Kuna sinu maailma kuuluvad nii Genialistid kui ka ERSO, ansamblid U: ja Metsatöll, NYYD-festival ja lastesaade „Buratino tegutseb jälle”, pole ehk liiast küsida, mis stiilis „Mowgli” muusika tuleb?
Tauno Aints: Püüan leida erinevate stiilide ühisnimetajaid. Liigun selle suunas, et ehk hakkavad otsad mingis punktis kokku sulama. See väljendub juba koosseisus. Sümfooniaorkestrile on lisatud trummikomplekt, bass, kitarr, klaver ja koor. See võimaldab vihjata paljudele tänapäeva stiilidele, stiil on ju aga alati seotud sound’iga. Taoline koosseis on mulle huvitav mängumaa ja inspiratsiooniallikas. Ühte materjali annab ju lõputult vormida, erinevalt näidata ja mõjuma panna. Mulle on lugu alati oluline, muusika on loo jutustamise teenistuses. Liiga palju ei taha ette öelda, aga „Mowgli” on lugu sellest, millest üks poiss mõtleb, mille vahel tal valida tuleb ja mis ühe või teise valikuga kaasneb. Üldisemalt öeldes kõneleb see inimese ees seisvatest valikutest ja nende tagajärgedest.
Ütlesid, et pole veel seniajani päriselt toibunud kevade töökoormusest.
Kevad oli tõesti hullumeelne. Olen hakanud mõtlema, et tuleks õppida ka „ei” ütlema. Eesti muusika päevadel esitati mu „Rändavad laulud” Madis Kalmeti tekstile ja tema lavastuses. Kui avastasin, et keegi oli selle žanriliselt määratlenud lugulaulelduseks, tundsin end peaaegu Hermannina. Siis tuli kohe edasi tegelda „Opus geographicumiga”, mille idee hakkas arenema juba viis aastat tagasi, kui Genialistid alles aktiivselt tegutsesid. Meie algne mõte oli muusikasse panna kogu lugu sellest, kuidas araabia kartograaf al-Idrīsī Eesti kanti jõuab. Kujunes aga nii, et lõime kohe justkui teose teise, kulminatsiooniosa, kus al-Idrīsī ongi juba Eestis ja istub koos kaaskonnaga saunas kinni. „Opus geographicum” sündis bändi tegemise vaimus – mõlgutasime Ivar Põllu ja Allan Aintiga mõtteid, jämmisime.
Sinu kirjelduse järgi oli „Opus geographicum” mäng oma ja võõraga.
Järjest avardub see „oma” ehk pind, mis „võõraga” kokku puutub. Seadetega töötamine ja bändis mängimine on minu „oma” hästi palju vorminud. Olen avastanud, kui väikest detaili muutes võib muusika mõjuda kas nagu Piazzolla või peaaegu nagu Tormis. Kui „Opus geographicumis” kasutatud viis pilli ei oleks olnud akordion, tšello, lauto, tromboon ja löökriistad, vaid hoopis bändipillid, oleks see ilmselt kõlanud nagu rokkmuusika. „Opus geographicum” pakkus mulle palju kõlalisi avastusi ja inspiratsiooni. Üks võimalusi, mis on mind juba tükk aega erutanud, on tropeerimine. Olen troobitehnikat varemgi kasutanud, aga oratooriumi „Loomiselugu” puhul sai troobi ideele tulekust inspiratsiooni käivitaja. Oli Anzori Barkalaja libreto, ette antud loo pikkus ja välja valitud kaks rahvaviisi. Vaevlesin tükk aega ja korra mõtlesin ka Raveli „Bolero” laadis lähenemise peale, aga kolmkümmend minutit tundus selleks liiga pikk. Kui hakkasin rahvalaulu tropeerima, oma muusikat rahvalaulu nootidele vahele panema, hakkas loomiselugu paika jooksma. Üks parimaid leide oli peateema ümberpööramine. Selle tulemusena sündis väga hea meloodia ja kuna tegemist oli kiigeviisiga, siis mõtlesin, et on ikka hea rahvaviis, kui sobib kasutada mõlemat pidi. Seda osa esitab ansambel Paabel. Õnn, et „Loomiselugu” stuudios salvestati, et saaks hakata koreograafia ja lavastusega tegelema. Nüüd ma ei pea seda järgmisel aastal Vilniuses päris esimest korda kuulma ja saan asja veel veidi timmida. Hea on ka see, et sellega on algusest peale seotud sama helirežissöör. Koosseis on laulupeol ju suur – solistid, koorid, bänd, orkester – ja helirežissööril tohutu vastutus.
