Mitmekülgse looja Mathura kümnes luulekogu „Lahusolek“ on kaua küpsenud teos, mille kujundikeelde on kätketud ühtaegu nii siseheitlus kui ka ajastule iseloomulikud pinged. Vahetasime autoriga kevade jooksul meilitsi mõtteid uue raamatu tagapõhja, usu ja selle kaotamise, looduse pühaduse ning loomingu eksistentsiaalse tähenduse üle.
Luulekogu „Lahusolek“ pealkiri sobib hästi kirjeldama praegust pandeemiaaegset isolatsiooniolukorda – lahusolekut lähedastest, sõpradest, kolleegidest. Kui tähtsaks pead sa aga kirjanduse ühendavat potentsiaali? Kas oled pandeemia jooksul tundud puudust näiteks füüsilise kohaloluga kirjandusüritustest, vahetutest kohtumistest kuulajatega, lugemistele järgnenud vestlustest?
Olgu alustuseks öeldud, et raamatu pealkiri sündis mitu aastat tagasi, kui pandeemiast ei olnud veel maailmas aimu. Aga tõepoolest, kui sellele praegu otsa vaadata, siis eks ta kirjeldab ka tänast päeva. See on lahusoleku aeg, ja rohkem kui ühes mõttes.
Ma vastaksin siiski natuke kaude – olen viimastel kuudel palju mõelnud narratiividele meie elus, nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis. Zimbabwe kirjanik Chenjerai Hove on kord öelnud midagi sellist, et igaühes meist elab lugu ja elada tähendab jutustada seda lugu – kui me seda ei tee, siis kutsume oma südamesse surma. Sellest perspektiivist vaadates on kirjaniku ülesanne teadvustada, uurida ja arendada seda lugu, mis temas elab ja mida ta on tulnud siia ilma rääkima. Narratiivid võivad meid seejuures ühendada, aga ka lahutada, kui nad üksteisega konkureerima seada. Näeme seda nüüdses pandeemias, võime näha ka kirjanduses – on neid, kellele kirjandus taandub intellektuaalseks käsitööks. Minule on see „narratiiv“ kirjandusest võõras. Rääkida oma lugu tähendab ühenduda iseendaga, maailmaga, oma ülesandega elus. Ja kui lugejana end kellegi „loos“ korraga ära tunned, võib see olla elumuutev.
Mis puutub kirjandusüritustesse, siis olen eraklik inimene, ma pole kunagi olnud regulaarne külaline raamatuesitlustel või kirjanike liidu teisipäevadel-kolmapäevadel. Aga tänaseks päevaks … Praegune pikk isoleeritus võiks meile küll tõendada, et mitte miski ei asenda vahetut kokkupuudet. Kõikvõimalikud veebiversioonid üritustest on omamoodi toredad ja uued, aga on midagi, mis saab sündida ainult kohapeal ja just selles hetkes. Ja sellest tunnen ma väga suurt puudust, olgu selliseks ürituseks siis luulelugemine, muusikakontsert, teatrietendus või kunstinäitus. Ma kardan väga, et see on suur tühimik, mille me ühiskonna kinnipanekuga endi vahele jätame, see räsib nii väljundipuuduses loojaid kui võtab teistelt vahendi end vaimselt tasakaalustada. Ja teeb meid inimesena pelglikuks. Kultuur tähendab ju millegi kultiveerimist, kasvatamist, kasv eeldab aga toitaineid, kokkupuudet. Ühtegi kultuuriüritust ei loo ainult esineja, see, mis toimib, on sünergia.
Kui luulekogu juurde tulla, siis lahusoleku motiiv on selles minu meelest kõikehõlmav – see ulatub ühiskondliku ja poliitilise üksmeeletuse peegeldustest sügava isikliku eksistentsiaalne kriisini. Sidemed oma loo, ande ning ümbritseva maailmaga näivad olevat kohati kui mitte katkenud, siis vähemalt väga suure surve all. Kas taban seda õigesti ja kas valgustaksid pisut teose tagamaid?
Ma olen üldiselt väga kontseptuaalne kirjutaja, see tähendab, et mul on peaaegu alati esmalt olemas mingi üldine raamistik või kontseptsioon sellest, millest uus raamat peaks jutustama ja alles siis sünnivad luuletused. „Lahusolek“ on selles mõttes erand. Need luuletused on kirjutatud pika aja jooksul, tihtipeale teadmata, miks või milleks neid olen kirjutanud, ja vahel ka väga pikkade pausidega. Raamistik on kujunenud tagasivaates.
