Lõppev aasta on mõnes mõttes üldisemalt leinalise tähendusega: NO99 kadumine ehk enneaegne nullijooksmine ja ühtlasi eesti noorema põlve teatri­publiku reetlik käitumine teeb kurvaks. Meie kultuuris ei ole üleliia palju ekspordi­kvaliteeti, millel on potentsiaali laias maailmas endale päriselt nime teha. Kui ajalise ja isiksusekeskse kultuuri­nähtuse puhul, nagu seda on teatrikunst, see NO99 puhul tekkis, oleks kõigi püha kohus loomingulist kollektiivi hoida.

Kildkondlikkus ja möödavaatamine naabergängi tegemistest iseloomustab ka Eesti kunstielu, isegi rohkem kui teatrit. Erandeid siiski on: uks läks lahti Jüri Kasele, kes pärast Konrad Mäe preemia saamist kunstnikupalgale kvalifitseerus, ERRi vana raadiomaja protsendikunsti võidu kõrval kuulutati Kask ka Moskva saatkonnahoone ajaloolise hoone võistluse peavõitjaks. Objektiivselt võttes tekitavad kunstnikupalga võistlused loovisikute hulgas ebavõrdsust ja frustratsiooni (ei ole kandideerinud, ei räägi iseendast). Laureaadid on prognoositavad, loovisikute suhted pole kunagi objektiivsed, suhtekorralduslikud mängud ja ringkaitse pole olnud tõenäoliselt meie huvigruppideks killustunud kunsti­elus eales nii võimas kui praegu. On, mille pärast võidelda – absoluutarvudes toetused, mida nii väikese majanduse maksu­maksja rahast jaotatakse, enam suurel määral tõusta ei saa. Lisa peaks tulema omamaiselt kapitalilt, iseasi, kas vahendustegevusega kasumit teenival ette­võtjal on piisavalt missioonitunnet.

Jätkub vahendite kontsentreerumine Tallinna. 2018. aasta heaks uudiseks võib pidada Tallinna Kunstihoone riigistamist: sihtasutuse ümberformeerimisele järgnes rahastamise kolimine kultuuriministeeriumi eelarvereale.

 

Toimivad suured nimed. Amos Andersoni muuseumi taasavamine Helsingi kuulsa art déco stiilis kinoteatri all ja kõrval Amos Rexi nüüdiskunsti muuseumina viib Helsingi pöördumatult meile kättesaamatusse tulevikku ainuüksi Tallinna või Tartu institutsionaalsete pindade mahu poolest. Helsingi kesklinna viie suurmuuseumi võimalustest hankida endale kunstimaailma maailmanimesid ma ei räägigi. Suured isiksused pole kunstist kuhugi kadunud ning just nemad toovad publiku hordid näitusesaalidesse. Kas ei oleks Tallinna Kunstihoonel selles olukorras otstarbekam keskenduda oma väärtkunstile ja loobuda B-kategooria väliskunsti impordist?

2018. jaanuaris nägin Madridi Reina Sofia muuseumis ühe oma lemmikkunstniku William Kentridge’i hingematvalt traagilise alatooniga suurnäitust „Enough and more than enough“ ehk „Küllalt ja enam kui küllalt“. (Selle hiigelmuuseumi täispilet maksab 6 eurot ja ITIC-kaardiga saab tasuta, lisaks kogudele on väljas 4-5 suurnäitust.) Güntherreindorfliku pretsioossusega söejoonistuste ja ekspressiivsete tušijoonistuste kõrval oli Pariisis ja mujalgi majandust ja teatriteadust õppinud Kentridge välja pannud viimased lavakujundused New Yorgi Metropolitanile, apartheidivastaseid lihttehnoloogilisi animatsioone ajast, kui nende eest võis Lõuna-Aafrika Vabariigis kinni minna, ja ka tavapäraseid pühitud söejoonistus­tehnikas multiplikatsioone. Kui Helsingi linnamuuseum ja EMMA on Kentridge’i Helsingisse saanud, võiks rahvus­vahelistumise kibeluses Tallinna Kunsti­hoone rihtida sama kaliibri nimesid, mitte leppida suhteliselt keskpärase väliskunstiga.

Kui aga rääkida eesti väärtkunstist, siis miks oli eelkõige maalikunstnikuna tuntud Sirje Runge ekspositsiooni fookus Tallinna Kunstihoones nihutatud tema ülikooliaegsetele disainiprojektidele ja kohe pärast selle lõpetamist maalitud uusgeomeetriale, kui (ruumipuudusel?) olid välja jäänud küpse Runge taevalaotuse maalid?

