Noppeid
Teatritesse publikut jagus ja tundub, et jagub edaspidigi. Selles mõttes on olukord nagu kontrolli all, kuna saalide täidetus paistab peamine olevat. Loogiline on, küsimus on aga selles, et keda ja mis hinnaga saali saada.
Kõlagu see nii õudselt kui tahes, aga eks täiskasvanutele mõeldud teater on ju ikkagi ajaveetmiseks, meelelahutuseks. Vaimselt väljakujunenud inimest on teatriga väga raske või võimatugi paremaks või halvemaks teha. Hea teatritükk paneb küll mõtlema, annab kasulikku infot jne, aga sinnapaika see kõik ka jääb. Naudime näitlejate mängu, lavastajate nutikust, vahest ka teatrimaagiat ja kogu lugu. Kui teatriga saab kedagi mõjutada, siis vast ainult vaimust vaest ja last. Tahan seda öelda, et mööduval aastal avastasin end (esmakordselt) mõttelt ja veendumuselt, et praegu on Eestis rohkem kui üks või kaks head lastelavastust. Suur osa VATi lavastusi, nukuteatri “Võluflööt”, NO päevateater. Ja selle üle rõõmu tundes pole ma enam üksi.
Mitte et teiste tublide inimeste lahkumine siit ilmast paneks vähem mõtlema, aga Mati Undi kaotus on ilmselgelt jätnud tühimiku, mille teatrialane täitmine on väga raske, kui mitte võimatu. Ma ei tea, kes selle eest vastutab, aga kas mõnel ei hakka südametunnistus piinama, kui mõelda selle peale, kas ja kui palju on Undi viimase aja lavastusi salvestatud vaatamiseks?
Elu läheb edasi ja edasi elavaid teatrisõpru rõõmustab tõsiasi, et NO-teater on jõuliselt tulnud ja olnud. Arvestades NO-teatri, jätkuvalt Von Krahli, VATi ja mitmeid suurte teatrite ning mõnede projektteatrite lavastusi, ei saa kohe kuidagi enam väita, et midagi vaadata pole. Tuleb tõdeda, et on küll ja mitte vähe. Laskem silme eest läbi “Draama” festivalil pärjatud ning eespool mainitud TMK ankeedi tulemused.
Meele teeb rõõmsaks ka see, et endiselt trehvab lavalaudadel täielikku jama. Sest maitse on erinev ja nii on peaaegu kõigile midagi vaadata. Samas on puudus sotsiaalselt kõnekatest ja teravatest lavastustest. Mis saaks meie teatripilti veel paremini rikastada kui see, et hakataks tegema teatrit nukkudega täiskasvanutele? Poliitiline või pornograafiline (marionett)nukuteater kõlaks ju hästi?
Mitmel viisil paistis silma vabaõhuteater. Möödas on ajad, kui suveteatri moodustas peaaegu ainult õllest ja grillvorstist lirtsuv palagan. Sellesuvised NO-teatri “Seitse samuraid” ning Vanemuise “Taarka” eksponeerisid teistsuguseid (uusi?, tervemõistuslikke?) lähenemisi ning võimalusi suve ja teatri kohtumisel. Ka infantiilsust peletav “Seitsme samurai” päevane variant näitab normaalset suhtumist asjasse üldse. Samuti oli “tunne oma kodumaad” mõttes möödunud teatrisuvi mastaapne. Kas oleksid paljud meist ilma “Taarkata” jõudnud kunagi ehtsasse setu küla-ellu või teatri Loomine “Soolaevata” võimsasse paika Soontaganal?! Pärimusteatri Loomine aktiivne tegevus on kahtlemata mööduva aasta suuri plusse. Nende “Lemminkäise”-laadset teatrit oodati juba ammu.
Kriitika ja teatri vahekord ei ole kiita. Just kuhugi jooksva päevalehekriitika moodustavad tõesti pigem korrastamata esmamuljed. Ohjeldamatu vajadus kiiresti kajastada ja kaasa rääkida ei sõltu muidugi enamjaolt kriitikust, aga igal asjal on piir. Üks asi on, kuidas kirjutada, kas nimetada oma tekstis ka näitlejaid jm. Selle üle võib vaielda. Aga liigagi tihti ei ole aru saada, miks ja millest kirjutatakse. Teatriarvustuste hulka arvatakse juba vist ka igasugune muu tekstiline jama, kui selles sisaldub sõna teater.
Suur sündmus oli “Draama” festival Tartus. Meie parimast teatrist sai kontsentreeritud pildi ette. Küll arenguruumiga, aga meeskond, kes korraldab seda ja mitmeid teisi festivale, teeb oma tööd rahuldavalt, kui mitte hästi. Maailma kontekstis vahest isegi olulisem oli Pärnus toimunud ASSITEJ festival, mis pälvis siin ebaõiglaselt vähest (teatrikriitilist) tähelepanu. Ja “Kuldse maski” “toimumist” koduseinte vahel saab nimetada ainult heaks õnneks.
Kuidagi eriti selgelt ilmnes üks probleem (samas võib see ka pseudoprobleem olla) “Draama” festivalil ja Rakvere uuenenud teatrimaja avamisel. Tundub, et teatrid teevad kõik selleks, et näitlejad ei saaks paarist olulisemast neile endile suunatud üritusest osa võtta. Festivalil ei saanud paljud (vahest ei tahtnudki) teiste teatrite töid vaadata, kuna oli vaja samal ajal tööd teha. Kas poleks saanud kuidagi mängukava nihutada? Samuti suutsid mitmed teatrid suruda esietendused just sellele päevale, kui Rakvere teater kutsus külla ja tutvustati värsket teatrimaja. Mingisugune rumal möödarääkimine ja üleplaneerimine, mida ilmestab ka tõsiasi, et suvel oli väikse riigi teatrite mängukavas korraga vähemalt kolm “Suveöö unenägu”. Nii põnev!
Endiselt tähistab muusikal suure osa rahva jaoks teatrit. Tootjatele ja ajakirjandusele see sobib, noor ja rumal publik rikutakse aga ära.
Tähele ei saa panemata jätta ka noorte lavastajate olemasolu: Mart Koldits, Eva Klemets, Kadi Tudre, Taago Tubin panevad endast järjest rohkem lootma.
Oli rahulikult pöörane aasta. Maitse asi muidugi. Loodetavasti pakub tulev teatriaasta veel rohkem ja mõjusamat alternatiivi rämpstelevisioonile, -ajakirjandusele ja tervendavat vaheldust kaubamajade tsirkusele. Võistelda teater nendega ei saa, aga just alternatiivi pakkumine on tänapäeval teatri mõte.
Head eesti teatri aasta algust!