Naiiv-rousseau’ist võib nendes mängureeglites näha siirust ja headust, kuid see arusaam oleks muidugi ekslik. Inimese ja looduse suhe on väga lihtne: selle teljeks on loodusvarade pragmaatiline ekspluateerimine. Looduses kogetav seesama lihtsuse tunne seostub automaatselt esteetilise kogemusega ja tekitab arusaamatut heldimust. Sisuliselt on tegu pigem maskeerunud võõrandumisega. Ki wa näitusel on kokku pandud eksootilistel reisidel kogetud eeldatavasti siiras loodushuvi ja semionaudi (küüniline) metatähistajates hulpiv teadvus. See on kokkupõrge, mille tulemus ei allu kontrollile. Ki wa tuli 1990ndate keskel areenile meediajõuga, mis on kohalikus kontekstis enne ja pärast olnud ületamatu. Minule on kunstnikud, kes suudavad meediaga niimoodi ümber käia, alati tundunud olevat ühenduses mingi sügavama teadmisega. Ja üldjuhul on see arusaam asjadest väljendunud ka nende kunstis. Ki wa on tundunud valgustunud isendina, kelle tserebraaljuhtmed on ühendatud üleilmse alateadvuse masinlikku korda. See kord on määramatu ja lõputult segane. Selle segaduse edastamine on paljudele korrajüngritele olnud nauditav.
Psühhoanalüüsi masinlik tõlgendus Deleuze’i ja Guattari võtmes räägib alateadvuse ihadest ja pingetest ning sellest, kuidas keegi Teine üritab neid kammitseda. Kuigi psühhoanalüüsist lähtuv žargoon on tiba passé, tundub see siinkohal põhjendatud. Nimelt on kogu ihamajandus ja sellele järeleandmine ja möödalibisemine määramatult seotud tähistajate korraga. Looduse kaasamine on mängureeglite rikkumine, sest see ei lähe tähistajate lõpmatusse jadasse, vaid astub väljapoole, katkestades selle kapseldunud lõpmatuse jätkumise. Eriti kuna Ki wa ei näi väljendavat iroonilist või kahemõttelist suhet, vaid on silmitsi arusaamatu olukorraga, kuidas kaasata kogetud ürgloodus oma tavapärasesse maailma. Vastuseks on mehaaniline masintõlge pealkirjaga „funktsionaalne valeinterpretatsioon”, mis moondab pildid, helid ja videod erinevateks tähtede ja kirjamärkide järgnevusteks, mis omakorda said valikuliselt kantud valgele lõuendile suurusega 65 x 81 cm. Autor kutsub neid kontseptuaalseteks „loodusmaalideks”.
Sisuliselt on tegu 2010. aasta versiooniga romantilistest reisijäädvustustest, nii nagu neid tegid omal ajal Kölerid ja Wiiraltid. Kuigi näitus on esitatud külma kontseptuaalse aktina, jääb püsima tunne, et kuskil siin on peidus nali, mis ühendab nähtu popsüsteemiga. Ki wa on ennast määratlenud popanarhistina. See on tähistustegevus, mille boonuseks tundub olevat võõrandumisest üleolek – sidetuse ja pidetuse pühitsemine. Lõppematult hulpiv (ala)teadvus tormab masinlikult edasi, kuid sel puudub eksistentsiaalne dimensioon – puuduvad sügavamad emotsioonid ja sentimentaalsus. Antud näitusega seoses tundub, et Ki wa on soovinud väljendada emotsionaalset, kuid see tegi kunstniku kohmetuks ja lõpuks otsustas ta toetuda läbiproovitud külmale käsitlusele. Näitusel on minu silmis puudu vunk. Loodust ei ole õnnestunud tuua popsüsteemi aktiivse etturina, vaid ebamäärase ja jõuetu varjuna. Külalistena näitusel osalevate Volkmann et al. tööd annavad sellest suhestumissuutmatusest aimu. Kui tõlkeprobleemid näitusekülastajat nii väga ei huvita, võib Vaala galerii kodulehelt lugeda Ki wa eelmise aasta reisikirju, mis on infomahukamad ja edastavad reisikogemusi paremini kui kõnealune maalinäitus (http:// www.vaal.ee/est/uudised/tekstirndur).
