Kevade saabudes alustavad metsalinnud pesitsemisega, ettevalmistused algavad märtsis, mõnel liigil ka varem. Raierahu – igakevadine teema – saab üha rohkem ja rohkem tähelepanu, sõltuvalt vaadetest pooldatakse või laidetakse. Pooldajate argument on lihtne: lindude pesitsemise nurjamine ei ole eetiline ning häiringul on pikas plaanis laostav mõju metsade elustikule ning ka inimesele. Looduskaitses/-hoius kehtib tõesti põhimõte, et sigimisajal isendeid ei kütita/häirita/hävitata, sest mõju asurkonnale võib olla korvamatu, erandiks on nn kahjurliigid. Eetilised piirid on suuresti igaühe südametunnistuse küsimus, inimesed ongi erinevad.

Raierahu vastased, eelkõige metsandus­sektor, on aegade jooksul esitanud mitu argumenti, miks nende arvates raierahu ei ole vaja, väites, et raierahu ei mõjuta linnustikku kuigi palju ning lindude käekäigule mõjub miski muu kui raie mitu korda rohkem ja metsamajandajat süüdistatakse alusetult. Küll on viidatud kasside pahandustele, maanteede ohtlikkusele jne. Kuid seda tehes unustatakse, et elupaiga muutusel või hävimisel on siiski väga suur mõju asurkonna elujõule. Kui inimese eluase hävib, taastab ta selle suure tõenäosusega või leiab uue eluaseme, kuid linnul taastamisoskus puudub ja tal tuleb leida teisi viise, kuid kas ja kuidas liik suudab kohaneda, sõltub suuresti tema evolutsioonilisest taagast.

Kuna keskkonnaministeeriumi tellimusel umbes aasta eest valminud kokkuvõte¹ kevadsuviste raiete mõjust linnustikule ei ole ilmselt erametsaomanikeni jõudnud või on sirvitud seda valikuliselt, välja noppides ja esitades oma vaadetega sobivat, siis kokkuvõtte autorina võtan endale voli kommenteerida mõningaid raierahusõjas (oh mis imeline vastuoluline sõna) pillutavaid argumente. Lähtun eelkõige lindude seisukohast, sest inimeste seisukohti on meil võimalik kuulda niikuinii.

Kui palju hukkub linde raierahu perioodil? Kokkuvõttes esitasin arvutuse 2017. ja 2018. aasta kevadel (aprill–juuni) erametsades (RMKs kehtis raierahu) hukkunud linnupoegade arvu kohta: vastavalt 71 100 ja 84 000 hukkunut.¹ Arvutus oli konservatiivne, lähtusin minimaalsest hinnangust, kuid nagu olen maininud ka dokumendis, tuginesin Eesti metsade keskmistele näitajatele. Kuid raieküpses, keskmisest suurema tüveläbimõõduga puistus on elurikkus, sealhulgas ka lindude arvukus, suurem, ning ei ole välistatud, et tegelikkuses hukkus kaks-kolm korda rohkem linnupoegi.

See on kõigest murdosa meie metsade linnustikust, on pareeritud suuri arve. Jah, protsendina kogu metsalinnustikust on raie käigus hukkunud poegade osakaal väike (umbes 0,2% aastas) ja justkui pisendaks kevadise raie mõju. Kuid siinkohal tuleb arvestada, et tegu on kumuleeruva protsendiga, sest lagedaks raiutud elupaika ei ole metsalindudel võimalik taasasustada mitmekümne aasta jooksul. Piltlikult öeldes väheneb eluks kõlbliku kinnisvara pind aasta-aastalt – viie aastaga väheneb lindude arvukus 1%, kümnega 2% jne, ning see on juba märkimisväärne (loomulikult ei ole protsent fikseeritud, vaid sõltub oludest, nii raiemahust kui ka pesitsusaegsetest oludest) – uut aga juurde ei tule ja kerkib kinnisvara, mis on sobilik elamiseks teistele liikidele. Pole siis ime, et rahvusvahelistes uuringutes on sedastatud metsanduse negatiivne mõju metsalinnustikule.^2,3 Tuleb arvestada, et metsaraie käigus hukkunud lindude tõttu võib suureneda raiest pääsenud lindude kisklusrisk, sest kiskjal on vaja kõht täis saada ja oma pojad üles kasvatada sõltumata sellest, kui palju on eelnevalt linde hukkunud. Seega lisandub tavapärasele lindude suremusele raie mõju, mis sõltuvalt linnuliigist avaldub järgmise või ülejärgmise aasta lindude arvukuses.

