Eeva-Liisa Manneri „Hüüule tuulde” pole seni palju vastuseid kostnud. Tõlkija esitati kulka preemia kandidaadiks (küll koos Orhan Pamuki „Lume” tõlkega) ja Kivisildnik nimetas teost Päevalehes küündimatuseks. Nagu võiski arvata. Tunnistan, et esimesel lehitsemisel tundusid mullegi kõik need sillad, veed, ööd ja kaevust sööstvad hobused hirmutavalt kinkeluulelised. Aga tõsisemalt lugema hakates pilt muutus. Tekkis justkui olukord, kus kuuled raadiost muusikat, mida poleks ise mängima pannud – aga jaama vahetama siiski ei kiirusta. Ja lõpuks võib juhtuda, et selle muusika juures hakkab mõndagi lausa meeldima.

Eeva-Liisa Mannerit (1921–1995), keda peetakse soome modernismi üheks andekamaks esindajaks, on varem eestindatud mitu korda. Rohkem kui 40 aastat tagasi ilmus LRis Ly Seppeli tõlgitud luulevalik, 2000. aastal Aivo Lõhmuse tõlgitud romaan „Häda võitjaile” (üpris ängistav lugemine poliitiliselt määndunud latiinomaailmast) ning 2001. aasta Loomingus üks Debora Vaarandi tõlgitud luuletus.

Kui 1956. aastal nägi ilmavalgust Manneri läbilöögikogu „See teekond” („Tämä matka”), mida soome modernismis peeti värskeks sõnaks, olid suuremates luuleruumides hakanud puhuma juba veelgi uuemad, postmodernse suunaga tuuled. Euroopas oli pead tõstmas uus avangard: Viinis oli juba mõne aasta eest asutatud keelega eksperimenteeriv Wiener Gruppe,  Itaalias oli õide puhkemas keelt meediaühiskonna tingimustes ümber kujundav neoavanguardia. Inglismaal kirjutasid Movement’i luuletajad reaktiivselt argist ja sapist luulet, Ameerikas oli juba käimas biitnike San Francisco luulerenessanss.

Kõige selle taustal, aga ka näiteks oma noorema kaasmaalase Pentti Saarikoski kõrval mõjub Manner traditsioonilisemalt – tõepoolest vana-modernistlikumalt. Tema abstraktsioonikalduvusega looduspildid ja sisekaemus taotlevad pigem endas selgusele jõudmist kui eksperimentaalsust või maailma mõtlemise muutmist. Käesoleva raamatu  järelsõnas on küll öeldud, et vanameelsed ringkonnad 50-60ndatel seesugust luulet võõristasid, ent mulle näib, et lugeja aastal 2008 võib tajuda Mannerit tõelise default-luulena. Ehk siis sellena, mida läbi aegade – või läbi XX sajandi, kui arvestada vormivabadust – on ikka poeetiliseks peetud.

Manner ise on öelnud, et tema noorusele jättis jälje sõda: ta oli 17aastane, kui venelased 1939. aastal tema kodulinna Viiburit pommitasid. Hävingukogemusega toimetulek on teemaks mitmes Manneri varasemas tekstis. Kui Lukacsi masti optimistid nägid sõjaõuduste põhjusena ratsionaalsuse kadumist, siis Manner kuulub nende vaimuinimeste hulka, kelle meelest ratsionaalsus on paratamatult määratud läbi kukkuma: olemise müsteeriumile sellega tema meelest päriselt pihta ei saa. „Mõtlesin, ometi ei olnud mind olemas. /—/ Olin kaotanud kõik peale aru,” ütleb ta luuletuses „Descartes” (lk 14). Ja kuulutab mõni aasta hiljem: „Kõik kardavad valgust, / keegi ei pelga pimedust, / mis kõhklemata kerkib Mõistuse õhtukaarest. / See kottpimedus on juba koitnud.” (lk 28). Seesama pealkirjata luuletus püüab „tabamatut olemist” tõsikindluse-sõjardite käest päästa huvitava tühistusvõttega: „Ei tule te ratsa ega tankide ega kolisevate sõjavankritega, /ei sõtku te põlde, ei teota maad, / kõik see on hüljatud, seda maad ei ole” (lk 28).

