Sünopsis: Noor maatüdruk Liina tahab alustada oma elu. Lootes linnas paremaid võimalusi leida, sõidab ta Tallinnasse oma sugulase Ave juurde. Talle võõras linnas kohtub Liina erinevate mikromaailmadega, mille asukateks on rohkem või vähem kentsakad inimesed meie ümbert. Nad kõik soovivad midagi, on kuhugi teel. Nende soovide ja reaalsuse kokkupõrkel tekib absurdimaigulisi ja kurbnaljakaid olukordi. Kohanemisraskustega maadeldes leiab Liina  lõpuks selle, mis aitab tal edasi minna, selle, mida ta tegelikult otsima tuli – iseenda.

Filmi peategelase Liina (Elina Pähklimägi) unistuste prints Mell (Erki Laur) ütleb: „Kindlameelsus on tähtis!” Hoolimata sellest, et mõned kriitikud on „Soovide puud“ juba jõudnud taevani kiita, jään ma siinkohal kindlameelseks ja ütlen, et film ei vääri kauakestvaid ovatsioone, kuid pole ka nii halb, et selle peaks mutta trampima. Tegemist on kõva  keskmisega, filmiga, millel on tugevaid ja väga häid külgi, näiteks operaatoritöö, kunstnike looming ja muusika. Kuid „Soovide puus“ on ka palju killustatud kenitlemist ja nõrku kohti: näiteks stsenaarium, põhjendamatud kõrvalosalised, absurdistseenid, mis peaksid ilmselt mõjuma naljana, kuid panevad lihtsalt õlgu kehitama.