Õhust jäi puudu Andres Toltsi Kumu liialt tihedas ekspositsioonis, kuigi kujundaja oli imet teinud. Seal oli Toltsi hilisloomingu väljajätmine õige käik. Mingit pöörist oleks vajanud Leo Lapini suurnäitus Kumus, sest akadeemiline väljapeetus ja sarjade piinlikult detailne eksponeerimine hajutas fookuse. Kahju, et kunstniku huvi suureformaadilise maalikunsti vastu on jäänud episoodiliseks. Krestomaatilise sarja „Naine ja masin“ kõrval oli just „Kalevi kojutulek“ ekspositsiooni kõrgpunkte. Liigtumeda seinavärviga koopaks maskeerunud Kumu näitusekoridori on pressitud kogu Kaarel Kurismaa elutöö tihendus, olude sunnil jookseb tema maalilooming videoekraanilt. Kumu tuleb siiski tunnustada XX sajandi viimase kolmandiku süsteemse katmise eest.

Positiivse kuraatoritöö poolelt tuleb esile tõsta Peeter Talvistu koostatud Tartu maalija Imat Suumanni ja noorema põlvkonna skulptori Eike Epliku hästi välja kukkunud duetti Tallinna Kunstihoone galeriis. Pallaslikult reaktsioonilise kunstimõtte käes siplev Suumann demonstreerib gogollik-kafkalikke hämaraid spliine, varemetes Tartu vaevleb tema maalidel justkui hapniku- ja valgusepuuduses, fassaadid on ehitanud ennast mitmel tööl üles triksteritena suurlinlikesse kõrgustesse – tüüpilised XIX sajandi üürikasarmud on äravahetamiseni sarnased Peterburist New Yorgini, hillitsetud maalitehniline teostus on sümpaatne. Epliku ees müts maha, sest ilmselgelt oli tema tandemis kompromisse teinud pool – ikka toimiva terviku nimel. Ka maalilooming ja elus maalija vajavad aeg-ajalt empaatilist kõrvalpilku – kuraatorit. Maalijatest ootan ammu Alvar Reisneri isikunäitust: mulle tundub mehe pöörasus olevat vähemalt garantiiks, et ükskõikseks tema ekspositsioon jätta ei saa. Institutsioonid näikse usaldavat ettevaatlikke noori maalijaid, kelle minimalismi ja/või fotopõhine hillitsetud, liiga taltsas maalikeel välistab ime juba ette.

Marko Mäetamme Tallinna Kunsti­hoone näituse fookuse nihkumine eepiliste lugude jutustamisele, kusjuures emotsionaalselt hoopis kandvamate rekvisiitidega kui senised lasteaia-visuaalid, pigem teismelise huvidega piiritletavad koomiksid, on paljutõotav muutus. Mäetamme praegusest suurnäitusest ei jää pärast projektorite väljalülitamist just palju alles. Seekord on see isegi hea. Lõputu jantimine ja killupanemine väsitas Kumu isikunäitusel, omal kombel osutas „päris asjale“ võrdlus Raymond Pettiboniga. Nüüd on kanadalastest skriptikirjutajate tandem Ken Cameron ja Rita Boz visualiseerinud vaatajale hoopis suurema narratiivi. Kabakovide nõukogude memorabiil ja Saksa DV visuaalide kultus on raiunud otsetee ida impeeriumi reliikviate mõõdukaks palvlemiseks, ENSV lipu nägemise võpatus oli ehtne – ja ehtne müüb nüüdis­kunstis.

Eesti filmitegijad on tihedas rahvusvahelises konkurentsis lõpuks arusaamisele jõudnud, et Eesti ajalugu ja selle dramaatika kõnetab teisigi. Kujutavas kunstis üritatakse aga väliskuraatorit püüda nii-öelda võõraste sulgedega, mis on koomiline ja lootusetu ettevõtmine. Juba ainuüksi sellest vaatepunktist tuleb Kumu näitusele „Ajalugu pildis, pilt ajaloos“ empaatilisemalt vaadata, oli siis väljapanek oma tihenduses ja kokkupressituses, milline just oli.

 

Eestlased Moskvas ja mujal. Tretjakovi galerii Eestile pakutud kammerlik näitusevõimalus tillukesel vahekorrusel ehk „Piiride poeetika. Eesti kunst 1918–2018“ mõjus kui hiirepiuks Kabakovide retro­spektiivi „Mitte igaüht ei võeta tulevikku“ kõrval. Eesti ekspositsioon üllatas lillelapseliku kuraatoripositsiooniga – ajalooline osa hiilgas apoliitilisusega, vältides lineaarseid seisu­kohavõtte –, kuigi Kitse metamorfooside pealt võib vähegi erudeeritum vaataja ise järeldused teha. Konfliktidest hoidumine tundus kuraator Eha Komissarovile käsulaud olevat. Anu Põdra räbalateks hakitud käekotid ja mutileeritud kehad olid väärikalt eksponeeritud – seekord feminismi­soustita. Konteksti loomise mõttes oli viimase peal Semperi lakkumis­video, Anna Škodenko ja Dénes Farkasi kontseptuaalsed ruumiinstallatsioonid toimisid samuti suure­päraselt, paralleel­tekstina 1970ndate ja 1980ndate lustlikuks kureeritud Eesti maali ja graafika lillepeolisel foonil. Korrus kõrgemal eksponeeritud Kabakovide suurnäituse jõud on sedavõrd võimas, et Eesti kunst mõjus tervikuna otsekui ettevaatlik ja võimutruu vanainimene. Mida aeg edasi, seda rohkem mulle aga Komissarovi riukalik valik meeldib. Mis siis, kui see ongi adekvaatne peegelpilt ehk ekspositsioon valitutele? Puudusid vaid Paul Luhteina rahatähtede ja diplomite kujundused Eesti Vabariigile ja ENSV-le (lisaks Luhteina enda III Reich’i aegne diplom Leipzigi kunstikõrg­koolist).