Poetess seisab tublilt vastu sellele, et reaalsus taandataks ükskõik millisele vaidlustamatule printsiibile või põhialusele, olgu selleks Jumal või teaduslik teadmine või mis tahes müüt. Luuletuses „Sest sina oled vastuseisja” palub ta: „…kaitse meid Hämaruste ja Selguste, luuletajate ja / kirjatarkade eest, kaitse meid kõikide õpetuste, nii juudi / kui kreeka, ja rahvaste Kristuse eest” (lk 29). See meenutas mulle üht fs-i Postimehes ilmunud luuletust, kus autor soovis, et oleks olemas jumal, kes kaitseks lisaks muudele elukoledustele ka selle eest, et nende koleduste eest kaitsvat jumalat välja ei mõeldaks. Aga kui fs-i otsesõnaline luuletus lõpeb tõdemusega, et „ei ole säherdust jumalat”, siis Manneri abstraktsemate pürgimustega palve toob viimaks välja absoluudiiha: „…ja lase meid leida mitme tagant Üks, mille olemust / me ei tunne, mille kaunidust ei käsita, mis mõjub / meisse alati ja püsib ise muutumata, / mis on olendite süda, ise olematu” (sealsamas). Selle olematuga, mis on oleva alus, annab seostada nii paljut nii ida kui ka lääne filosoofiast, ja Mannerile on see tõesti kallis.

Kokkupuutest selle sõnastamatu „müstilisega” tekib valgustushetki: poetess kujutleb, kuidas pilvi vaatavast Andaluusia talupojast saabki korraga müstik (lk 42), küüslaugumüüja kohtamise järel on aga tema enese tuba „täis helendust, iga asi oli asetunud oma kohale.” (lk 44).

Manneri luules hõljub ringi mitmeid suuri filosoofilisi teemasid: ettemääratust, juhust, endaksjäämist, aega, hetke ja selle nimetamise vastuolu, surma. Mitmes tekstis meenutab Manneri surmakäsitus Martin Heideggeri oma: ka tõsimeelse soomlanna olemine on surmale avatud, surm on see, mis olemisele kuju ja sisu annab: „Need jõed, mille nimi on elu, voolavad välja sügavast surmahauast, mis on elu ürgkodu” (lk 15). Ja surm on see, mis taju teravaks teeb: „Elu on unenägu, tulvil tunge ja hirmu. / Kes on see, kes puistab tuhka vette? / Kas petis? Või võltsija? / Või varas? /—/ Surm see ei ole, surm teeb silma kirkaks – / temap see torkabki teemantlõnga / läbi silma.” (lk 85) Et Mannerile Heidegger ilmselt on meeldinud, aimdub mujalgi, näiteks on inimesed tal „heidetud vabadusse” (lk 56, vrd Heideggeri „maailma heidetud”).

Üsna sage mõttesuund on enesetühistus, ümbritsevasse sulandumine, justkui saaks niimoodi kätte päris-olemise. Eriti paistab Manner ihaldavat metsaks lahustumist („Metsa hääletusse” lk 46, „Assimilatsioon” lk 47). Pehmet ja tumedat metsa ning puid on Manneril palju (ei tea, kas ta oli ka lugenud, kuidas Bertolt Brecht omal ajal leidis, et puudest kirjutada on kuritegu?). Sagedasim kujund on aga vesi: vett on vaat et igal pool, ja ühes tekstis nimetab Manner seda teadvusetuks (lk 57). See lubab arvata, et pidev veemotiiv märgib autori kujutlust seletatavuse kadumisest, ratsionaalsete eristuste hävimisest. Üks kummastav veemõte leidub aga luuletuses „Maa on vee ülemvõimu all”: maa ja vee abielust mõtiskledes leiab luuletaja lõpuks, et „maal on palju nimesid, aga vesi on ise isa” (lk 36). Me oleme ju ikka harjunud Jacques Lacani järgi mõtlema Isa Nimest… Ja vett, milles elu alguse sai, on isadusega seostada ikkagi üsna tavatu. Psühhoanalüütikutele kaevamismaterjal missugune!

Muud kujundid, millest suurem osa kuulub püsilüürilisse komplekti, korduvad niisamuti ja jätavad teinekord tekstidest lihtsalt ümberlaotud mosaiigi mulje. Vee juurde käivad sillad ja paadid, samuti tulevad aina ette (kirgas) taevas, päike, kuu, linnud ja hobused. Kõik nad võimaldavad teksti lahkesti sügavust ja tähendusi sisse lugeda.

Ja kõigi nende default-kujundite ja sügavate teemavälgatuste juures on Manner oma luules põhiliselt ametis ikka iseenese teadvuse ja looduse sünkroniseerimisega, eelkõige sellega, kuidas välist olemist oma vaimuilma hõlmata. Kõik see toimub enamasti sootsiumikauges maailmas, kummalises meeleolu-metafüüsikas, kus luuletaja on justkui ainus inimene. Kirglikku suhestumispüüdu mõne teise teadvusega me Manneri tekstidest ei leia. Ja kuna ta teist (nt lugejatki) ei ihka, puudub tema tekstis ka erootiline mõõde. Eriti seksikas luuletaja ta ei ole.