Kõige esimese luuletuse, millega raamat algab, kirjutasin 2012. aasta sügisel, kui olime perega Stockholmis. Sõitsin õhtul metrooga meie linnaäärsest peatuspaigast kesklinna poole toidupoodi ning seal, tööpäeva lõpul Stockholmi metroorongis loksudes sündiski minus pilt, kuidas kihutame kõik justkui aina ühes suunas, kus iganes me poleks ja mis iganes rongile me ka ei astuks – ja sõit on lõputu, kuni „tunnel“ meid ükskord kasutuna välja sülgab, et neelata järgmised „reisijad“. Mul on olnud ka säärane tunne, et lahusolek on meie ühiskonda sisse kirjutatud. Isegi kui meid on ühes kohas palju koos, oleme samal ajal ikka üksteisest justkui lahus. Ja lahus ka millestki kõrgemast, millestki hoomamatumast endas. Kirjutasin seda luuletust hiljem mitmeid kordi otsast peale ümber, aga tinglikult võib siiski öelda, et see oli hetk, kust see raamat alguse sai.
Võib-olla lisab oma värvingu ka seik, et olen kunagi 1990ndate lõpul Rootsis elanud, kui töötasin ja tegutsesin kaks aastat Stockholmist veidi lõuna poole jäävas krišnaiitlikus keskuses või kloostris. Seda aega iseloomustab mu elus ühtpidi mõnevõrra naiivne idealism, aga samal ajal ka rida mu elu ilusamaid kogemusi kokkupuutest looduse, erakordsete inimeste ja millegi „Teisega“. Ma olen küll juba aastaid olnud eemal institutsionaalsest või formaalsest religioossusest, aga ilmselt ei ole mul pääsu tõsiasjast, et mu suhe usuga, selles sõna kõige isiklikumas ja sisimas mõttes, on sellegipoolest üks mu elu keskseid telgi. Ja ma ei tea, kas kõlab ehk kalgilt, kui ütlen, et selleks et oma usust sügavuti aru saada, on vahel tarvis see esmalt jäägitult kaotada. Mulle endale on see raamat kõige enam just sellisest heitlusest. Ma ei oska seda vist teisiti üldistada.
Muidugi arvestades, et raamatu kirjutamise periood on olnud pikk, on selle aja jooksul nii mu enda elus kui ka maailmas juhtunud mõndagi. Aga ma olen üldjoontes sinu kirjeldusega nõus, see on tabav ja täpne.
Milline osa on looduskogemustel sinu kokkupuudetes „Teisega“? Loodus ja usk on su luules omavahel tihedalt põimunud, ütled ühes „Lahusoleku“ luuletuses näiteks ka, et „minu pühamu on vesi“. Meri, ookean ja rand, jõgi ja jõeluht, allikad – kõik need tõusevad su loomingus tähenduslikena esile ja tihti oled oma kirjeldustes ka kohanimedeni täpne.
Loodus on mulle inimesena väga oluline. Ka arvestatav osa „Lahusolekust“ on kirjutatud, piltlikult öeldes, võsa vahel, isegi kui luuletused räägivad muust. Loodusse minek on natuke nagu peeglisse vaatamine – see näitab ära selle hetke kohalolu- ja tähelepanuastme, aga vahel peegeldab tagasi ka küllust, mida endas ei teadnudki olevat. Võin nii näha endas suutlikkust, mida tavaoludes ei märganud. Üha enam linnastuvas maailmas on loodus küllap viimane varjupaik, mis meid meie põhiväärtuste juurde tagasi toob, vabastab meid konstrueeritud rollidest ja meelevaldsest „progressist“. Seal, kus vaba loodus kaob, oleme kaotanud ka osa iseendast, unustanud, kust me inimkonnana pärit oleme. Loodus on ühtpidi see „Teine“, juba ainuüksi seeläbi, et ta on „loodu“ ehk me pole seda ise valmis teinud. Ja ma arvan, et on väga vaja vahepeal kokku puutuda millegagi, mida me ise pole loonud. Aga samal ajal oleme ise samuti seesama loodus.
On huvitav, et kõik looduskeskkonnad, mida sa siin nimetad, on seotud veega. Vesi on tõesti minu element, mulle meeldib olla vees ja vee ääres, vett juua. Ma ei oska seda väga seletada. Elan praegu rabade vahel, aga ideaalis tahaksin olla pigem jõe või mere kaldal. See, et „minu pühamu on vesi“, on suuresti metafoor. See luuletus, millele sa viitad („Vera“, II), on kirjutatud Jeruusalemmas, lääne kultuuri võib-olla keskseimas pühapaigas. Millest seal mõtlesin, oli eeskätt, et pühadus eeldab teatud voolavust, kulgevust, jätkuvat kujunemist. Pühamu, sind vaimselt kaitsev kants, on pigem seisund kui kivist või luust rajatis. Pühamu on ka tänulikkus, sõõm, mille saad pihkudelt juua.
