Nimelt esitas õhtu esimeses pooles kammerkooslus Ansambel U: eesti uuemat kammermuusikat ning kokku kuue teose ettekanne vältas katkematult poolteist tundi (!). Asja kurbloolisus seisnes aga selles, et kõik nood lood (peale ühe koomilise erandi, sellest hiljem) kõlasid n-ö ühes, akadeemilises-dissoneerivas võtmes. Ma ei taha sugugi väita, et Märt-Matis Lill, Helena Tulve, Pille Kangur ja teised, kelle kammerteosed kõlasid lõppkontserdil, oleksid ühenäolised heliloojad. Kuid küllaltki üheplaaniline esitus ning kontrastide puudumine hirmpika kammermuusika kava ülesehituses viis resultaadini, mida peaksid siin maamunal pelgama vist kõik interpreedid – tulemus mõjus üsna väsitavalt ja igavalt.
Paradoksaalne ongi see, et igas loos eraldi võis ju kontserdi esimeses pooles kuulda paljusid plussmärgiga kvaliteete (mõnes rohkem, mõnes vähem), ent kõik kokku jättis venitatud ja amorfse kogumulje. Pikk nagu teomehe tööpäev… Et see pole ainult minu arvamus, näitas kõnekalt seegi, et vaheajal hõrenesid niigi vähese publiku read veel mõnekümne inimese võrra. Lahkujatest oli mul küll hiljem natuke kahju, kuna järgnev RAMi kontserdipool oli, vastupidiselt, hästi atraktiivne ja kontsentreeritud. Ent nüüd kõlanud (uudis)teostest lähemalt.
Surmtõsine kammermuusika
Ansambel U: alustas esinemist Märt-Matis Lille (1975) teosega „When the Buffalo Went Away” („Kui piisonid läksid ära”, 2007). Kavaraamatust on lugeda, et see on katse kirjeldada muusika kaudu ühe kultuuri, antud juhul indiaanlaste kultuuri väljasuremist. Helitöös võis eristada kahte suuremat kompositsioonisegmenti: esimene, mis kulges kiires tempos, töötas väljendusrikkal liikumismotoorikal, ent teine, aeglasema arengukõveraga etapp viis kuulaja pigem sonoristlikku kõlamaailma. Omaette tähendus oli, eriti esimeses segmendis, kõnetekstidel (autori esituses): sellel oli muusikalist helikangast ühelt poolt struktureeriv ning teiselt poolt ka mõtestav roll. Igatahes loo esituslikuks tervikuks kujunemine pani korraga mitmel tasandil kuulama ja kaasa mõtlema.
Järgnenud Pille Kanguri (1966) esiettekandeline „Laulu otsimine” bassklarnetile (Meelis Vind) võinuks tekitada juba ette ootusärevust; eeldab ju teos sooloinstrumendile mõningaid interpretatsioonilisi-mängutehnilisi „trikke”, ja seda eriti niisuguse spetsiifilise pilli nagu bassklarneti puhul. Läks aga mõneti teises mõõtkavas: suurelt jaolt meditatiivses, kohati loitsuliseski muusikas polnudki n-ö tühikäigul „trikitamist”. See-eest oli süüvimist pilli kõlavõimalustesse erinevates registrites kuni obertonaalsete mänguvõteteni välja (multifooniline mitmehäälsus). Samas mingist meeldejäävate karakterite artistlikust väljamängimisest, mida konkreetse solisti võimete tõttu võinuks ju eeldada, me siin ka nüüd rääkida ei saa.
Helena Tulve (1972) on teadupärast helilooja, kelle muusika kuulamine võib üllatada alati. Mõistagi hea interpretatsiooni puhul, ja seda Ansambel U: esitatud „stream” (2006) ka oli: toon siin välja kõigepealt värvierksa kõlalise peenfaktuurilisuse ning sellest johtuva tämbripolüfoonia. Võib ka nii öelda, et kuulda sai ülimalt kõnekaid, kujunditena kuulaja tajus kaasa mängivaid värvifinesse isikupäraselt koloriitses heliamalgaamis. Pidevus ja ootamatus käsikäes: ootamatult mõjub siin pea iga uus tämbraalne kujund, pidevaks jooneks on aga muusika enese seespidine hõõgumine.
