Miks on vaja kunsti(kriitika) netiväljaannet Artshokk?

Maarin Ektermann: Päevalehtedes pole kunagi kunstile ja ka kunstikriitikale piisavalt ruumi: reklaami- ja kinnisvarakuulutused tulevad peale, lühiartiklites ei saa mõtet välja arendada, (ilmselt ka seetõttu) ei teki arutelu: igaüks ütleb välja oma seisukoha ja sellega asi jääbki. Internet on arutelude tekkimiseks igati sobiv keskkond, iseäranis ülimalt demokraatlik low-fi blog’i-süsteem.

Kui laialt teatakse uuest kunsti(kriitika)foo-rumist, mis paar kuud tegutsenud? Kas see on ka reaalselt avatud kõikvõimalikele arvamustele?

M. E.: Pressiteated said saadetud kõigisse kultuuriga tegelevatesse väljaannetesse, isikutele ja ka uudistekanalitesse. Lisaks on tehtud flaierid, väikesed visiitkaardid, mida on jagatud näituste avamistel, muusikaüritustel, tuttavate seas. Tulevad ka plakatid.

Margus Tamm: Eks blog’i mehhaanika on ka teine: see levib ajapikku, hargneb nagu võrgustik. Seal ei ole ka paikapandud autorite ringi, autorite ja vaatepunktide valik on küllalt lai ja mitmekülgne.

Margus Kiis: Mind rõõmustabki eelkõige see, et autorite hulk suureneb pidevalt.

M. E.: Artishoki üks mõte ongi näidata, et meil on palju suurem kirjutajate ring, kuid seda võib ajakirjanduse põhjal otsustada.

Kas võib öelda, et selle paari kuuga on teave uue avatud kunsti(kriitika)pinna kohta levinud? Et meil on nüüd demokraatlik pind, mis leevendab institutsionaliseeritud kanalite (ajalehed, raadio, televisioon) ruumipuudust?

M. E.: Huvi Artishoki vastu on päris suur: vastukaja, mida oleme saanud, on hea. Sellise foorumi järele on vajadus olnud. Paar kuud, iseäranis suvel, kui ollakse arvutite tagant eemal, on lühike aeg. Suvi on alustamiseks hea aeg: saab koguda ilusa artiklite panga, mida on sügisel hea eest võtta.

Kui nüüd neile, kelleni Artishok pole veel jõudnud, seletada, mida sealt leida võib?

M. E.: Artishok on subjektiivsete arvamuste-kirjutiste kogum. Ülesehitus on põhitekst (ja fotod) pluss kommentaarid. Praegu on seal päris palju klassikaliseid näitusearvustusi, kuid tunduvalt mängulisem blog’iformaat lubab lisada ka kõikvõimalikke teisi žanreid: intervjuusid, persoonilugusid, vahetuid kommentaare, arutelusid. Olen üritanud sinna panna ka tähtsamate kunstisündmuste kuulutusi, ürituste teadaandeid, teha avamistelt reportaaže. Kirjutamisevorm on vabam kui ametlikes väljaannetes.

M. T.: Praegu eelistab aina rohkem inimesi tarbida aktiivselt: neile meeldib asju oma maitse järgi kohaldada või isikupäraseks tuunida, meeldib olla kaasautor. Seega on Artishok igati tänapäevane meedium.

Praegu loetlesite küll enam-vähem samu žanreid, mida leiab ka trükitud ajakirjanduses. Piisava ruumi korral leiab ka ajalehtedes-ajakirjades kõike seda: retsensioone-artikleid, esseesid, intervjuusid, vestlusringe, kommentaare. Ajalehtede võrguformaadis on ju ka kommenteerimise võimalus. Kui võrrelda ajalehtede kommentaare Artishoki kommentaaridega, kas need erinevad sisuliselt?

M. E.: Eks see ole ka eelhäälestuse küsimus: päevalehest otsitakse infot, see saadakse sealt kiiresti kätte ja rohkem selle peale ei mõelda. Kunst ei eruta enamikku lugejaid niivõrd, et selle üle veel arutlema hakata. Kui Artishok on üles otsitud ja artikkel läbi loetud, siis see osutab juba suhestumise ja ka oma arvamuse avaldamise soovile. Kommentaaride põhjal tekivad arutelud, neist arenevad laiemad mõttearendused, kui baastekstist võis lugeda.

Elnara Taidre: Ajalehtede puhul toimivad kommentaarid ühesuunaliselt: lugeja tahab toimetusele midagi öelda, blog’i-kommentaar eeldab autori vastust, soovi autoriga suhelda. Reeglina autor ka vastab.

