Eesti disain on maailmatasemel. Kõik loomevaldkonna erialaliidud on ennast oimetuks töötanud tõestamaks, et disainerite kujundatud elukeskkond on omanäolisem, mugavam, otstarbekam ja ka ilusam. Saamine üldtunnustatud disainimaaks, nagu on Soome, eeldab aga palju laiemat haaret, seda, et riik kaasab disainerid ja ruumiloojad kõigesse, mis ette võetakse. Praegu on olukord skisofreeniline: riik koolitab disainereid, aga ühtaegu saadab signaali, et tegeldagu õpitud valdkonnaga hobikorras, kuna ümbritseva keskkonna läbimõtlemiseks ei ole üldjuhul eraldi spetsialisti tarviski. Kõige värskem näide sellest on Tallinna-Tartu uue maanteelõigu äärsed puhketaskud.
Alates augusti keskpaigast saab Tartu ja Tallinna vahet maanteel liigelda kuni kuus minutit kiiremini. Valminud on neljarajaline Kose-Võõbu teelõik, mida asjasse puutuvad on nimetanud taasiseseisvusaja suurimaks tee-ehitusprojektiks. Maanteeameti peadirektor Priit Sauk on väljendanud uhkust selle üle, et uue lõigu puhul on suurel määral pööratud tähelepanu ohutusele ja turvalisusele. Loomulikult peabki kõik kiirusel 120 kilomeetrit tunnis turvaline ja ohutu olema.
Uue maanteejupiga ehitati ka ökoviaduktid ulukitele üle maantee pääsemiseks, läbipääsud väikeulukitele, kahepaiksetele ja roomajatele. Esimest korda on siin kasutusele võetud loomatuvastussüsteem, mis hoiatab autojuhte, kui põder, kits või mõni teine metsaasukas maanteele on lähenenud. Süsteem suudab väidetavalt fikseerida ka väiksemate loomade, näiteks rebaste, liikumise. Loomad pääsevad üle maantee kolmest ühel tasandil ületuskohast ning nende lähenemise registreerivad spetsiaalsed andurid.
Valminud on ka kolm puhketaskut, kus saab tualetis käia, piknikulaua taga võileiba nosida ja väikesel võimlemisalal sõidust väsinud keha turgutada-sirutada. Euroopa kiirteedel sõitjad on selliste puhketaskutega tuttavad ja neid korduvalt külastanud. Pikal autosõidul Saksamaa, Austria või Itaalia kiirteedel on sellised paigad tänuväärt. Pikal lõpmata näival teel saavad neist reisijale omamoodi ankrupunktid, mis annavad ühtlasi aimu eluolust, aitavad kultuuri ja väärtushinnangutega tutvust teha.
Mida ütlevad meie kohta Kose-Võõbu teelõigu puhketaskud? Tundub, et turvalisuse tagamise ja reeglite täitmise maailmas pole taas mahti olnud disaini ja terviku peale mõelda. Puhketaskute sisustus räägib sulaselgest odavhankest, ettenähtu ärategemisest linnukese tabelisse saamise pärast. Punane tualetihoone, palkidest igamehe stiilis piknikumööbel ja varjualune, mõned õnnetud põõsad ei kujuta muud kui vaid suvalist suhtumist. Piknikuala ümbrusest on mets maha raiutud, selle asemele istutatud mõned puud ja põõsad. Hoolika ja läbimõeldud kavandamisega oleks saanud puhketasku ja maantee vahelise metsa ehk alles jätta, nii oleks võinud jalga sirutada metsamühas, mitte lageda peal, möödakihutavate autode vaateväljas ja müras.
Uus maantee läks maksma ligi 89 miljonit eurot. Võrdluseks: Kumu kunstimuuseum maksis 47 miljonit eurot ja ERMi uus hoone 75 miljonit. Kui riik ehitab või renoveerib hooneid, siis tuleb ühe protsendi ehituse kogumaksumuse eest tellida kunstiteos. Maantee-ehitusele see reegel kahjuks ei laiene, kuigi summad, mida kulutatakse, on kordades suuremad, ja neid, kes teest ja ka kunstiteosest osa saaksid, palju rohkem.
Turvalisus – see ei saa olla ainuke keskkonda kujundav tegur. Lõpuni turvaline tähendab paljudel juhtudel igavat monotoonsust ja väsitavat ühetaolisust. Tean paljusid, kes Tallinna ja Tartu vahel liikumiseks valivad hoopiski Piibe maantee: maamärkidena tervitavad neid siis Aegviidu raudteejaam, väikesed asulad, teeäärsed aiasaaduste ja kala müümise kohad. Teelolek pole ainult kiirustamine, teel olemine võib olla ka meeleseisund, seiklus ja kodumaa tundma õppimise võimalus. Sellist teekonda on vaimselt kergem taluda ja näib monotoonse teekonnaga võrreldes ka lühem.