Ent teatav osavõtlikkus tuleb selgesti ilmsiks, seda eriti kogudes „Kirjadega kivi” („Kirjoitettu kivi”, 1966) ja „Fahrenheit 121” (1968). Neis liigume viimaks jälle inimeste keskel ja konkreetses paigas: vaeses Andaluusias, kus varakult vabakutseliseks hakanud kirjanik veetis suure osa ajast. Tsüklis „Misericordia” oskab Manner Andaluusia vaesust, valgust ja ilu kirjeldada ilma ülearu imetle
va eksotismita. Ja ka ilma paisutatud südamevaluta. Voorimehe kurvast kurguhäälsest laulust rääkides nendib ta, et „ometi on nende lõunamaa valguses / närtsinud inimeste elu / palju nukram kui ükski laul” (lk 60). Ja jätkab sama mõtet imeliselt lihtsate ja leidlike ridadega: „Ühegi naisterahva elu pole siin / nii puhas ega kirgas / kui tema kootud rõivas / või tema seotud õlekubu” (lk 61). See aus argine pilt illustreerib peaaegu irooniliselt ka romantilist nägemust kunstist: ilu sisaldab pääseteed ja avaust, miski on vähemalt kirgas – aga kunstnik kannatab, ilu on julm ega lunasta argiõudusi. Kargeid tähelepanekuid on veelgi: „Siin kandis surrakse tavaliselt nälga, / aga maha maetakse kõik nagu kord ja kohus, / vanad tavad kaitsevad ju igapäevase / meelemasenduse eest.” (lk 69). Seevastu selle, et luuletaja endale kõiketeadja antropoloogi rolli ei võta, teeb ta selgeks üsna tsükli algul: „Aga mis mina ka sellest tean? / Võib-olla on neil omad rõõmuallikad, / aga nad on harjunud neid maha salgama, / nii nagu tahetakse maha salata / oma kõige hellemaid, / alles aimatavaid tundeid.” (lk 62).

Samades luulekogudes leidub ka keni arut­elusid aja ja muutumise üle. Luuletaja, kes on väitnud, et oli juba lapsena Spinoza vaimus determinist, teatab: „Aga mina ei usu juhusesse, veel vähem / juhuste kuhjatisse. / Kas pole igas avatud loetelus juba tallel see, / mis on tulemas? / Või on meil tõest täiesti vale arusaamine /—/ ja see, mis on tulemas, on tegelikult juba käes?” (lk 57). Veidi hiljem näib luuletaja ise ettemääratuse ideest ära kohkuvat: „Kas tõesti on kõik vastused / juba ette olemas? /—/ Juhul, kui kõik see halb, mis peab tulema, / on tegelikult juba tulnud, / ei suuda me seda maad aidata, / et ta saaks oma tiivad lennuvalmis seada” (lk 58). Tunda on, et ta tahaks siin siiski ajaloolisele determinismile vastu rääkida. Kontekstist aimame, et „see maa” on (Franco-aegne) Hispaania – ja poetessile teeb sümpaatselt muret mõte, justkui oleks mingi paratamatu skeem sündmuste käiku juba sisse kirjutatud ning justkui hädad oleksidki selle maa loomus.

Kuna mu soome keel on heal juhul kehv telkkari-keel, siis võin tõlke juures nentida vaid seda, et tekst jookseb ladusalt ja võiks vabalt olla ka eesti keeles kirjutatud. Ainult üksikutes kohtades tundus mulle, et Manneri muidu jahedasse keelde oli sisse toodud mõni veidralt kodune väljend: näiteks lähevad vaevatud ja teinekord „surmväsimusest lausa oimetud” andaluuslased „tudule” (lk 61). Aga eks see karguse või kodususe eelistus ole muidugi iga tõlkija maitseasi.

Loo lõpuks toon veel ära ühe katke, milles tuleb ilmsiks luuletaja aususetaotlus ja mis võiks peale Manneri mõlgutuste lunastada teistegi poeetide keerutusi: „On asjatu pead murda selle üle, / mille kohta ei saa niikuinii midagi teada; / inimeste hirm metafüüsika ees on loomulik asi; / aga nendel lehekülgedel murran ma ometi pead / just selle üle – / mitte et loodaksin teada saada, / vaid et võita seda hirmu.” (lk 58).