Kauaaegse kirjutamata ja erakondade­ülese tava järgi tehakse Eestis põhiseaduslikku riigikorda ja -arhitektuuri sätestavates seadustes muutusi ja täiendusi konsensuslikult, mitte parajasti võimul koalitsiooni jõuga. Nagu parteijuhid ise ütlevad: ilmnema peab poliitiline tahe. See kõlab pisut veidralt, sest eks just soovist poliitikas midagi ära teha ju riigikokku kandideeritaksegi ning seega peaks pulbitsev poliitiline tahe olema kandideerimise eeldus ning sundosa töö- ja ametiülesannete loendis. Võimusfääris tähistab aga poliitiline tahe midagi, mis võib tekkida ja kaduda ning on pöördvõrdeline erakondliku egoismiga. Kuna parteid, mille väärtusruum sisaldaks ainult kõike­hõlmavat suuremeelsust ja altruismi, ei ole kunagi loodud, sest igas vabas mitmeparteisüsteemis on erakond ikka grupihuvi esindus, siis ei saa ka poliitiline tahe eales täiel määral õitseda.

Kui suurel määral saab ja milline on poliitilise tahte ja egoismi pikaajaline jõuvahekord, peegeldub hästi selles, kui edukalt või edutult on parlament viimases kolmes koosseisus muutunud oludele vastavaks kohendanud iseenda töökorralduse, võimujaotuse valitsusega või üldvalimisi reguleerivad seadused. Sellest peeglist paistab egoismi katkematu võidukäik ehk tahtetuse triumf.

Nüüd on valitsuse tegevusprogrammis justiitsministrile antud ülesanne esitada valitsusele detsembriks „analüüs ja ettepanekud riigikogu valimisringkondade muutmiseks“ täitmaks koalitsioonileppe punkti 10.1.7, kus on lubatud, et „viime läbi riigikogu valimis­ringkondade muutmise, et tagada üle-eestiline esindatus ja valimisring­kondade tasakaalustatus“. Kuna riigikogu valimise seaduse kasvav vastuolu põhiseadusega on teada juba aastaid, on tähtaeg lubamatult pikk ning eesmärgis endas vastuolu sees.

Tagumine on lihtne ja selge. Mida rohkem erineb ringkondade suurus, seda rohkem erineb ka nn varjatud valimis­künnis, mis väljendab seda, mitu protsenti kõigist antud häältest annab isikumandaadi (tänavu oli see näitaja Harju- ja Raplamaa ringkonnas 6,25%, Lääne-Virumaal aga 20%). Riigikogus on piisavalt politoloogiat nuusutanud saadikuid, kes teavad, et väiksemad ringkonnad vähendavad poliitilist mitmekesisust ning vastupidi. Seega taandub põhimõtteline asi (valimiste põhiseaduslikkus) ringkondade suuruse teema puhul erakondades küsimuseks, kas meie muutusest võidame või kaotame. Riigikokku pääsenute hulgas valitseva ammuse salakonsensuse järgi „kes sees, see sees“, sest enda arvates jagatakse piiratud ressurssi ning iga uus tulija võtaks ju kelleltki midagi ära. Siiski ei ole ka suurimad erakonnad iial riskinud võtta ette teed erakondade hulga vähendamiseks seaduse muutmise abil, sest väiksemate kõrvetamiseks on siiani leitud ka mitteametlikke teid.

Üle-eestiline esindatus on eesmärgina hoopis ähmasem ja pole teada, mida selle kirjapanijad on silmas pidanud. Kui seda, et kandideerida saab ainult registreeritud elukoha järgi ja esindama peab ainult oma valimisringkonna huvisid, siis see on raudselt ummiktee. Sellisest nn kolklustsensusest, millega vanad kommunistid püüdsid 1990. aasta ülemnõukogu valimistel peamiselt linlaste juhitud rahvarinde ees ebaausat edu saavutada, on tänapäeval lihtne mööda hiilida. On tubli annus huumorit selles, kes ja kuidas on riigikogus piirkondlikke saadikuühendusi moodustanud. Piirkondlikud toetusrühmad on Ida-Virumaal (13 liiget), Järva- ja Viljandimaal (13), Kagu-Eestil (20), Mulgimaal (8), Pärnumaal (9), Raplamaal (9), saartel (11) ja Setomaal (9). Peaaegu kõigis neis on liikmeid tunduvalt rohkem kui vastaval piirkonnal kodanike arvust tuletatud mandaate ning hulgi inimesi, kel puudub piirkonnaga vahetu või kestev kontakt ja kes seal isegi ei kandideerinud. Irooniaga võib öelda, et väheasustatud piirkonnad on seetõttu riigikogus koguni üle esindatud ja muretsema peaksid ennekõike Tallinn, Tartu ja Harjumaa, mille valijate huvide esindamiseks paljuparteiline piirkondlik ühendus riigikogus puudub.