On kummaline, et teiste loomade sigimisajal kehtivad ranged piirangud, nt ei kütita tiineid emasloomi, kuid metsalindude häirimine on lubatud. Ilmselt seepärast, et lindude kasumlikkust ei ole võimalik kohe rahasse ümber arvutada – kui palju maksab linnulaul? – ja nii on nad kevadise metsaraie paratamatu kaaskahju. Siiski on kevadiseks raierahuks lootust, sest valdav osa erametsaomanikest on nõus kevadist raierahu pidama. Erametsaomanikud saavad otsustada, kas peavad kevadist raierahu või mitte, kuid pea kõik metsaomanikud (95%) on nõus seda tegema ning suurem osa (65%) on valmis loodushoiu nimel teatud osa oma metsamaast majandamisest välja jätma.⁴ Valmidus raierahuks on keskmisest pisut väiksem juriidilistel metsaomanikel või vähemalt 50 hektari suuruse metsamaa omanikel.⁴ Kui toetus raierahule on nii suur, miks siis ollakse selle vastu? On see tõesti võimendatud üksikute valjuhäälsete mõjuvõimsate isikute või ettevõtete poolt?

Linnul on tiivad, ta võib lennata teise metsa. Võrdleksin seda väidet soovitusega tulekahjus kodu kaotanule: „Pole muret, elukohti on ju küllaga. Näe, seal on naabri maja, mine ela seal, tal on sahvris palju süüa.“ Kuid kas naaber on kostilisest huvitatud? Tõenäoliselt mitte. Linnud on kõige liikuvamad organismid, liiguvad kiiresti punktist A punkti B. Lindude võimest ühest metsast teise kolida on riigikogu liikmed kuulnud ka metsandusteadlase, värske metsanduse arengukava juhtkogu liikme Rein Drenkhani suust: „Tegelikult raiutakse meil ju uuendusraiena ikka üsna väike osa. Ega siis kogu metsa maha ei raiuta, sel linnul on ju võimalus lennata kõrval olevasse metsa, mis on alles.“⁵ Olgu mainitud, et Drenkhan oli sõnavõtus siiski raierahu poolt.

Kuid linnul ei ole elukoha vahetamine nii lihtne. Nii nagu meie naaber ei ole ilmselt vaimustuses, kui omavoliliselt tema katuse alla kolime, ei ole ka lind uues metsatukas sugugi oodatud. Kanda kinnitada uues kohas on keeruline, sest metsalinnud on territoriaalsed – liigikaaslasi lähedale ei lasta.⁶ Kui õnnestubki uues metsatukas end sisse seada, on uustulnuk põliselanikust kehvemas olukorras – vanal olijal on koduväljakueelis, s.t teadmised parematest toitumis- ja varjekohtadest. Seepärast on kodumetsas sirgunud linnud sisserändajatest edukamad.⁷ Ka väike häiring pesitsusajal võib jätta jälje linnu edasisele elule,⁸ kevadine raie ei ole aga kindlasti väike.

Linnu pesitsus kestab vaid nädala! Väide kuulub Leningradi metsatehnilise akadeemia lõpetanud metsaomanikule Peeter Krimmile, kuid õnneks tema väärväidet ei levitata, sest ilmselt ollakse väite väärusest aru saadud. Väär on see tõesti, sest minimaalselt kestab meie metsalindude pesitsemine kolm nädalat. Kui sellele lisada pesitsusele eelnev territooriumi hõivamine, paarilise meelitamine, pesitsusjärgne pesakonna eest hoolitsemine jne, siis laias laastus võib arvestada väikese metsalinnu pesitsuseks üks kuu. Et liigid pesitsevad eri ajal ning mõned liigid pesitsevad suvel mitu korda – viimased pesakonnad sirguvad augustis – on kuid kestev raierahu asjakohane. Üks pesitsusnädal ei mängi kuidagi välja.

