Ma ei pea „Keti lõppu” halvaks lavastuseks, aga siinse kriitilise teksti aluseks on paraku eelkõige siiski mingi veider tühjusetunne. Et lavastusest ausalt rääkida või sellest rääkimata jätta, püüdsin aru saada, millest see tuleneb. Kas see tähendab, et lavastus siis ikkagi … inspireeris? Kui võtan nähtud lavastust kui midagi, mis moodustab mulle mingis mõttes tühja ruumi (ei, ma ei viita Peter Brookile), siis äkki just see annabki mulle võimaluse täita see millega vaid tahan? Näiteks omavahel nõrgalt seotud mõtete jadaga, mida võiksin lõputult jätkata. Proovin kohe. Köhin oma kujuteldava sisemise hääle puhtaks ja arutlen edasi: „Võib-olla on tegemist sellise tänapäeva peegeldusega, mis lihtsalt ongi nii … igapäevane, et mul puudub lihtsalt vajalik distants? Võib-olla see toimiks hoopis hiljem, tagantjärele, mingisuguse olustiku või ajastu mõttemaailma peegeldusena?”
Võtan siiski sammu tagasi. Mida ma teadsin enne etendust (n-ö puhta lehena teatrisse minna ei ole mulle esmatähtis)? Teadsin näidendit. Kuulsin, kuidas Paavo Piik rääkis telesaates „OP!”, et ta tahtis, et tema tekst mõjuks nagu laks vastu hambaid. Mida ma selle põhjal, mida enne teadsin, ootasin? Ootasin näiteks seda, et autor ja lavastaja äsaksid mõnuga kõikide närvide pihta. Et miski minus liiguks; et tunneksin üldistatud kujudes ära kellegi konkreetse või konkreetsetes kujudes kellegi üldise; et näidataks ühiskonda indiviidi või indiviidi ühiskonna kaudu. Aga hoopis kuidagi loll tunne jäi lõpuks etenduse järel: mis, ma ei tundnud nüüd kunsti ära või? Teadsin küll, kus ja millisel kujul see umbes peaks olema, ning enda meelest otsisin korralikult.
Alustuseks mõtlesin kõige lihtlabasemalt läbi, mis mulle lavastusest silma/kõrva jäi. Niisiis, uitmõttetusi. Näiteks, esimene stseen. Väikese värvilise pallimere keskel lamab liikumatu Luuletaja, ümberringi liiguvad palle peegeldavad värvilised valgussõõrid. Taustaks muusika, mis tegi mind oma suurejoonelisusega nõutuks. Nõutuks, sest mõtlesin, et äkki see on hoopis iroonia suurejoonelisuse pihta. (Olen ju noor ja vihane ning harjunud kahtlustama kõiges irooniat.) Seejärel Veiko Tubina monoloog (Piigi töötlus Kaur Riismaa luuletusest). Esimene mõte: mõnus sportlik ettekanne. Teine: see on vist võti kogu lavastusele, aitab kõike edaspidi toimuvat kodeerida/ määratleda/mõtestada. See avab tegelaste tausta/seisundi veel enne, kui nad lavalegi on jõudnud. Lavale tulles on igaühel kanda oma väikesed väga suured mured. Näiteks kahe jänesekostüümis tüdruku probleemide abil jagatakse publikuga mõnusalt groteskset väärtusskaalat (väike mure = läheme ikka peole, suur mure = nüüd küll peole minna ei saa), millel ühe jänku murdunud konts ületab tähtsuselt mitmeid kordi teise isa surma.
Edasi: üksjagu helgeid hetki näitlejatöödes. Seda pole keeruline leida – hirmus head näitlejad ju ikkagi. Näiteks Evelin Võigemast mängib teenindaja tegelaskuju väheste vahenditega keskseks. Kellekski, kes on sunnitud osa saama kõigi söögikohta sisenevate inimeste väikestest väga suurtest probleemidest. Kellekski, kes ei vaja niivõrd tähelepanu kui märkamist, et ta on seal, et ta on midagi teinud, et ta on püüdnud anda endast parima. Aga sellest ei tule lihtsalt midagi välja, sest kõigil on nii palju tegemist oma väikeste väga suurte probleemidega. Priit Võigemasti puhul meenus miskipärast kohe, kuidas ta Vanemuise „Rujas” Rannapit mängis. See on küll üsna halb niiviisi seostada, täiesti teisest kontekstist ju. Oh mind rumalat!
Mis veel? Marion Undusk on saanud hakkama mõjuva konkreetse lavakujundusega. Meenutan, et ta on vististi nii stsenograafi kui ka lavastaja eriala lõpetanud. Tundub andeka inimese puhul päris kasulik kombinatsioon.
Oma peas etenduse osadeks lammutamine tuli mul lavastusest mõeldes üsna hästi välja, aga mingit tervikut sellest siiski ei moodustu. Näidendi ja lavastusprotsessi taga on palju, millest edasi mõelda, aga mulle tundub, et need ideed lendavad kuskil teistes kõrgustes kui lavastus ise.
Mõeldes, mida ja kas üldse kirjutada, tuleb miskipärast meelde üks tekst NO99 kodulehelt (Tallinna Linnateatri ja NO99 võrdl( emat) us ei puutu siin asjasse). Täpsemalt: üks Andres Laasiku Eesti Päevalehest pärit arvustus, mis on sinna riputatud (Eero Epneri käe läbi) kommenteeritud kujul. See on mulle meelde jäänud peamiselt kahe lõigu tõttu, kus on avaldatud kahetsust, et Laasik on teinud hooletusvigu või valejäreldusi, mille vältimiseks oleks piisanud arvustaja e-kirjast või telefonikõnest teatrisse. Võib-olla seda soovitust annab laiendada ka lavastuste mõistmisele üleüldiselt? Ehk oleksin pidanud seekord Tallinna Linnateatri puhul samamoodi tegema? Saatma e-kirja ja paluma, et keegi selgitaks, miks on kõik nii ja mitte teisiti? Selline „infoliin” võiks toimida umbes nõnda: kriitikud, kartes mõnda järjekordset lollust ära trükkida, helistavad ja küsivad, et vabandage, olen ma toimuvat ikka õigesti mõistnud ja milline oleks teatri ametlik seisukoht kõige õigema tõlgenduse osas?
Nüüd eksisin rajalt täiesti kõrvale. Selline rabelemine siis.
P.S. Paavo Piik! Ma mõtlesin veel kord sellele, mida sa „OP !is” ütlesid, ja tead, mulle tundub, et seekord jäi vist ikkagi inimestele vastu hambaid laksamata.