olustikulisi episoode, kantileensed fraasid ei väljenda ilu või romantika võlu, vaid on antud leinava või kurjakuulutava varjundiga. Sarkastiliselt terava kõlaga olid puupillide karikatuursed sisseasted. Ootamatult võttis maad ärev keelpillide sagimine ja sellele järgnev marss. Raskesti aimatava tagamõttega mängiti ängistav viiulisoolo (kontsertmeister Elar Kuiv), samuti fagotisoolo. Ansamblite ja solistide sooritused olid heal tasemel ning sujusid sobivalt konteksti. Paul Mägi tõi selgelt ja detailselt välja kogu iseloomuliku ning ehitas sellest terviku.
II osa (Moderato con moto) põhineb äreval ja pahaendelisel valsil torkavate vahelehüüetega. Selleski osas hiilib groteski. Lõpp oma hirmutavate koputustega tekitas kõhedust. III osa (Largo. Allegretto) peakujundiks on raskemeelne leinamarss puhkpillidelt, hiljem kasvab sellest välja naiivselt totter meloodia vaheldumisi refrääniga keelpillidelt ja tromboonisoolo. Kõik on irooniline. Lõpuosa kuulutas endast suurejoonelise plahvatusega kogu orkestrilt timpanite pidevalt kumiseval taustal. Kogu õudus hakkas üksikutesse häälitsustesse vaibuma painava rütmikujundi kauakestva ostinaatse tuksumisega, kuni hääbus kui viirastuslik mälestus. Mägi hoidis lõpu taandarendust väga heades proportsioonides kuni viimase „kõlksuni” ja veel selles õhustikus, mis järgnes …
Dirigent suutis rikkaliku ja komplitseeritud muusika väga kujukalt ja kindlakäeliselt välja joonistada, tegi tunniajalise raskepärase teose kuulamise põnevusega jälgitavaks. Orkester (pisiapsudest me ei räägi) kõlas täiuslikult, pakkudes häid üllatusi. Ohtrad puhkpillide ansamblid ja soolod olid värvikad ja selgesuunalised. Galerii näiliselt juhuslikult järgnevaid kujundeid oli mõtteliselt seostatud. Esitatu kogu oma probleemistikuga avaldas publikule ängistavat mõju, mis ei saanudki teisiti olla. Tekkis vajadus enesele nii mõndagi meenutada ja teadvustada. Publik pärast sellisest muusikast saadud elamust muidugi vaimustushüüete saatel püsti karata ei suutnud, kuid elamuse ja professionaalselt väärika esituse eest avaldati teenitud kiitust ja austust orkestrile ja dirigendile. Koju tuli sammuda viimaste taktide lummuses.