On üsna ebatavaline, kui paljudes erinevates stiilides sa kirjutad, kusjuures need kõik kõlavad nii loomulikult. Kui aga panna keegi, kes sind ei tea, kõrvuti kuulama näiteks sooloflöödilugu „Troop”, laulu „Ebanormaalne mees” Genialistide esituses ja „Võrratuid viise on Jumalat kiita” RAMilt, miks ta peaks siis uskuma, et need on sama inimese kirjutatud? Sul oleks nagu mitu täiesti erinevate huvidega inimest sees, igaüks veel oma ala proff ka?
Olen tähtkujult Kaksik. Aga ehk isegi Kolmik. Võib-olla ma ei ole seda päris „oma” veel üles leidnud? Erinevate „omade” otsad on üksteisest ehk nii kaugel, et läheb kaua aega, enne kui need kokku saavad. Võimalik, et asi on ka isiksuse omadustes. Ma ei tunne, et oleksin kõiges konkreetne ja selge. Võib-olla see takistab vahel elamist, aga samas ei ole maailma asjad ju üksühesed ega üksteisest eraldi. Mulle meeldib mõelda, et muusika on üks ja sellega on seotud palju tõlgendamisvõimalusi. Ei ela range stiili polüfoonia ja bluusikäigud eraldi maailmades. Ma tunnen samasugust rõõmu, kuulates Laura esitatud „Pühakute laulu” või Tan Duni orkestriteoseid.
Mis ajendab sind nii palju seadeid tegema? Mõni suurem helilooja-ego ehk ei tegeleks teiste muusika ümbersättimisega? Või on sul hoopis kaval ego, mis näitab teiste muusika taustal, kui andekas sa oled?
Muidugi, kui võtta aluseks muusika, mida hästi tuntakse, tekib võrdlusvõimalus. Seadet kuuldes öeldakse: „Oo!”, mida kõike on osatud sellega teha ja mida lisada. Või siis vastupidi … Võtan seade tegemist ühelt poolt treeninguna – see on õppimine, allaneelamine. Teiselt poolt meeldib mulle end proovile panna: on mingi meloodia ja žanr, vaatame, mis sellest veel teha annab. Olen ka libastunud sel teel, aga seejuures vähemalt targemaks saanud. Sain Tõnu Kõrvitsalt hea kooli. Olin tema esimene orkestratsiooniõpilane, kui ta muusikaakadeemiasse tööle tuli. Tõnu näitas palju põnevaid asju pillide kohta. Aga ka Viljandi Kultuurikolledž õpetas stiilides orienteeruma. Sinna juurde veel bänditegemine – Genialistide käivitav jõud oli ju sageli mäng stiilidega.
Klassikaline muusika tuli su ellu vist veidi hiljem kui teised muusikaliigid?
Kolledžis levimuusika õppimise ajal avastasin kõik suured ja vägevad klassikapõllult. Mängisin klaveril läbi suhteliselt palju klassikalist repertuaari. Siis kujunes ka soov akadeemias edasi õppida. Sain Lepo Sumera, hiljem Helena Tulve õpilaseks.
Üks su teoseid, mida ilmselt ka poole sajandi pärast kuulatakse, on tõeliselt nutikas „Rongisõidu” seade lastekoorile ja sümfooniaorkestrile. Minu arvates oleksid selle dramaatiline sümfonism ja karmis stiilis diktoritekst kakskümmend aastat tagasi lapsed nutma ajanud.
Küllap see ütleb midagi meie aja kohta, aga minu kogemuse järgi ei suuda küll ükskõik kui traagilistes värvides muusika tänapäeva lapsi nutma panna. Õpetajad see-eest olid šokeeritud ja pahased, kui seadet esimest korda kuulsid. See oli minu esimene „kohtumine tegelikkusega”. Ise mõtlesin, et see on nii tore, mida tegin, aga õpetajate meelest kohatult sünge. Lapsed hüppasid ja kargasid seda kuulates. Mulle tundub, et me elamegi hip-hopi ajastul.
Vestelnud Anneli Remme