M. T.: Blog’i on pehme formaat. Kirjutaja ja lugeja on seal üsna võrdsetel positsioonidel.

M. K.: Artishokis pole kommenteerimine ka veel väga aktiivne, kuid põhjus on peamiselt selles, et senini on kommenteerimisse negatiivselt suhtutud: seda on sõimatud, tänitatud. Sirp pani ju ka kommentaarid kinni. Kommenteerimise loogika on ju selline, kui keegi midagi ütleb, siis julgevad ka teised oma arvamust avaldada, muidu mitte. Artishoki tegijad peaksid ise kommenteerimist tagant torkima.

Kes siis Artishokki ikkagi teevad?

M. E.: Põhiliselt mina teengi: algatasin ja nüüd hoian seda töös, otsin kirjutajaid ja riputan üles. 

Kas seal avaldatud lood on kirjutatud spetsiaalselt Artishoki jaoks või võtad ka midagi, mis on kuskil mujal avaldatud ja paned sinna välja, et poleemikat tekitada?

M. T.: Pressiteateid on kasutatud, kuid põhilised artiklid on ikkagi Artishoki tarvis kirjutatud.

M. E.: Kui ajaleht tellib loo ja see on piiratud tähemärkide arvuga ja kui autoril on rohkem öelda, siis saab artikli tervikuna Artishokis avaldada. Seda on näiteks Elnara Taidre teinud.

Kas Artishok on toimetatud või toimetamata väljaanne?

M. E. : Toimetamata. Ma vaatan ainult kirjavead üle, kõik muu on autori vabal valikul ja oma vastutusel.

Kas ka siis, kui seal esineb vasturääkivusi, kordusi, ebaloogilisust, halba keelekasutust?

M. E.: Igasugune toimetamine kaotaks Artishoki mõtte.

M. K.: Paljud head algatused on lõppenud, sest kvaliteedikontroll on liiga suureks läinud. See võtab spontaansuse ja vabaduse efekti kiiresti maha. Ka ajakirjandus võiks olla liberaalsem: asjata põetakse, et maine läheb alla.

M. E.: Artishoki puhul ei saa vähemalt esialgu küll täheldada, et halbu tekste oleks sinna sattunud. Kirjutajad on professionaalid.

Kes on Artishoki autorid?

M. E.: On mitmeid noori autoreid, nii EKA kui Tartu ülikooli kunstiteaduse tudengeid ja ka neid, kes regulaarselt kunstikriitikuna ei esine. Näiteks Elnara Taidre on teinud galeriideülevaate, Margus Tamm kirjutanud disaininäitusest, Tartust kunstielust on kirjutanud Margus Kiis, Liisa Kaljula, Indrek Grigor jt.

M. K.: Tallinna näitustest on kirjutanud Maarin Ektermann. Pärnust kirjutab Siram.

M. T.: Hääl molberti tagant Maris Palgi.

Kuid need kõik on ju ka ajakirjanduses üles astunud, aga eks päris uusi kirjutajaid on ju raske leida. Artishoki tegijad, kokkupanija-koordinaator ja kirjutajad, kuuluvad ju enam-vähem ühte põlvkonda, isegi sõpruskonda. Kas see ei kitsenda formaadis peituvat demokraatiat?

M. E.: Kuna üritus on alles algusjärgus, siis on ta loomulikult paljuski minu kui algataja nägu. Praegu hoian näitustegraafikul silma peal ja üritan teha nii, et võimalikult palju saaks kajastatud. Sissetöötamise märgiks on, kui hakatakse ise artikleid pakkuma ning seeläbi avardab pilti kindlasti veelgi.

Ja veel, kuna Artishok on  nonprofit igas mõttes (muidu kaotaks ta oma identiteedi), siis saan artiklite tellimisel toetuda ainult sümboolsele kapitalile. Kui autoril ootavad kirjutamist kolm artiklit, mille eest ta saab honorari, siis ta ei kirjuta tasuta blog’isse.

M. K.: Ülikoolis õppiv noor inimene ei mõtle eriti raha peale: teda huvitab rohkem jälje jätmine, nii-öelda pildi peale saamine.

Ega meie ajakirjanduse honoraridki pole sellised, et nendest võiks ära elada, ka need on ju pehmelt öeldes tagasihoidlikud.

M. E.: Muidugi; aga tundub, et see on mõnikord siiski suurem argument, kui võimalus mingi uue suuna nägu reaalselt ise kujundada.

Mis siis Artishoki eesmärk ikkagi on? Sekkuda kunstiellu? Määrata, suunata?