Süüdi ei ole metsaraie, vaid kiskjad! Näiteks kassid, süüdi on kassid! Kassid toodi raierahurindele pärast seda, kui kirjutasin kasside „kuritegudest“ Eesti Looduses.⁹ Kuid kasside süüdistajad olid unustanud, et kass on inimkaasleja, hoiab peremehe lähedusse¹⁰ ja meie metsades neid naljalt ei kohta, sest neil ei ole metsas ruumi. Meil on rebased, hundid, ilvesed, kotkad ja kakud, kes hulkuvate kasside elu kiiresti lõpetaks. Seega ei ole metsalindude murdmises mõtet kasse süüdistada. Olen kasse valesüüdistustest puhtaks pesnud ka varem,¹¹ kuid ikka ja jälle tiritakse nad süüpinki ja mõistetakse kohut. Viimasel ajal uue nurga alt, väites, et lindude heaolu eest seisjad peaksid tähelepanu pöörama linnas kasside tõttu hukkuvatele lindudele, mitte aga tegelema metsalindude pseudoprobleemi või oma soovmõtetega, nagu on öeldud mu hukkunud lindude arvutuste kohta. See on aga klassikaline tähelepanu mujale juhtimise trikk. Mõlemad on probleemid, millega tuleb tegeleda, ühe arvelt teise pisendamine või suurendamine on demagoogia. Seda kõhedam on ühismeediast lugeda metsandussektori tegelaste mõtteid, et linnuprobleemid on linnas, mitte aga metsas, või et küll laheneb linnuprobleem loomulikul moel – tugevamad jäävad ellu, nõrgemad surevad välja (saan aru, et ühismeedias lubatakse endale vabamat kõnepruuki, kuid siiski …). See võiks tõesti nii olla, kuid praegu on inimene võtnud nõuks olla looduse kroon ja otsustab, kes jääb ja kes hävib, kuid „otsused“ sünnivad teadmatult, teadmisteta, et mitte öelda rumalusest.

Metsalinde himustavad nugised, rebased, röövlinnud – ka nende kraesse on üritatud metsalinde kirjutada, väites, et kiskjaid on liiga palju. Võib-olla on, võib-olla mitte, kuid metsamaastiku muutumisel on otsene mõju kiskja käitumisele, elupaiga kasutusele ja lõpuks ka arvukusele. Metsaservad on paljude kiskjate külluse maa, sest seal on elurikkus suurem kui sügaval laanes – avatus soodustab taimestiku kasvu, see omakorda putukaid ja on loogiline, et linnud eelistavad pesitseda putukarohketes kohtades. Seda teavad ka kiskjad ja nii kipub kiskjaid metsaservas rohkem olema. Rebast näiteks sügaval metsas naljalt ei kohta, külla aga raiesmikel ja põlluservades. Ka röövlinnud, näiteks kakud, eelistavad metsalagendikke, kus saavad küttida närilisi ja linde. Seega soosivad lageraied teatud tüüpi kiskjaid ning koos metsade vanuse ja struktuuriga muutub linnu või pesa kiskja saagiks langemise tõenäosus, mõnel puhul ka ennustamatuks.¹² Kui nüüd väita, et raiesmike serva elurikkuse kasv on hea ja järelikult lageraie soodne, siis suure tõenäosusega piisaks kiskjaile ka looduslike protsesside tulemusel tekkivatest metsaservadest, kuid koos lageraietega võib see kasvada optimaalsest suuremaks. Ja lahenduseks ei ole laiskade jahimeeste siunamine, et nad ei küti piisavalt, probleemi juur on sügavamal.

Pole uuringuid, mis määraksid raie käigus hukkunud lindude täpse hulga. See väide kerkib pinnale aeg-ajalt justkui Ülemiste vanake, küsides, kas on juba uuringuid. Mainisin konkreetsete uuringute puudumist ka oma aruandes.¹ Kuid rõhuda uuringute puudumisele on kohatu, see argument seisab savijalgadel. Auto kütusepaagi tühjenemises veendumiseks ei ole vaja paagiavast sisse piiluda – selleks on armatuuril indikaator. Pimesoolepõletiku tuvastamiseks ei ole vaja kõhtu auk lõigata, diagnoosida saab seda teiste tunnuste alusel, nii nagu ei ole vaja eesnäärmevähi riski hindamiseks otseselt näärme kallale minna – piisab vereproovist. Kurjategija süü tõendamiseks ei ole alati vaja isik otse teolt tabada – on DNA, sõrmejäljed, kaudsed vihjed. Tuumapommi hävitava mõju tuvastamiseks elusloodusele ei ole vaja õhata pomme, eks seda ole niigi tehtud. Ühesõnaga, meil on küllaldaselt teadmisi, mis lubavad seoste põhjal hinnata protsesside loogilist/looduslikku kulgu, ei ole vaja katseid, et teha kindlaks, kas A-le ikka järgneb B. Mine tea, äkki on sellele kohale nihkunud P või lõpebki tähestik A-ga? Omalaadsed mikroskoopilised tuumapommid metsas on ka kevadsuvised lageraied, seda vähemalt lindude seisukohalt – väga lühikese ajaga kaob senine elupaik, mille taastumine võtab aega kümneid aastaid ehk kümneid linnupõlvkondi. Tasub teha mõtteharjutus ja mõelda, mitu inimpõlve võtab aega, et tuumakatastroofi piirkonnast saaks taas inimesele elukõlblik paik. Ja kui metsades suureneb aastate jooksul lageraiete pindala, siis saab ehk ka selgeks, et enam ei pruugi lindudele sobilikku metsa jaguda ja … Tuumavõrdlust kasutan teadlikult, sest inimene on väga kohanemis­võimeline ja taasasustab piirkonna pärast looduskatastroofi suhteliselt kiiresti, kuid nähtamatu ohu – kiirituse – vastu oleme abitud, nii nagu linnud on võimetud hävinud metsa ise taastama. Julgen tsiteerida iseennast: „Otsese elupaiga kadumise tõttu on kevadsuvisel lageraiel selge negatiivne mõju lokaalsele linnustikule. Intensiivsuse tõttu on lageraiel ka kõige suurem potentsiaal lokaalse linnustiku muutmiseks, seda võrreldes teiste raieliikidega. Näiteks Kesk-Rootsi metsade linnustik on seda vaesem, mida rohkem on seal lageraielanke.“¹