Üha rohkem tundub õigel teel olevat Kaido Ole, kelle pasjansiladumise ja läbikaalutud otsustuste tulemusel sündinud kontseptualiseeritud kunstilooming on kindlamalt tipus kui eales varem. Hobusepeas avatud Saadoja väikesed formaadid (lisaks lahmaks faktuurimaal) üllatavad vaid polümeerse lakikasutamisega, ahhaa-efekti ega uue peatüki algust seal seekord kahjuks ei leia. Eelmisele isikunäitusele jäi alla ka kuu varem seal väljas olnud töödega Mart Vainre, kes trendispikri järgimisest korraks ka hälbida võiks.

Eesti nüüdiskunsti üks väärikamaid ekspositsioonipindu oli Budapesti Ludwigi muuseumi näitus „Keele­sugulased“. Ungari kuraatoriprojekt oli mõneti sarnane Tallinna Kunstihoone näitusega „Riik ei ole kunstiteos“. Euroopa kirju kaardi naeruvääristamiseks oli välja otsitud mh Naissaare nõukogude vabariik jms. Kaido Ole maalid ja Marko Mäetamme koomiksiseeriad korjasid uues kontekstis üllatavaid lisatähendusi. Mäetamme kulunud mäng kokakoola logoga ja must huumor lennu­katastroofide teemal mõjusid logiseva kuraatoriteksti kontekstis avaralt, aga näitasid allumatuse võimet ja kehtestasid ennast. Ole Tallinna Kunsti­hoone suure saali taaslavastus Eesti algusest ja lõpust oli kaotanud oma kohaspetsiifilise maagia ja nii jäi pruuniks võõbatud tahvlite faalanks versus pikseldatud Eesti tähendus krüptiliseks. Võõrsil vaatad koduseid asju justkui võõra­maalase pilguga: Kristina Normani laulukaare all filmitud video oli teravad nukid kaotanud, mõju hoopis pehmem.

Seevastu Ludwigi muuseumi aprillikuu ühel kolmest põhinäitusest „Permanentne revolutsioon. Ukraina kunst praegu“ sain totaalse kunstielamuse, kuigi objektiivselt analüüsides oli seal copy-paste-toorlaene lääne 1960ndatest kuni nüüdisajani. Tormi ja tungi õhkkond, slaavi andelaadi maksimalism ning rabe hõng riivab ka Kumu 1990ndate „Salatoimikute“ ekspositsiooni – lootused olid suured ja kogemused väikesed.

 

Vastandlikud maailmad tervikuks. Tõesti suurepärase elamuse sain aga Sarah Lucase triumfeeriva feminismi võtmes peaaegu hard-core ekspositsioonist, mis täidab New Yorgi Uue muuseumi kolm korrust. Väljas on mehelikkuse dekonstruktsioon: katki­pekstud munadega kliisterdatud suured seinapinnad peeniseskulptuuride foonil, kloaagiesteetikast lähtuvad vetsupoti-skulptuurid. Ühisnimetajaks on peenisekadedus: hiigelfallosed kihutavad katki saetud autovrakkidel surmasõitu jne. Lucase naturalismiga haakus suurepäraselt Šoti Kings Head Theatre etendus, kus Irwine Welshi tekstil põhinev „Trainspottingu“ filmist tuttav põlvkondlik amokijooks oli tõlgitud füüsiliseks teatriks. Etendus, kus publik istus täislastud vetsupottidega kõrvu ja kus kehavedelikud lirtsusid märgade kaltsudena napilt mööda, tuli imehästi välja briti kultuur: ühes otsas on muinasjutt prints Harryst ja tema naisest Meghanist, teises „Train­spotting“ ja Johnny Rotten. Inglise keele dialektide paljususes või The Suni tüüpi tabloidide huvide ringis sõlmitakse näiliselt vastandlikud maailmad tervikuks. Meilgi võiks üleüldise killustatuse kontekstis Õhtulehe fenomenile ja miks mitte Katrin Lustile väärtuslikuma konteksti konstrueerida, midagi, mis liidab, näiteks.

Kui maailmas ringi liikuda, eriti New Yorgi eliitgaleriide rajoonis, siis ega palju peale maalikunsti väljas olegi või kui, siis installatsioonipõhist maalikunsti. Või kui fotokunst, siis Wolf­gang Tillmansi kaliibriga kunstnikud, kelle multimeediavahenditega hiigel­formaadis digifotograafia on pigem lähemal abstraktsele maalikunstile. Tallinna kesksetes näitusesaalides on aga maalikunst suudetud haruldaseks külaliseks muuta, seda näeb kas Pärnus või mujal provintsis.