I

Kui kasutada sporditermineid, siis on „Hea, halb ja kummaline” eneseteadlik demonstratsioonesinemine pärast seda, kui medalid on juba jagatud. Vesterni kategoorias jagati kõik tähtsamad medalid teadupärast juba  aastakümneid tagasi. (Kõik ju teavad John Wayne’i ja Clint Eastwoodi kangelasi ning Sergio Leone filmide kõrval vähemasti ka „Seitset vaprat”, Kurosawa „Seitsme samurai” ameeriklaste versiooni.) On veel mõni üksik ere sähvatus, näiteks vanameister Clint Eastwoodi „Armutu” (1992), aga tänapäeval ei ole vestern kahtlemata see žanr, milles väga palju uut ja meeldejäävat leiutataks. Muidugi võib öelda, et mida siin enam nii väga leiutada ongi, standardolukorrad  on ju paigas. Levinum status quo on ikka selline: olukord on ebaõiglane ja keegi peab õigluse jalule seadma, seejuures kapatakse hobustega ning kaks või rohkem meest haarab väljal ikka vastamisi kabuurist revolvri järele; saloon’ist, mis teele satub, naljalt mööda ei minda ning enamik ronge, mida filmis näha saab, ühtlasi ka röövitakse. Iidolid on paigas: kangelane räägib vähe ja tulistab täpselt, toredalt räpased viskisõpradest kaabakad  ei lõpe kunagi ning kuldtähega šerif kas seab õiglust jalule või on ise bandiit. Legendidki on kümneid kordi läbi mängitud: Billy the Kid jt. Õige vestern on stiilne, selle kangelased on stiilsed. Õige vestern on ikka karmide meeste mängumaa, Metsik Lääs on koht, kus omakohus liigub tavaliselt seadusest kaks sammukest eespool, kuid mille romantilist kuvandit kannavad ikka vabadus ja sisemine moraal.

Jah, siin võikski selle ülekappava vesternistandardite loetelu peatada, kuna kõik sihib siin otse või kaude ikka ühte punkti: vestern tõstab esile oma kangelase (või antikangelase) kuju ja sõltub sellest nagu karjaajaja hobusest. Parimates vesternites on kangelased ambivalentsed (nt William Munny kuju juba mainitud „Armutus”), kuid kangelaseta ei saa, ja kangelane peab olema tõsiseltvõetav. Kangelase tõsiseltvõetavus ilmneb loomulikult  tema oskuses täpselt tulistada, kuid enamgi veel tema võimes olukorda valitseda, vastandumise võimes, suutmises üksi hulga vastu hakkama saada ning, mis peamine, tema ees seisvas moraalses dilemmas. Kangelase tõsiseltvõetavus sõltub nõnda alati tema suhtumises õiglusesse. Õigluse saab vesternites ka tegelikult jalule seada, õiglus on karm ja sarkastiline, õiglus käib sisemisi, mitte kirjatähtede radu ning pole nõudmisena määratletav.  Seesugust klassikalisele vesternile omast sisemiselt romantilist arusaama õiglustundest isiksuse määrana kohtab tõsiseltvõetavana tänaseks muidugi üha vähem. Õigluse võit saab iseenesest muidugi teoks jätkuvalt enamikus Hollywoodi (action)filmides, ainult et selline õiglusel baseeruv romantika on siis ikka lihtsalt pakend, kus kangelaste karakterid on pigem tardunud skeemid, mis enda taga enam õieti millelegi ei osuta. Ning stiil, samuti  üldine efektne visuaalne lahendus, on selle tardumise maskeering. (Erandeid muidugi leidub, kuid illustreerivalt võiks märkida sedagi, millise hooga otsitakse ja esitletakse Hollywoodis ikka ja jälle „täiesti uut action-kangelase tüüpi”.)

Tulles tagasi klassikalise vesterni juurde, võiks aga uuesti öelda, et suurem osa neist ülistiilsetest karmidest peakangelastest ei oleks just ilma selle (tihti kenasti ära peidetud) naiivse või jonnaka õigluseusuta peakangelased.  Kui ka tegelane ise näiliselt õiglusest ei hooli (hoolib nähtavalt näiteks ainult rahast), on õiglus ikkagi fooniks, millel tema tegusid kaalutakse. Kangelane on sisimas allumatu, aga just tema allumatus teeb ka õigluse mõiste tõsiseltvõetavaks. Ning isegi kui kõik on kaabakad, klaaritakse tegevuse käigus välja peaosaliste õiglustunne.

