eˉlektroni „Tõsielu laulikud“, autor ja lavastaja Liisbeth Horn, dramaturg ja helikunstnik Karl Saks, valguskunstnik Revo Koplus, stsenograafiline tugi Riin Maide. Etendavad Johanna Vaiksoo, August Vaiksoo ja Liisbeth Horn. Esietendus 28. IX eˉlektroni kunstisaalis.
Etendusruum on eredalt valge, saali parempoolses nurgas pink palmipuuga, mille all lebab kookospähklite asemel püstine kilekott. Vasakul pool on valge laud tahvelarvuti ja šokolaadiga. Keskel akende ees helendab roosaka ekraani ja plinkiva kursoriga telekas, justkui andmas märku loost, mis ootab kirjutamist.
Lavale astub etendaja August Vaiksoo ja paneb valge paberi publiku ette, nagu teevad kaameramehed enne võtte algust, istub siis arvuti taha ja hakkab kirjutama. Tänab publikut, kes on tulnud etendust vaatama ilma ootusteta. Trükib roosakale ekraanile ilmuvaid lauseid minategelasest, Ivost ja Liidiast. Naiivsevõitu taustavärv pehmendab teksti, mis tundub eluliselt tõsine. Tõsine põhjusel, et lausetest peegeldub Ivo ja Liidia asotsiaalsus, aga ka selle taga peituv elutee, kus üks valik on mingil põhjusel viinud teiseni ja seejärel justkui mitte millenigi.
Johanna Vaiksoo astub lavale ja hakkab intensiivselt seletama masinavärgist, mis täisvõimsusel töötab. Ta loob kätega nähtamatuid kujusid, näitab, kuidas asi toimib, mille kaudu midagi kuhugi liigub ja jõuab. Nagu ta kokkuvõtteks ütleb, siis see aktiveerib „tilulilu“.
Tema jutu katkestab Liisbeth Horn, kes esitab kaasetendajale täpsustavaid küsimusi, justkui mõnikord peas tekkiv kõrvalhääl, mis seab kahtluse alla äsja öeldu. Liisbeth Horn astub seejärel lavale, kauss käes, valab plastikpalmile vett ning ülejäänu endale pähe. Kõik seni nähtu viitab mõtlemise nähtamatule võimule inimese üle. Masinavärk töötab lakkamatult ning võib nii mõnegi genereeritud mõtetega alatasa üle valada.
Seejärel hakkavad Liisbeth Horn ja Johanna Vaiksoo vastastikusel nõusolekul kaklema. Ent see pole vägivaldne heitlus, vaid meenutab pigem tagaajamiskomejanti „Looney Tunes“, kuniks Liisbeth Horn viskab valge paberi aknast välja ning kõik lõpeb sellega, et August Vaiksoo kägistab kaasetendajat. Madina lõppedes kuivatatakse palmist üle voolanud vesi ära ning istutakse koos pingile, et juua vaikides õlut ja longerot, mis oli kilekotti peidetud. Aga see on alles algus …
„Tõsielu laulikute“ tutvustuses on kirjas, et lavastuses jahitakse narratiivi, mis seob poolsuvaliselt kaadrisse jäänud törtsukesi tervikuks. Kõik tundub laval kiirelt eskaleeruvat ja on kohati absurdne, elu juhuslikkuse demonstreerimine, kui kunagi ei tea, kuhu valikud võivad viia. Alati võib alustada valgelt lehelt või kirjutada lugu läbi roosaka filtri ja naerda, ent kuidas tähele panna, millal on vaja pidurit tõmmata?
Etendus liigub samuti täisvõimsusel ja seda peaaegu kaks tundi. Stseenidel on poolsuvalisusest hoolimata seos, mis tuleb esile kas või selles, mida iga etendaja Ivost ja Liidiast kirjutab, samuti nende monoloogides ja dialoogides kajastuvatest vihjetest. Näiteks: tekstis esineva Liidia naeratus, mis meenutab ema oma; August Vaiksoo räägib muinasjutu naisest, kes kunagi ei naeratanud, kuid tagas lastele rikkuse; Johanna ja August Vaiksoo vaidlevad päranduse üle, kes saab mummu ehted või vanaisa auto. Nagu ka elus, üks asi võib viia teiseni või mitte millenigi. Vaatame oma elu kõrvalt kui slaidiprojektorist kuvatavaid pilte. Hiljem istume pingil nagu Ivo ja Liidia, kellel pole aimugi, mis on nende klassikaaslastest saanud, ning tõenäoliselt ei huvitugi nad sellest. Vanavanemate varandus läks ka hoopis sugulasele.
Meeleolu kõigub „Tõsielu laulikutes“ tõsise, hüsteerilise ja humoorika vahel, seda toetab etendajate olek laval – nad on vaheldumisi stoilised, emotsionaalsed või hoiavad justkui naeru tagasi. Seda tunnet tekitab ka stseenide mitmesus, kus ühel hetkel musitavad etendajad teleriekraanil kuvatavaid terroriste ja pahalasi suule, põsele, laubale, teisel hetkel vaadatakse koos telekamängu, mille peale August Vaiksoo hullunult mööda tuba ringi jookseb ja banaaniga rääkides „Kasva suureks!“ hüüab, hiljem aga hakatakse regilaulu laadses vormis koos laulma tavaeluseikadest, mis tunduvad omas elemendis koomilised.
Mõnusat veidrust lisab Karl Saksa helikujundus, kus kõlab moonutatud igapäevaelu, ambientlik kulgemine ja müstiline õõv. Etenduse lõpu poole kallab August Vaiksoo endale pähe vee, mis sai põrandalt varem kokku kuivatatud.
Ülevalatuse tunne oli mul kohati ka publikuliikmena. Kuigi stseenid olid omavahel seoses, teemana kerkis esile mõtlemise kõikvõimsus, aga ka manipulatiivsus ja hävitajalikkus, siis nähtu sümbolirohkuses ja liigvarieeruvuses tekkis igatsus selle järele, et vahepeal oleks võinud etendusele pidurit tõmmata, vähesematel elementidel pikemalt peatuda ning taotletud poolsuvalisusest hoolimata hoida tähelepanu konkreetsel. Kõik tundus justkui omal kohal, ent seejuures ka mitte, kuna uue stseeni lisandudes viis see fookuse eelmiselt, mis näis enne järgmist küllaltki köitev.
Liisbeth Horn on öelnud, et varasemate töödega võrreldes on tegemist klassikalise etenduskunstiteosega, mis ei liigitu tema varasema WTF-kunsti alla või kus ei otsita uudset viisi laval olemiseks. Saab nõustuda, et etenduskunsti alla liigitub „Tõsielu laulikud“ kindlasti, kuid eks seda vaadates ole olemas ka kogus WTF-momente. Küsimus on, kas ootamatud hetked toetavad lavastust või tuimestab infotulv vastuvõtja suutlikkust nähtut lõpuni mõista ja sellele kaasa elada. Sõnum jõudis iseenesest kohale, aga kui rakendada ütlust „kill your darlings“, võib see vähendada publiku peas tekkivat tilulilu ning anda võimaluse nautida elementide erilisust pikemalt.