Rauno Elp (cyrano) ja Alfia Kamalova (Roxane) moodustasid harmoonilise paari. harri rospu
Ajastul, mil räägitakse metsast, millel kulla hind, ja vaatest merele 17. korruse aknast kui miljonivaatest, on meeletult kosutav istuda teatrisaalis ning kaasa elada vaimukale ja mõttetihedale loole Cyranost ? poeedist ja mõõgakangelasest, keda loo üks tegelastest võrdleb veskitiibadega võitleva Don Quijotega, kellele Jumal on inetu näolapi kompensatsiooniks kinkinud ereda esprii ja kirgliku ning õiglase hinge.
Märkimisväärne on, et Eino Tambergil tekkis Rostand?i värssdraama vastu huvi üle 30 aasta tagasi, mil ta tellis Jaan Krossilt libreto ning soovis peaosas näha Georg Otsa. Teos sündis, tuli ka lavale 1976. aastal, kuid kahjuks juba ilma Georg Otsata.
Kummalisel kombel on tänase Ameerika ooperiteatrite mängukavadesse ilmunud terve rida erinevaid Cyranosid. 2004. aasta hooajal tuli Metropolitan Opera lavale seni vähe tuntud Franco Alfano samanimeline ooper Plácido Domingoga peaosas, Broadway heliloojal Frank Wildhornil on valminud muusikalivariant ning Michigani ooperiteater lavastas David di Chiera ooperi ?Cyrano?.
Eino Tambergi ?Cyrano? on nüüdseks teinud läbi mitu taassündi: lisandunud on 1995. aasta ning 1999/2000. hooaja külalissolistidega variant, millest sündis ka plaadistus. Dirigentideks on olnud esiettekandel Peeter Lilje, plaadistusel Paul Mägi ja nüüd siis Vello Pähn. Tänu Tambergi 75. sünnipäevale leidis Rahvusooper Estonia võimaluse tuua taas lavale meie rahvusliku ooperiliteratuuri väärtteos.
Ei salga, et mulle sobis väga see teatraliseeritud variant. Kõnealuse ooperi suurim võlu on ideaalne sõna ja heli kooslus ning tasakaal; kõik see ei vaja mingit butafooriat, küll aga meeleolusid toetavat valgusre?iid ning tegijate fookuses hoidmist. Fookusemäng antud etendusel toimus, kuid sugugi mitte alati ei toiminud (eriti I vaatuses). Ooperis tahaks siiski näha laulja ilmet, tunnete varjundeid. Kui valgusvihk on suunatud otse ülalt alla, jääb oluline osa näitlejast vaatajale tabamatuks. Millised võimalused Estonia laval valgusemängudega on, sai kogeda Puccini ?Tosca? lavastuses!
Väga õnnestunud mõte oli viia Roxane?i rõdustseen teatrisaali loo?i, esiteks akustiliselt väga soodne: imeline Roxane?i aaria voolas kuulajani nagu selge allikavesi ja teiseks sai aktsendi sisuline joon, Roxane oma idealistlike esprii-otsingutega on tõstetud distantseeritud pjedestaalile. Meeldis lavastaja Neeme Kuninga kujundlik mõtlemine olulistes stseenides, näiteks gaskoonlaste ja viimases stseenis nunnade grupeerimine lavasõõri keskmesse ? see tekitas illusoorse kompaktsuse efekti, mingi energia kogunemise lummuse.
Rauno Elbist on kujunemas tõsiseltvõetav laulja-näitleja. Rollil oli tuntav arenguliin, mis kulmineerus intensiivse piano ja hingestatud sisseelamisega läbi viidud epiloogiga. Väga vaoshoitud dramatismiga joonistus välja I vaatuse stseen Roxane?iga, kus puruneb kildudeks naiivne lootus olla armastatud. Kui rääkida rolli vokaalsest küljest, siis julgeks noorele lauljale soovitada edaspidiseks eesmärgiks (lisaks saavutatule): otsida keskregistris veidi avaramat ja kirkamat kõla, see annaks tema mehisele baritonile juurde lennukust ja võimaldaks hääle värvipaletti veelgi värvikamaks muuta.
Õnnetähe all on ilmselt sündinud Roxane?i osatäitja Alfia Kamalova. Ei oskaks soovida sobivamat osatäitjat sellesse rolli: noor, ilus, plastiline oma liikumises, siiras tunnetes ja ere nende väljendamises. Ja, mis peamine, veendunud ja kaunikõlaline laulmine (õpetajateks Anu Kaal ja Anita Välkki). Tore on tajuda seda espriijanust kergust ja elegantsi, mis nii selgelt esimeselt Roxane?ilt ? Anu Kaalult päritud, paljus on tunda õpetaja nõuannet ja mõttesuunda.
Kuna helilooja taotlus on olnud tuua vokaalpartiidesse sisse barokilik koloratuur, siis Mati Kõrtsile see sobib eriti. Kuna talle on see juba taaskohtumine rolliga, siis on ootuspärane ka küpsemine. Eriti meeldis tema lõpustseen: kerglasest, veidi ennastimetlevast noorsandist on saanud ajusid liigutav mehine mees, kelle silmad järsku avanevad ning tema ilmes on vapustus mõistmisest, et Cyrano on ennastsalgavalt ohvriks toonud oma armastuse ja et Roxane armastab ju tegelikult Cyrano hinge ja vaimu. Tema lüürilisse häälde ilmusid mingid väga uued ja tuumakad varjundid.
Uued tegijad olid Helen Lokuta Roxane?i toaneitsina ja Ivo Kuusk Ragueneau?na. Lokuta võlub oma julge lavavalitsemisega, selge diktsiooni ja kõla sära ning kandvusega ? kõik paljutõotavad omadused noorele lauljale.
Ivo Kuuse puhul sooviks avaldada imetlust: kui 40aastase lavalaudadel tegutsemise järel madalad meeshääled vormis püsivad, siis seda ei peeta imeks. Küll aga siis, kui tegu kõrge tenorihäälega, kusjuures tema hääles on spinto-tenorile omane üle orkestri kõlav energia.
Kõige suuremaks õnnestumiseks sellel õhtul pean ma aga seda energiat, mis tuli orkestrilt ja mida nii ergult genereeris Vello Pähn. Vahekord lavaga oli igati balansis, tempod nii loogilised ning kulminatsioonidesse viivad dünaamilised gradatsioonid heas pinges. Juubilar Tamberg võib selle õhtuga seoses tunda rõõmu kahe asja üle: esiteks on kindlasti täitunud tema soov pakkuda kuulajale mingit tunnet või tundelisust-nukrust, igatsust millegi järele, ning teiseks on sündinud uus tore lauljate põlvkond, kes esitab tema loodut väärikalt ning vääriliselt.