II

Lõuna-Korea „Hea halb ja kummaline” on eelkõige visuaalselt kvaliteetne meelelahutus, kus Leonelt on üksjagu üle võetud: hea on pearahakütt, halb on palgatud ja reetlik kurikael, kummaline on tagaotsitav, ning kõik kolm hakkavad jahtima kaarti, mis juhatab  salapärase aardeni Mandžuuria kõrbes. Tegevust ilmestavad seejuures mitmed Leonelt pärit dramaturgilised käigud. Leonelt (ja teistestki vesternitest) ülevõetu on siin omakorda nihkesse viidud, kohati üsna vaimukaltki. Kui Leone kangelaste puhul töötab stiil psühholoogilises registris, siis Korea versioonis on stiilil juures hoopis paroodia maik.

Vanamoodsa romantilise naiivsuse ja õiglustunde klaarimise asemel on pigem viited ja vihjed, neid jagub piisavalt ning vaataja võib end lõbustada intertekstuaalsete mängudega. Nii on näiteks Leone filmis halba kehastanud näitleja Lee van Cleefi puuduvast sõrmeotsast arendatud siin lausa omaette väike süžeeline teema, mis filmi finaalis puänteerituna (halb demonstreerimas oma sõrmeotsa asendavat vilet) selgelt alla joonitakse. Romantiline naiivsus ei ole siin just otseselt tasalülitatud, kuid see on juba ilmne osa sellisest mängulisest  eneseteadvusest, kus liialdusedki on teadlikud. (Nii suudab näiteks halb kogu filmi jooksul püsida ülistiilne, kanda kõikjal, ka kõrbes, ülikonda ja kiiskavvalget särki, mis keeldub määrdumast. Samuti ei lähe halva kena soeng, mis millegipärast varjab täielikult ühe silma nägemisvälja, ka tellimise peale segi.)

Kui otsida Korea versioonist kihilisust, siis seisnebki see pigem topeltkodeerimises ja tagasiviitavas märgisüsteemis, see on serveeritud  ulja vaatemänguna. Kuna tegevus toimub 1930. aastatel, kasutatakse filmis värvi ja mahlakuse lisamiseks hobustel pätikampade kõrval ka camp’ilt mõjuvaid mootorrattaid ja kuulipildujaid, millega usinalt täristab Jaapani armee. See film on eneseteadlik ümberkäimine vesternižanri märkidega, tulevärk (nt filmi viimane pooltund on puhas kasvavas tempos arenev pinev action), mis kipub venima, kui fookus märulilt ära läheb.  Action’iga lustimist on ses filmis üksjagu. Siin tuleks üldise plussina esile tõsta seda sünteesimisvõimet, millega Aasia (hitt)filmid ikka vahel üllatavad. (Täiesti omaette klass ses vallas on näiteks Lõuna-Korea „Isand”, mis mõned aastad tagasi ka meie PÖFFil linastus ning kus on kokku pandud efektne kollifilm, täiesti tõsiseltvõetav draama ja pillavalt mahlakas absurd.) Leonel leidub sarkasmi ja huumorit küllaga ja see püsib ikka ühtlaselt žanris. 

Lõuna-Korea versioonis sünteesitakse absurdi ka iseseisva plaanina, selgeimaks (ja veidi tüütuks) näiteks kõrbes leiduva oopiumimaja külastamine, vaimukaimaks aga stseen, kus erinevate gängide tulevahetuse ajal kummaline end osaliselt tuukrikostüümiga varjab. Leone vesternis võis kogu sarkasmi juures juhus tegevuse käiku ikka ja jälle sekkuda, luues pöördeid, ilma et juhus mõjunuks kompositsioonis irooniliselt. Stseenides pidi  olema aega, detailid on tähtsad, tüüpide psühholoogilised käigud pidid pääsema mõjule (omaette tasub jälgida juba sedagi, kuidas Leone kasutab suurt plaani) ning tegevuse käigus koorusid tüübid välja oma tausta ja kihtidegagi. Lõuna-Korea „Hea, halb ja kummaline” on hoogne topeltpõhjaga vaatemäng, ühtlasi ka kummardus Sergio Leonele ning mäng märkidega.