Tunne, et loodus on püha, et looduskogemused avardavad tunnetust, et looduslikke pühapaiku tuleks säilitada ja hoida – need ei ole keskkonnadebatis kuigivõrd tugevad argumendid. Eriti valusalt torkab see silma metsanduse puhul, kus on ridamisi näiteid sellest, kuidas kogukondade kultuurilisi, vaimseid ja somaatilisi vajadusi eiratakse. Kas loodusega seotud pühadusetunde kasvatamine on sinu meelest vajalik või üldse võimalik?
Kindlasti on see vajalik ja ma usun, et ka võimalik. Meie kooliharidusse võiks algusest peale kuuluda arusaam, et oleme kõik elava terviku osad, et meil on vastutus teiste elusolendite ja liikide ees ning et inimene ei ole mitte ainult mõtlev, vaid ka tunnetav olend. Kusjuures pühadus pühaduseks, see on mõnes mõttes ka vaid üks sõna. Ühiskonnas võiks paremini kajastuda printsiip, et üks osa loodusest peab jääma loodusele. Kui mõtlen näiteks hiitest, siis olen ise järeldanud, et niivõrd kui need on ka konkreetsed erilised paigad, väljendab hiietraditsiooni üleüldist põhimõtet, et mingi osa loodusest jääb alati loodusele, seda ei tarvitata praktiliseks otstarbeks. Eks osati täidavad seda rolli rahvuspargid ja kaitsealad, aga sellest üksi on vähe.
Võib-olla on siin peidus ka küsimus sellest, kuivõrd on millegi pühadus või inimese enese tunnetuslikkus maailmas üldse tajutavad väärtused. Näib, et valitseb ikka utilitaarne maailmavaade, kus millegi väärtust saab hinnata vaid materiaalselt mõõdetavas varas – väärtuslik on see, mis toob kasumi. Ja nii ei olegi need sinu mainitud argumendid erilised argumendid, kuna mingeid vaimseid või somaatilisi vajadusi sellest perspektiivist õigupoolest ei eksisteerigi. Hoomamatum hüve kaob ühiskonnal silmist, sest ei osata näha end millegi osana, vaid nähakse omajana.
Ma olen kindel, et suudaksime Eestisse ära mahutada nii oma paljukiidetud e-riigi, modernsed mugavused kui ka looduskeskse maailmapildi. Küsimus on selles, kas me seda tahame. Sest ma ei tea, kas on see meie kollektiivne alaväärsus või lihtsalt rumalus, aga me peame tähtsamaks olla samasugused kui teised, selle asemel et keskenduda hoopis omaenda võimalustele. Meil on mitmesuguseid looduskooslusi enam kui suures osas Lääne-Euroopast – kui teeksime valiku, et meie prioriteet on loodus, oleks argumente selle kasuks küll. Aga poliitilist tahet selleks ma veel ei näe.
Oled tõlkijana vahendanud muu hulgas tekste mitmelt inglise keeles kirjutavalt postkoloniaalse kultuuritaustaga kirjanikult, kellest tuntuimad on ehk Derek Walcott, Ben Okri ja Amos Tutuola. Milliseid olulisi taipamisi on kokkupuuted postkoloniaalsete kirjanduste ja kultuuridega sulle andnud?
Võib-olla esimene taipamine on see, et oleme ka ise postkoloniaalne maa ja kultuur – mille üks sagedasi tunnuseid on muide just enese „rekoloniseerimine“ –, mis sest, et meie endine koloniaalvõim oma koloniaalsust ei tunnista. (Ja millest on mõnevõrra paradoksaalselt küllalt ka selleks, et muu maailm meid sellisena ei käsitleks.) Nii et võib-olla on mind sellise kirjanduse juurde kõigepealt tõmmanud äratundmine, mingi kuuluvustunne. Ja küllap ka võimalus olla osa sellest maailmast, millest ma poisikesena reisikirjadest lugesin ja mille mitmekesisusest vaimustusin.
Ma ei ole „postkolonialismi“ mõiste ülearu suur pooldaja, see kirjeldab mu meelest siiski ainult poolt teekonda. Usun, et kirjandus, mida ma olen tõlkinud, otsib sügavamaid juuri – kas sidet veel vanema kultuuriga või ka sidet loodusega, mis jääb oma põhialges ikka inimloomest sõltumatuks nähtuseks. Sellist püüdlust näen su nimetatutest näiteks Derek Walcotti luules.
Muide, Walcottist rääkides, mäletan eredalt klippi, mida Soome televisioon näitas, kui Walcott pälvis 1992. aastal Nobeli auhinna. Seal näidati Saint Lucia maastikke, autorit õhtusel rannal ja arvan, et ta luges luuletust „Kojutulek, Anse le Raye“. Mäletan seda tunnet, seda luule ja keskkonna sümbioosi. See hetk oli ilmselt üks tegureid, miks valisin olla luuletaja – kui mõelda veel tagasi su küsimusele kirjanduse ühendavast jõust.
