Enam-vähem kõigega ja kõigesugusega rahutu tegelemine jäi Aleksandrile külge eluks ajaks. Keskkooli ta ei lõpetanud, aga sai sisse kirjandusinstituuti, seegi jäi ripakile, sest himu tärkas näitlemise järele. Näitestuudio vastuvõtukomisjonis istus ka rahvakunstnik Leonid Leonidov, kes poisi dramaatilist etteastet jälgides saatis kolleegidele laua taga kirjakese: ?See sell tuleb vastu võtta. Näitlejat temast ei saa, aga midagi tuleb temast tingimata.? Kõneldakse, et paberike on säilinud.
Peagi Aleksandr abiellus, siis teist korda, teine naine Angelina oli esimesest terasem, sest ta ei armukadetsenud. Enamgi veel, abikaasa arutles mehega arvustavalt selle liignaiste üle. Angelina adus, et Aleksandr on ravimatu seelikukütt ja sellest tõvest ei pääse meheraas enne hauda. Rindele meest ei tahetud, sest tal avastati südamehaigus. Viiekümnendate alul oli ta juba tuntud dramaturg Galit? (pseudonüümi kombineeris ta enda ees-, isa- ja perekonnanimest: Ginzburg Aleksandr Arkadjevit?). Läbilöögitükiks teatris sai draama ?Rännakmarss?, õigemini küll laul sellest, eestlastelegi tuttav ?Head aega, emake, ära kurvasta?.
1954. aastal jõudis kinodesse lüüriline komöödia ?Ustavad sõbrad?, re?issöör Mihhail Kalatozov, minu meelest nõuka hellade naljafilmide üks tippe. Selle stsenaariumi on kirjutanud Galit?, linatöö kogus kohe esimese aastaga ligi 40 miljonit vaatajat. Virtuoosse rolli tegi seal Vassili Merkurjev, vaimustavalt näitlev mehekolakas, teise ässana lõi kaasa Boriss T?irkov, kellele oli kustumatu hiilguse toonud kunagine Maksimi triloogia. Galit?i dissidentlikkusest polnud siis veel õhkagi. Näiteks 1950. aastal koos re?issöör Boriss Bunejeviga tehtud lastefilm ?Stepis? on stalinistliku lakeeritud filminduse klassikaline näide. Aga mõnus. Galit?ilt on ka laulusõnad, autojuhist laulvat lapsevanemat etendas inimlikult Mark Bernes. Sootuks pull lugu juhtus filmiga ?Riiklik kurjategija? (1964, re?issöör Nikolai Rozantsev), mis kajastas t?ekistide surmaohtlikku tööd, selle eest määrati Galit?ile ? KGB auhind. Oleks mehed siniste rantidega müstides võinud siis aimata, keda nad moosivad?
Galit?i kirjandusliku materjali põhjal vändati veel hulgaliselt populaarseid filme. Ent siis hakkas teda kiusama viinakurat. Kui polnuks tema hoolitsevat Nju?at, võinuks ta elutee sootuks lühemaks jääda. Seltskonnas valvas naine ta järele kui kull, ei tihanud tualettigi minna, et Galit? sel ajal mõnd klaasi ei haaraks. Ühest infarktist mees siiski ei pääsenud.
Kuuekümnendate alul sai tast kuulus käriseva häälega kitarrilaulik. Ta värsid arenesid üha konfliktsemaks. Puhkes rõkkav skandaal 1968. aasta Novosibirski kontserdil esitatud Pasternaki-laulu pärast. Järgnesid sõbralikud vestlused KGBs, väljaheit nii kinomeeste kui kirjanike liidust. Emigratsioon. Tema kinostsenaariume Prantsusmaal ei vajatud. Siis ? ootamatu ots vannitoas elektrilöögi läbi. Kedagi polnud kodus. Üheksa aastat hiljem uinus ta mõistev Angelina sigaretiga sõrmede vahel. Vingusurm. Lõpp nagu kinos. Möladraamas. Või oli see t?ekistide kättemaksulavastus?