M. E.: Hoida silmad lahti, märgata, ja kajastada. Artishok toimib pikemas perspektiivis kui infopank.

E. T.: Ka teemade valik on laiem, teistsugune kui ajakirjanduses, kas või Sirbis.

M. E.: Reaalne eesmärk on luua virtuaalne kommuun, mis on pühendatud jooksvale kunstielule ja kriitikale. Samas on väga oluline, et teksti kvaliteet ei langeks. Põhiteksti osas ei taha näha anonüümset isiklikku lahmimist, milleks Internet tundub õhutavat; selle võimaluse pak
ub kommentaarium.

Eesti praeguses kunstielus ei ole suuri kangelasi või antikangelasi, dramaatilisi vastuolusid, kõigile jagub ruumi. Artishok on just oma aja laps.

Milline võiks olla ajakirjanduse ja blog’i-väljaande suhe? Kokkupuutepunktid on ju olemas.

M. E.: Mõte ei ole ju revolutsiooni teha, isatappu sooritada, kunstikriitika monopoli haarata, mõte on pakkuda täiendav paralleelmaailm. Sinna on võimalik panna rohkem värvilisi pilte, et sündmustest tekiks ettekujutus ka neil, kes kohal ei saanud olla. Lugeda rohkem ja erinevaid arvamusi, rääkida ise kaasa.

M. T.: Leheruum on piiratud, see sunnib tegema valikuid ja jaotama asju hierarhiatesse. Võrgukeskkonnas seda muret pole.

M. K.: Iga väljaanne on ju oma toimetaja nägu.

M. E.: Artishokis on kõik esindatud.

M. K.: Ka kujunduslikult on seal kõik võrdses olukorras: midagi ei saa panna suurema pildiga kesksele kohale. Kõige ees on see, mis on viimasena üles pandud.

Mille poolest erinevad 1990ndate lõpul tegutsenud Latera ja Artishok? Latera tekkis ju ka selleks, et tekitada arutelusid, elavada kunstimõtet, tuua uusi inimesi juurde – ja samuti kunstiakadeemia baasil.

M. E.: Süsteem oli teistmoodi üles ehitatud: seal puudus täielikult toimetaja-koordinator. Eks toimetaja olemasolu hoiab juba ennetavalt asja vaos, polegi vaja reaalset sekkumist. Latera oli tormiliste 1990ndate laps, siis toimusidki suured gängisõjad.

M. T.: Praegu, mulle tundub, on selline tormieelne vaikus.

Kuidas näeb Artishok ideaalis välja? Poole aasta, aasta pärast?

M. E.: Rohkem teemasid, rohkem formaate, rohkem lugejaid, rohkem arutelu. Praktilisest poolest – lisada otsingumootor, et saaks ka varasemaid tekste hõlpsasti kätte, et toimiks mugava andmebaasina.

Kas sisuliselt tahad seda laiendada? Kas tahad ka teoreetilisemat tasandit luua? Midagi tõlkida? Või jääda jooksva kunstielu kajastajaks-kommenteerijaks?

M. E.: Mulle on teoreetiline tasand südamelähedane, kuid toimetajana seda suunama ei hakka. See peaks toimuma isevoolu teed. Sellest ei tohi saada kunstiteadlaste erialanurk.

M. K.: Oluline on ikkagi autorite ringi laiendamine, ka geograafiliselt. Selle peale tuleb kindlasti mõelda.

Kas Artishok on avatud ka mitteprofessionaalse kunsti nähtustele?

M. T.: See sõltub eelkõige kirjutajatest, kes mida pakub. Põhimõtteliselt võib ka kommertskunstist kirjutada, oleneb ikka kirjutamise vaatenurgast, tasemest.

M. K.: Oluline, et Artishok omandaks laiema tuntuse ja kõrge maine, et seda loetaks, loetu üle arutletaks, ise kirjutataks. Et ei jääks muljet, et see on ühe põlvkonna või sõpruskonna areen. Blog’i-formaat tekitab juba iseenesest turvatunnet.

M. T.: Kui võrrelda Artishokki varasemate võrgu kunsti(kriitika) väljaannetega nagu Kombain või Looming, siis need olid sisuliselt tavalised võrguajalehed: neil oli toimetus või asutajaliikmed, lehel oli isikupärane interface jne. Need olid keskkonnana juba eos suhteliselt valmis kujundatud elik suletud. Tahaks Artishokki hoida avatu ja vabalt arenevana. Seetõttu on blog’i puhul kavas ka edaspidi loobuda näiteks lehekülje disainimisest.