Kui metsaomanik raiub teadlikult pesitsusperioodil metsa ja huvitub, kui palju tema metsas ikkagi linde hukkub, siis andku teada – hea meelega teeksin sellise uuringu. Uuringu raha peaks ilmselt tulema erametsast (või on RMK nõus toetama?), sest erinevalt teadlastest, kes peavad enne uuringuga alustamist tõestama, et nende uuringu käigus ei rikuta eetikanorme – ei põhjustata loomadele asjatuid kannatusi või loomade hukkumist – ei lasu sellist kohustust metsamajandajal. Samuti ei tasu loota, et sellise uuringu tulemused saaksid avaldatud rahvusvahelises teadusajakirjas, sest ajakirjad ei võta eetikanorme rikkuvat uuringut avaldada, reeglid on selles vallas väga ranged. Ehk ongi siia see koer maetud – teadlased ei saa / ei taha otsese raie mõju uurida, metsaomanik aga ei ole huvitatud, et avalikkuse ette ilmuksid andmed tema metsas hukkunud lindude kohta. Ja nii peamegi leppima kaudsete hinnangutega. Kui metsaraiel ja teadusilmas kehtiksid ühesugused eetikanõuded, siis peaks raiuja juba enne raiet tõendama, kas ja kui palju linde hukkub ning kas metsast saadav tulu kaalub üles raiest põhjustatud häiringu. See oleks tõhus samm kevadise raierahu poole.

Marko Mägi on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog.

1 Marko Mägi, Kevadsuviste raiete võimalik mõju metsalindudele ja seda leevendavad meetmed. Keskkonnaministeerium, Tartu 2019.

2 Marko Mägi, Metsaraie avaldab linnustikule mõju parasvöötmest troopikani. – Linnuvaatleja 5. IX 2017.

3 Marko Mägi, Puutumatu metsa kadumine ohustab metsalinde üleilmselt. – Linnuvaatleja 10. XII 2019.

4 Erametsaomanike küsitlusuuring mai-juuni 2019. Turu-uuringute AS 2019.

https://www.eramets.ee/wp-content/uploads/2019/10/Erametsaomanike-uuringu-2019- aruanne.pdf

5 XIV riigikogu stenogramm, III istungjärk, 20. II 2020, kl 10.

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202002201000

riigikogu istung, 20. II 2020. Alates 1:05:00.

6 Marko Mägi, Rasvatihane hoiab ümbruskonna õõnsused endale. – Linnuvaatleja 13. III 2021.

7 Marko Mägi, Immigrandid maksavad lõivu teadmatusele. – Linnuvaatleja 9. X 2018.

8 Marko Mägi, Lühiajaline negatiivne kogemus mõjutab must-kärbsenäpi käitumist kogu elu. – Linnuvaatleja 8. VIII 2017.

9 Marko Mägi, Kassid on suur oht lindudele. – Eesti Loodus 16. V 2017.

10 Marko Mägi, Kassi ökoloogiline mõju on kordades suurem kui looduslikul kiskjal. – Linnuvaatleja 12. V 2020.

11 Marko Mägi, Kassidega metsa raiuma ehk kuidas raierahu debatt mulle kannale astus. – Postimees 18. IV 2019.

12 Marko Mägi, Metsade vanuse muutus muudab pesarüüste ettearvamatuks. – Linnuvaatleja 17. XII 2019.