Killu Sukmiti näitus „Kõnelused tiigriga“ Draakoni galeriis kuni 23. XI.

Inimeste kogemused ja arusaamad sellest, kes millist tööd peaks tegema, mis on töö väärtus, kuidas seda tasustada, mida tähendab väärikus töö tegemisel, on kardinaalselt erinevad. Ka ei ole alati üheselt selge, mis on töö – kus on töö ja eraelu, emotsionaalse töö, hooletöö, naiste ja meeste töö piirid – ega ka see, kes on töötaja või tööline ajal, mil igaüks peaks justkui olema hoopis ettevõtja. Kunsti- ja kultuurivaldkonnas tehtav töö ei taha hästi alluda ka ühiskonnas hinnatud (majanduslike) edulugude narratiivile. Niisiis alustan küsimusega, millisest positsioonist ja milliste vahenditega võiks XXI sajandi kolmanda kümnendi Eestis tööst kunsti teha. Kas aktivistina, end ennekõike tööliseks või töötajaks pidades, tööedu ümber defineerides või muud avalikku asja ajades?

Ajalooliselt on töö teema kunstis ja kirjanduses olnud tihedalt seotud töölisklassi mõistega, kuigi nagu Hegely Klaus on märkinud, ei ole ka ajaloolisel tööliskirjandusel ühest definitsiooni – näiteks on jäädud eriavamustele, kas tööliskirjanik peab ise tingimata töölisklassi kuuluma ja kes üldse on tööline. Samuti toob ta välja, et tänapäeval kasutatakse tööliskirjanduse uurimisel muidugi ka feminismi, soo ja rassi, postkolonialismi, seksuaalsete ja etniliste identiteetide jm teooriaid, nii et intersektsionaalsusest ei pääse tööliskunstki.¹

Kommenteerides üht oma varasemat näitust, „Kunstnik ja tema töö“, mis toimus 2021. aastal Tartu Kunstimajas, on Killu Sukmit välja toonud, et ühiskondlik-poliitiliste teemade tõstatamiseks, nagu töö ja kunstnikutasud, on vajalik aktivistlik positsioon, lisades, et aktiviste Eestis siiski kuigi palju ei ole ja need, kes on, jaksavad tõstatatud teemasid kanda üksnes ajutiselt.² Eesti kunstiväljal on tööteemat tõstatanud tõepoolest pigem aktivistid, kuid praeguseks on nondesamade aktivistide tegevuse tulemusena sel aina laiem kõlapind. Nagu näitavad viimase aja kultuuritöötajate meeleavaldused ja teemapüstitused meedias, teadvustatakse ka valdkondadeüleselt aina enam, et (loome)töö ja sellega seonduvad teemad on justkui meie kõigi asi, ühiskondlik ja avalik asi.

Sukmiti perspektiiv tööle on selgelt feministlik ning teda huvitab ennekõike naiste töö ja selle puudulik väärtustamine nii rahaliselt kui ka ühiskondlikult. Ta mõtleb selle üle, mida tähendab olla kunstitöötaja tänapäeval (st pikas kunstitöötajate ajaloolises reas) ning kuidas naisena ajalugu välja joonistada nii, et see juba eos ei masendaks. Mõeldes, millisest positsioonist Sukmit töökunstile läheneda võiks, meenub, mida Alissa Quart Claudia Rankine’ist kirjutades civic poetry kohta ütles: see on avalik luule, poliitiline luule, luule elu keerulistest asjadest, luule avalikkusele kogukondlikest asjadest.³

Toitvad sõnad

Näitusega „Kõnelused tiigriga“ vaatab Sukmit töötemaatikat käsitledes muinasjuttude poole ja nende potentsiaalile. Muinasjutud on kandnud patriarhaadikriitikat ning nende kaudu on püütud ühiskonda kritiseerida ja rõhuvast reaalsusest pääseda. Sukmiti näituse üks läbivaid jooni ongi viitelisus – tema töödesse on põimitud ohtralt kirjanduslikke, visuaalkunsti, aga ka helikunsti viiteid. Osalt nende najal ehitab ta uusi (aja)lugusid.

Ka näituse pealkiri, „Kõnelused tiigriga“, viitab lugude jutustamise positiivsele potentsiaalile. Pealkirja on Sukmit laenanud Donald Bisset’ samanimeliselt lasteraamatult, kus nimitegelane nõuab jutustajalt aina uusi ja uusi lugusid, öeldes: “Mulle maitsevad jutud. Need kosutavad mind. [—] Ja luuletused ja kõnelused kõiksugu asjadest ka. [—] Sõnad.“⁴. Arvestades, et Sukmiti teoste vorm on tikand, traditsiooniline naiste käsitöö, on lugude jutustamise teema loogiline ka teistpidi – käsitöö tegemise juurde on ikka jutte räägitud ja lauldud.