Kimmo Kuituneni (1968) Trio klarnetile, tšellole ja klaverile (2006) võiks ehk olla iseloomulikuks näiteks, mis saab siis, kui pöörduda XXI sajandil traditsioonilise sonaadilaadse vormilahenduse juurde tagasi võib-olla niisama, siirast mängurõõmust. Helilooja näib olevat seda teinud pigem väliselt, konservatiivselt positsioonilt lähtudes stiilis „kiire-aeglane-kiire”. Samas on XVIII-XIX sajandi sonaadivorm suurelt jaolt beethovenlik-goethelik karakterite heitlus, näiteks põhimõttel „Faust-Mefistofeles”. Ükskõik, kui tõsiselt me neid mängureegleid ka praegu arvestame, eeldab nende juurde naasmine mitmeti väärtuste ümberhindamist – kas või karakterite transformatsioonide näol. Kui seda pole, jääb „sonaatlik mänguväljak” ehk kuidagi tühjaks… Ja samas ka akadeemiliselt konservatiivseks.
Järgnenud muusikalise sketši „Romeo ja Julia” autoriteks olid märgitud Mart Kangro & Ansambel U:. Neile lugejaile, kes ei tea: Mart Kangro (1974) on lavastaja-koreograaf. Ning lavastajakätt oli siin tõepoolest tunda, kuna „Romeo ja Julia” oli päris vaimukas pastišš Prokofjevi samanimelise balleti tuntumatest numbritest. Muusikaliste karikatuuride jada, mida saatis ka jantlik lavaline tegevus: näiteks kui üks mängis naljakat soolot, siis teine luges ajalehte, kolmas heegeldas midagi jne. Mõnusalt humoorikas vahepala muidu surmtõsises kammerkavas.
Esimese kontserdipoole viimase teosena sai kuulda Mariliis Valkoneni (1981) esiettekandelist „Katkestust”. Selles loos oli tunda autori tulemuslikku eeltööd erinevate karakterite modelleerimisel ja ühtekokku moodustasid need ka küllaltki atraktiivse kujundite galerii.
Mänguline koorimuusika
Kontserdi teises pooles tulid RAMi esituses Kaspars Putniņši dirigeerimisel ettekandele uuemad eesti kooriteosed. Olgu etteruttavalt öeldud, et ükski kolmest kõlanud helitööst ei vastanud tavapärasele ettekujutusele n-ö traditsioonilisest koorimuusikast. Igas loos oli peidus mõni leidlik, mänguline „nipp” või puänt. Ja olgu lisatud veel, et Kaspars Putniņšile oli see RAMi ees viimane etteaste koori peadirigendi rollis.
Mirjam Tally (1976) „2 pages, 122 words on music and dance” (tekst John Cage, 2005) oli hästi huvitavate kõlaleidudega lugu. RAM moodustas siin tegelikult pigem omamoodi vundamendi, millele esituslikult toetus vokaalansambli Improloo, elektrikitarri ja löökpillide muusikaline sümbioos. Ettekandes võis aduda ka mõningaid aleatoorilisi knihve, mis, arvestades John Cage’i teksti, polegi ehk üllatav.
Tatjana Kozlova (1977) esiettekandelises teoses „No Selfhood” („Ei isedust”, sõnad Jaan Kaplinski) laiendas meeskoori maskuliinset värvipaletti solist Iris Oja. See on muusika, mis loob ajatuse illusiooni. Põnev oli siin ekspressionistliku värvinguga solistipartii ja ambient’liku koorisfääri vastandumine – tekkis hästi mitmekihiline, sugestiivne kõlaruum.
Kontserdi lõpuks kõlanud Ülo Kriguli (1978) esmaesituses „*.ram” on pühendatud RAMi meestele läbi aegade. Tegemist on multimeediateosega: eelsalvestatud RAMi fonogrammid andsid kontserdisaalis selle kõlaraamistiku, kuhu „elus” RAM Kaspars Putniņši juhatusel vahele sobitus. Pluss videoekraanil jooksvad figuurid ja mustrid, pluss RAMi meeste laulmine silbil „ram”, pluss tekstimängud stiilis „-kame, hakkame, me-, mi-, hakkame mehed minema”, pluss… Näete ise, kui palju plusspunkte see teos kokku sai!
Lõpetuseks ka üks „filosofeeriv” iva. Tänavustel Eesti muusika päevadel kõlas ootuspäraselt palju väga häid, lihtsalt häid ja ka vähem häid uudisteoseid. Aga milline peaks olema üks hea uudisteos? Vestlesin sel teemal kõnealuse kontserdi vaheajal ühe tuntud, hiljuti pärjatud koorijuhiga. Ja tema arvas, et hea uudisteos on selline, mille esiettekanne ei jää viimaseks. Hea uudisteos on niisugune, mida interpreet tahab teist ja kolmandatki korda esitada ning publik kuulata. Kuldsed sõnad!