Asume nüüd tõsisema loo kallale. Nimelt on mulle viimasel poolaastal ajakirjanduses silma jäänud üks vahest sajandivanune väljend. September, Eesti Ekspress: Yana Toom – eestivenelaste mõistus, au ja südametunnistus.2 Detsember, Vikerraadio aastalõpusaade: Eesti jalgpalli aju ja südametunnistus Konstantin Vassiljev. 3 Mai, Tartu Postimees: Selliselt võib igaüks jõuda tuumani ja enda sisse vaadates mõelda, kas on ikka aus toetada süsteeme, millest me oma lapsele hoidume pisukestki tõtt rääkimast; kas piinapinkide ülevalpidamise rahastamine on see, milleks me inimesena oleme sündinud, milleks meil on antud au, mõistus ja südametunnistus, võime aru saada eetikast ja moraalist.4
Midagi tuleb nagu meelde, tekib mingi tõrge, ei tahagi nagu edasi lugeda. Au, mõistus ja südametunnistus. Kes on seda öelnud? Mul on tunne, et olen seda väljendit kusagil kuulnud ja mälestused sellest on kuidagi … paatospunased. See ongi ju punase partei lipukiri: Partei on meie au, mõistus ja südametunnistus. Tänan siinkohal Vahur Kersnat, kelle raamatust „7 x 7” selle õõnsate sõnadega loosungi täies ilus leidsin.
Eelmine sajand oli alles küllalt hiljuti ja (meie kollektiivsest) mälust pole veel kustunud teadmine, et inimnäoline kommunism pole võimalik. Selle tõttu on sellel väljendil kaastähendus, millega peaks kirjutaja arvestama. Kui aga soov seda väljendit teksti lisada on nii tungiv, et vastu panna ei saa, siis tuleks tähele panna, et isegi osaline, muudetud või pööratud kasutamine (mõistus, au ja südametunnistus; aju ja südametunnistus) võib tekitada lugejas seoseid, mida kirjutaja pole silmas pidanud.
Võib ju mõelda, et tegemist on irooniaga, osatamisega, siis võib ju isegi sobida, iseasi, kas lugeja selle iroonia sealt ka tabab. Yana Toomi intervjuu pealkirjana võib see isegi olla omal kohal. Tartu Postimehe tõsises artiklis eetilise loomakasvatuse vajalikkuse teemal tundub see väljend autorile vastu töötavat.
Milline võiks olla moraal? Kinnisväljendid, isegi kui neid pole kummalisel moel segatud mõne teisega ega ole tekitatud uuskeelendit, ei ole alati head, need võivad tekstis oma elu elama hakata või autorit hammustada, metafoorselt muidugi. Kui see juhtub, on ka lugejal valus.
1 Oliver Kund, Tallinnas puudub plats mootorrattaeksamiteks. – Postimees 04.05.2012.
2 Andrei Hvostov, Yana Toom – eestivenelaste mõistus, au ja südametunnistus. – Eesti Ekspress 17.09.2011.
3 Tiit Karuks, Lõpp hea, kõik hea. – Vikerraadio 28.12.2011, kl 12.17.
4 Karin Bachmann, Küsimused sigaduste kohta. – Tartu Postimees 11.05.2012.