„Mina ei saa sellest kooseluseaduse probleemist aru. Mees… kuidas sa saad selle asja sinna sisse? Musitad teda siis või? Või naine, katsud teisel tissi nii palju, et läheb heaks või?“ Nii räusatakse eesti inimeste intervjuudest kokku pandud lavastuses „Väljast väiksem kui seest“ Pärnu teatri laval 2017. aasta kevadel. Mispeale lällajad, hirmust ja vihast värisemas, silmad pahupidi ja mokad õudusest töllakil, raputavad perutades keskmist näppu, andes mõista, et nõndaviisi rüvetatut enam küll puhtaks ei saa. „Pedemaks, tuleb kehtestada astmeline pedemaks,“ röögivad nad.

Sama lavastust nägin esmakordselt keskkooli esimeses klassis. Sõber oli kogunud Lagle Pareki ürituse raames stalinismiohvrite mälestusmärgi jaoks allkirju. Ka meie passiivsetest komso­molkustest korvpallitiimis oli kena hulgake toetajaid. Mingit häda sellest ei sündinud. Sõbra kodus käis KGB, ent ta isa (kes mõne aja eest olevat trollibussil sarved maha tõmmanud, sisse astunud ja nõudnud: „Venelased välja!“) ei teinud etteheiteid. Pauk tuli mujalt. 1988. aasta alul teatasid ENSV ajalehed, et Pareki ühendus koosneb isikutest, kes „rahuldavad sugulisi kirgi eriti ebaloomulikul moel“.

Homoõõva külvamisega oli KGB tabanud kümnesse. Midagi koletumat ei osanud õrn nõukanoor kujutleda. 1988. aasta 24. veebruaril Tammsaare pargis viirastus iga onkel hälbelisena. Homohirm oli hullem kui tänane koroonapelg. Mõistus tuli järele hiljem. Värdiharaks tembeldatud S. Ž. polnud vabadusvõitluse keskne kuju. Samal ajal plärises iga lapse kodu­raadios ansambel Vitamiin, kus hälbinute osakaal oli juba toona teadaolevalt (ja nagu hiljem selgunud palju) suurem kui Pareki kaaslaste seas. Steinfeldi-onu muudkui kutsus lapsi veerand viieks liivakasti­diskole.

Vitamiini, kelle mitme liikme seksuaalsed eripärad on päris hullud (ei pea silmas Aivar Mäed, kelle teod pole selged), polnud KGB-l aga vaja kiusata. Stagnaühiskond vajas hambutut sülti, lisaks teenisid vitamiinlased Venemaal kenasti internatsionalismiüritust ja bändi Mart Helme nimeline bassimees oli toimetanud koguni „Kommunistliku partei manifesti“. Homoõudu fabritseerides mustati toona ikka vabadusvõitlejaid ja kristlikke organisatsioone (Elu Sõna). Ebaloomuliku eraelu süüdistusega oli KGB-l kerge ažiotaaži tekitada – mida oli ühiskonna seksis, kus paljud sellise nähtuse olemasolugi eitasid ja pelk „Emmanuelle’i“ näitamine põhjustas beebibuumi, üldse loomulikku?

Nördimus KGB Pareki-vastase lavastuse pärast, aga ka Queeni-armastus on pannud väga soovima, et seksuaalseid ja eraelulisi teemasid ei kasutataks kellegi kiusamiseks ega poliitilise manipulatsiooni ja vastaseisude provotseerimise esemena. Selle saavutamiseks ei ole paremaid viise, kui soo- ja seksuaalkäitumise uurimise järjepidev toetamine, nende teemade muutmine ühiskonna-, ajaloo- ja inimeseõpetuse normaalseks osaks. Ei ole muid võimalusi, lõpetamaks lällamine à la „Mees… kuidas sa saad selle asja sinna sisse?“.

Sel nädalal saab aga õnne soovida perefundamentalistidele ja kõigeteadjast riigikontrollile, kel on õnnestunud tõestada, et soouuringud ei puutu peredesse, vanuritesse ja puuetega inimestesse, olgugi nimetatud valdkondadega tegelemine ebaõiglaselt ühe sugupoole õlul. Müütilise rikkumata traditsioonilise paradiisi evangelistidel on läinud korda muuta soo- ja eraeluküsimused ühiskonnamurede ja ebakindluse sünonüümiks ja teha kergesti­haavatavatest inimestest oma võimuambitsioone toetav mugav vaenlase aseaine.

Vähemuste ja erinevuste kaitsja, võimas autoritarismikriitik ja illusioonitult kaleda Putini-raamatu autor Masha Gessen tõdeb oma värskes teoses „Eluspüsiv autokraatia“: „Demokraatiaprobleemidega riikidele on valdavalt omane LGBT kogukonna vaenamine.“. Vähe­haritud ühiskonnas leidub ju ikka neid, kelle poliitilist temperamenti aitavad suunata sedastused stiilis „seksuaalkurjategijatega ühte rühmitusse kuulunu teeb kõlvatuste poolest kuulsa bändikaaslase abiga (liiduvastast) poliitikat“. EKRE puhul on see jabur hoiatus vaat et asjakohanegi.*

* https://www.err.ee/547194/fotod-ja-video-tallinnas-toimus-immigratsioonivastane-meeleavaldus