Mitmed „Lahusoleku“ luuletused on teatud nurga alt vaadates ka justkui sümbiootilised. Nagu su varasemateski kogudes, on ka uues raamatus viiteid teistele loojatele ja nende teostele, nii et kokku moodustub neist omalaadne seosevõrk. Millist tähendust kannab sinu puhul oma loomingu põimimine teiste kunstnike teostega?
Võib ka ju küsida, miks üldse kirjutatakse – üks põhjus võib olla muidugi see, et loovus tahab väljundit, looming on loovale inimesele peaaegu et paratamatu. Aga ma usun, et inimene kirjutab ka selleks, et kinnitada oma elu ja olemasolu, olla kaude justkui iseendale tunnistajaks ja tõendajaks. Teistele viitamine peegeldab selles kontekstis ehk seda tähendusruumi, milles ma elan, võiks isegi öelda, et seda reaalsust, mille osana ma end tunnen.
Muidugi on vahel säärane viitamine ka kinnitus, et seos mingi teosega on minu tekstis olemas. Kõige enam leidub sääraseid viiteid kindlasti mu kogus „Käe all voogav joon“, mis oli algusest peale kavandatud austusavaldusena kujutavale kunstile, kuna see on mõjutanud mu loomingut ja loomingulist mõtlemist vähemalt sama palju kui kirjandus.
Loomingulisus on aga üldse see aspekt inimeses, mis mind enim liigutab ja vaimustab, nende viidetega imetlen seda. Viitan uues raamatus näiteks briti skulptorile Antony Gormleyle, kes on loonud mu meelest võrratuid teoseid ning kellelt on muuhulgas pärit sedastus, et mitte kunstnik ei loo oma teost, vaid teos loob kunstniku. Minu meelest paljuütlev mõte.
See, millist ilu või sügavust on inimene oma parimal hetkel võimeline väljendama – isegi kui selle ilu ja sügavuse taga on valu või kannatus –, on mulle kaalukaim argument, miks elu ei saa määratleda pelgalt biokeemilise reaktsioonina. On tundeid, mis pelka „ainesse“ lihtsalt ei mahu. See on ka see, mida mulle tähendab ülendumine – see on igatsus või siirus, mis kestab ka katsumuste kiuste. Või vahel ehk tänu nendele. Muide, äratundmisest veel: ma ei arva, et äratundmine on tingimata samastumine, küllap see võib olla ka avastus, uue teeraja avanemine.
Lõpetuseks praeguse olukorra juurde naastes: kas koroonapandeemia mõjutas kuidagi „Lahusoleku“ ilmumisprotsessi, koostööd toimetaja Jan Kausi või kunstnik Kairi Orgusaarega?
Pean tunnistama, et mida kauem pandeemia on kestnud, seda raskem on mul olnud ennast motiveerida. Tunnen, et kui ühiskonna tähelepanu on väga pikalt ühelainsal mõõdupuul, hakkan vahepeal juba kahtlema kõige muu väärtuses või tähenduslikkuses. Pandeemia on hakanud tungima ka inimese usu ja moraalsete veendumuste pärusmaale, kuhu see ei peaks kõigest hoolimata kuidagi kuuluma.
Aga muus, praktilises plaanis ma ei ütleks, et olukord tööprotsessi kuidagi mõjutanuks. Kairiga elame lähestikku külades ja kohtusime töö käigus aeg-ajalt ikka, Janiga suhtlesime kirja teel. Mõlemad koostööd olid heaks toeks ja innustuseks. Ning usun, et „Lahusolek“ ilmub lõpuks ikka täpselt õigel ajal, raamat on jõudnud settida ja selgineda.
Mathura ja „Lahusolek“
Mathura on kirjanik, kunstnik ja kriitik. Tema sulest on ilmunud kümme luulekogu, üks proosaraamat ja üks reisikiri, selle kõrval hulk tõlkeid, esseid ja artikleid.
Mathura pälvis 2014. aastal luulekoguga „Käe all voogav joon“ Gustav Suitsu luulepreemia. Proosadebüüt „Jääminek“ tõi 2017. aasta Virumaa kirjandusauhinna. Ta on saanud ka kultuurkapitali maakondliku aastapreemia (2004, 2017).
Luulekogus „Lahusolek“ vaatleb Mathura inimese üksindust ja kaotusvalu, lootust ja vahel ka lohutamatust. „Lahusolek“ kui omalaadne hümn inimvaimu kestmisele ja vormumisele ka katsumuste kiuste on kirjutatud kaheksa aasta jooksul maailma eri paigus Kesk-Eesti rabadest Hiina suurlinnade ja Sise-Mongoolia steppideni.