Või iseenda näitel: kui olen aasta­kümneid jaganud oma elu ajaliselt enam-vähem võrdsetes osades Tartu, Tallinna ja praeguse Lääne-Harju valla vahel, siis millise neist kolmest kolkast patrioodiks peaksin hakkama ja millised südames reetma, kui sooviksin kandideerida? Ühesõnaga, sellest ähmasest „üle-eestilise esindatuse“ soovist tuleks enne arutelu algust loobuda ning keskenduda valimisringkondade suuruse ühtlustamisel ainult põhiseaduses nõutu tagamisele.

Riigikogu valimise seaduses on defineeritud valimisringkonnad maakondade abil, mis on veider, sest õiguslikus mõttes ei ole Eestis maakondi enam mitu aastat, mistõttu võib kahtlustada, et riigikohtus seadus praegusel kujul veeproovi ei läbiks. Lahendus on Soomest võtta, kus vastavas seaduses kirjeldatakse valimisringkondi omavalitsusüksuste loendina (sedasama soovitasid vabariigi valimiskomisjoni eksperdid riigikogule juba kuue aasta eest). Eestile sobib see uute ringkonnapiiride joonistamisel hästi, sest võimaldaks väiksemate kaaluvihtide abil täpsema tasakaalu saavutamist.

Aga kui suured peaksid ringkonnad üldse olema? Siiani on lähtutud arusaamast, et väikesi ühikuid võib omavahel suvaliselt liita, et need kokku mingigi talutava mõõdu välja annaksid, mis sest, et ühte ringkonda liidetud nn maakondadel omavahel ühiseid huvisid eriti ei pruugi olla. Mingil määral on see päriskolklust kahandanud, sest näiteks suursaari ja Läänemaad ühendavas ringkonnas ei piisa kandidaadi tuntusest ainult ühel saarel või Kagu-Eestis ainult Võrumaal võitlemisest. Teisest otsast on see soosinud kolklust ja moonutanud pilti kolmeks ringkonnaks tükeldatud Tallinnas. Tallinna linnapeale Mihhail Kõlvartile piisab populaarsusest ühes linnaosas, et olla „pealinna suurim häälemagnet“, aga näiteks ainult paberhäälte arvestuses oli tema populaarsus Kesklinna linnaosas suhtarvuliselt 4,6 korda väiksem kui Lasnamäel ja keegi ei tea, kui suur või väike on ta populaarsus Nõmmel või Haaberstis. Samas ringkonnas kandideerinud Siim Kallase hääled tulid kokku hoopis ühtlasemalt. Tallinlaste tõeliste lemmikute väljaselgitamine on võimalik vaid ühes ülelinnalises valimisringkonnas, pealegi ei ole linna­osa tasandil seadusandja seisukohast mingit tähendust.

Sellest tõigast peakski lähtuma ehk loogilisim ja ausaim on võtta ringkondade kujundamisel aluseks Tallinna kui terviku suurus ning püüda sellega suuruselt lähedased ringkonnad moodustada mujal. Märtsivalimistel jaotati Tallinnas kokku 31 mandaati 101st. Järelikult mahub muusse Eestisse veel kaks või kolm ringkonda ning valida on, kas tõmmata kahe ringkonna puhul joon iidse Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piiri mööda või võtta mingil määral arvesse ka hästi tuntud tõmbekeskuste mudelit. Sel juhul moodustuks Põhja ringkond Harjumaast ja Virumaadest (24 mandaati), Kesk-Lääne ringkond saartest, Lääne-, Pärnu-, Rapla-, Viljandi- ja Järvamaast (23) ning Lõuna ringkond ülejäänutest (23).

Ringkonnapiiride joonistamise juurde kuulub kohustuslikult veel kaks sellest lahutamatut (ja küllap teadlikule valijale ka meelepärast) muutust. Need on üleriigilise 5% valimiskünnise ning üleriigilise ehk täisnimekirja ning selle järgi kompensatsioonimandaatide jaotamise lõpetamine. Jällegi võrdluseks: Soomes ei ole demokraatia künnise puudumise ning kõigi mandaatide ringkondades jaotamise tõttu sugugi kannatada saanud. Mida meie kardame?

Ühtlaselt suurte valimisringkondade eeliste loend on pikk. Muu hea kõrval soosib see avarama riigimeheliku pilgu ning laialdasemate teadmiste ning tugevama tahtega poliitikute pääsemist riigikokku. See omakorda hõlbustab kollektiivse poliitilise tahte ilmnemist ning mõõdukat triumfi – kaalukate seaduste põhiseadusega kooskõla pidevat tagamist riigikogus.