Jevstignejevi rollide meenutus toob soojuse südamesse. Elegantne suli Rut?et?nikov filmis ?Kohtumispaika ei tohi muuta?, kus Jevstignejevil oli sädelev vastasseis Võssotskiga. Või Paramon Iljit? Korzuhhin, kaardihull ihnus vene emigrant Bulgakovi järgi tehtud filmis ?Põgenemine?, kus Jevstignejevi näitlejaduell Mihhail Uljanoviga pakkus fenomenaalseid stseene. Või jalgpallifännist värvikas näitejuht ajastu tippkomöödias ?Ettevaatust, auto!?.

Muide, Jevstignejev oli ka ise vutimängu fanatt. Staadionil ei kippunud ta tähtsate meeste loo?i, vaid eelistas istekohta lihthullude seltsis; ta peenutsev kaabu segunes sõbralikult töölissonide massi. Jalkahuvilised tundsid populaarse näitleja nägupidi ära, talle tehti ruumi, lendroppusi pilluti vähem, pakuti päevalilleseemneid ja pudelist leiget viinalonksu.

Teiseks kiindumuseks sai Jevstignejevile klassikaline d?äss. Noorukina oli ta ise  tehasetööst vabal ajal Gorki linna ühes müraorkestris trumme tagunud. Just löökriistade kolistamisel hakkas kahekümneaastane pikk artistlik noormees silma teatrikooli rektorile Vitali Lenskile. Ettepanek näitlejaks õppida sadas poisile pähe jahmatava ootamatusena, kuid mõne päeva pärast oli ta juba esimese kursuse tudeng, 1951. aastal sai diplomi taskusse. Siis tuli Moskva Kunstiteatri õppestuudio, kus ta  kohtus tuntud filmioperaatori Boriss Volt?eki tütre Galinaga. Jevgenil jooksis juba kolmekümnes aasta ja kui ta seitse aastaringi nooremale Galinale abieluettepanekut tegi, nägi ta välja ülimalt koomiline. Kiilakas, lillast bostonist ülikonnas, mille all juhuslik linane suvesärk, kaelas aga koketne kirju kikilips. Peale selle oli ta väikese sõrme küüs kasvatatud hiigelpikaks ja ta kõneles mingit rafineeritud erikeelt. Näiteks ei tellinud ta söögikohas mitte suppi koorega, vaid ?valgendatud suppi? jne. Nõnda oli ta ka elus  justkui ekstsentrik mõnest ta tulevasest filmist.  

Operaator Volt?ekile esiotsa too veidrik ei meeldinud ning tütar ja ta värske mees pagesid kodust. Ööbida tuli kohati vaksalis, vahetati juhuslikke tubasid. Ent teatrinäitleja Jevstignejev oli silma jäänud juba kinohaidele, esimene osatäitmine tuli Vladimir Petrovi Kuprini-ekraniseeringus ?Kahevõitlus? (1957), järgnesid rollid epohhi  märkfilmides ?Ballaad sõdurist? (Grigori T?uhrai, 1959), ?Ühe aasta üheksa päeva? (Mihhail Romm, 1962) ja terve rodu muid. Intellektuaalide teadvusse jõudis näitleja Jevstignejev aga hoopis lastefilmiga, Elem Klimovi tööga ?Tere tulemast ehk Võõrastele sissekäik keelatud? (1964). Film kätkes dekoreeritud ühiskonnakriitikat, lõi plangustatud pioneerilaagrist suletud ühiskonna karikatuurse mudeli. Tundlikumad ninad haistsid filmis koguni sihitud pilget Hru?t?ovi isiku pihta, seepärast jõudis film ekraanile alles pärast Nikita poliitilist fiaskot.

Lihtrahva ajju raius näitleja end Eldar Rjazanovi filmiga ?Ettevaatust, auto!? (1966), pärast seda oli ta nii kunstieliidi kui masside, aga ka re?issööride lemmik, kindlustades oma menu hiilgavate osatäitmistega hittides ?Seitseteist kevadist hetke? (1973) või ?Koera süda? (1988). Kokku mängis Jevstignejev rohkem kui sajas filmis ja tegi üle 50 teatriosa.

Eraelu edenes sootuks kühmlikumalt. Esimene abielu lahutati, teises suri naine alkohoolikuna, kolmandasse sukeldus vana näitleja juba mingi meeleheitliku hullusega ? ta väljavalitu Irina Tsivina oli temast 40 aastat noorem. Jevstignejevi abikaasa oli nüüd ta tütrega üheealine, tüdrukud käisid ühes instituudis ja lippasid vahetunnil koos naistekempsu suitsetama.  

Näitlejat ennast tabasid järjestikku infarktid. Pärast esimest südamepauku jättis ta maha nikotiini, pärast teist loobus napsist, kuid hakkas taas sigaretti kiskuma, pärast kolmandat aga hülgas kõik. Ent enam polnud pääsu. Ummistunud mootoriga näitleja heitis hinge Londoni südamekliinikus. Kaks aastat hiljem kuulis maailm uuest Jevstignejevist, näitleja poeg Deniss ütles kõva re?issöörisõna filmiga ?Limiit? (1994).