Kas teie kui muusiku ja kirjaniku hinnangul on teie tegevusvaldkondadel kokkupuutepunkte või erinevad need ikkagi põhimõtteliselt?

Olen alati püüdnud komponeerimist ja kirjutamist lahus hoida. Muusika on väljendusvahendina tunduvalt vahetum. Isegi kui kirjutatakse väga emotsionaalselt, on kirjandus ikkagi intellektuaalsem. Muusikat otsustasin teadlikult kasutama hakata alles Aksel Vindingi triloogias (kolmeosaline romaanitsükkel noorest muusikatudengist Aksel Vindingist, keda võib käsitleda autori alter ego’na – I. H.), et kirjeldada miljööd ja mõningaid karaktereid. Viimast ECMi välja antud topeltalbumit „Songs From The Alder Thicket” võibki tegelikult nimetada selle triloogia soundtrack’iks, milles ma olen üritanud tabada teose meeleolusid.

Neid valdkondi seob ilmselt vajadus struktuuri ja dünaamilisuse järele, kuid üldiselt ei mõtle ma muusikast, kui kirjutan, ja vastupidi. Seda muidugi juhul, kui käsil pole parasjagu mõne luuletuse viisistamine. Inspiratsiooni saan ikkagi elust endast, looduses, inimestelt, elu dünaamikast.

Te ei kirjuta üksnes ilukirjandust, teie sulest on ilmunud ka näiteks raamat „Belonging” Keith Jarretti ja Jan Garbareki legendaarsest samanimelisest albumist. Seda võiks nimetada peaaegu dokumentalistikaks.

Kuna see 1970ndatel ilmunud LP jõudis Norra kõigi aegade saja parima plaadi valimisel esikümnesse, siis paluti mul tollal sellest kirjutada. Raamatus on palju isiklikke mälestusi mu enda noorusest, Oslos üleskasvamisest. Salvestasin samas stuudios, kus Jarrett, ning õnnestus teha koostööd ka ühe tema ansamblipartneri Jon Christenseniga. Samuti arutlen seal klassika ja jazzi suhete üle, mis mind on teemana alati huvitanud.

Kuidas sõnastate oma muusikalise kreedo?

Kõige keerulisem element muusikas – meloodia – on mulle alati olnud kõige olulisem. Ja teiseks: muusika ei ole mood, nii nagu maalikunst ei ole disain. Iga artist peaks kuulama oma sisehäält. Kõige tähtsam on keskenduda sellele, mida sa tõeliselt tahad teha, ning mitte sellele, mida sinult oodatakse.