Olulise autorina toob Sukmit esile paruness Marie Catherine d’Aulnoy, XVII sajandil tegutsenud kireva elukäiguga seltskonnategelase ning kirjaniku ja muinasjutu kui kirjandusžanri rajaja. D’Aulnoy muinasjuttude aluseks on rahvajutud ja suuline pärimus ning just temalt pärineb termin les contes de fées – muinasjutud. Suuresti tänu temale liikusid rahvajutud Pariisi kirjandus­salongidesse ja said muinasjuttudena toonaste aadlinaiste meelisžanriks, mida kasutati nii patriarhaalse elukorralduse kui ka õukonna kritiseerimiseks.⁵ Olemuselt on muinasjutud moralistlikud ning neid jutustatakse ikka kuulajate heale ja õigele teele juhtimiseks. Praeguses Eesti ühiskonnas näeb Sukmit külluses olevat konservatiivseid macho-muinasjutte. Ta ütleb, et nende muutmiseks peab muutuma kõigepealt päriselu. Aga kas feministlike muinasjuttude rääkimine muudab lõpuks päriselu?

Vaeslapse väljavaated aastal 2024

Sukmit viitab korduvalt ka Eesti rahvajuttudele, näiteks esinevad tema tikanditel „Vaeslapse käsikivi“ ja „Kullaketrajate“ motiiv. Kreutzwaldi versioonides sunniti nii vaeslast kui ka kullaketrajad töötama – esimese sundija oli kuri perenaine, ketrajatest õdede oma kuri vanaeit, kes oli nad lapsena röövinud. Mõlemas loos naised justkui pääsevad orjatööst abielu kaudu. Siiski pidid kullaketrajatest õed ikkagi mitu aastat ootama kõhkleva-kahtleva ja hiljem õnnejoovastuses lubaduse unustanud printsi järel, kes nõiutud veelillena jões loksudes, kes jätkuvalt tööd rühmates. Vaeslapsel läks aga päris kehvasti – kui kuri perenaine takukoonlana surnuks põles, võttis peremees vaeslapse omale naiseks, sest neiu oli ju vahepeal natuke vanemaks saanud ja juba niikuinii sealsamas majapidamises olemas. 2024. aastal tundub selline perspektiiv üsna õudne.

Sukmiti tõlgenduses on neljast naisest saanud aga loometöötajad – heli­kunstnikud, muusikud, DJd. Kulla­ketrajad moodustavad tereminimängijate trio, kes on tikitud eri vanuses naistena, viidates nii ehk pika loomekarjääri võimalikkusele. Ka tereminivirtuoos Clara Rockmore’i muusikutee kestis kõrge eani – eeskujusid võib vahel leida päriselustki. Vaeslaps on aga tikitud hoopiski Eesti esimeseks nais-DJks, kes kehvades oludes juba sajandeid käsikivil laive annab.

Sukmiti teosed, nii tikitud linikud kui ka protestibännerid, on humoorikad, mitmekihilised ja panevad kriitilise pilguga vaatama patriarhaalsetele muinasjuttudele, ühtlasi kunstitöötajate reaalsust veel kord setitades. Aga neis on kergust. Tibake küüniliselt tahaks ehk siiski küsida, kas väljavaade loometöölise elule on kultuurivaldkonna pikaaegse alarahastuse ja praeguste eelarvekärbete valguses ikka nii atraktiivne. On seal lõpuks vahet, kas ajada ringi käsikivi või vinüüli, kehvasti tasustatud töö murrab lõpuks sitkeimagi naise. Sest ka laiem taust, nagu Sukmit teoses „Uuesti kirjutada“ osutab, on ju selline: „Eeva oli vasakpoolne“, „Maarja oli üksikema“, „Kalevipoeg loeb Postimeest edasi“. Statistikaameti 2023. aasta uuringki kinnitab, et vaeste ja ilmajäetust kogevate inimeste esirinnas on jätkuvalt üksi elavad eakad ja üksikvanematega leibkonnad.

Ilmselt mängib vaeslaps siiani käsikivil oma setti lootuses, et küllap ta ükskord ka normaalselt palka saab. Ja mine imet tea – ehk saavad ka feministlikud muinasjutud pikapeale tõeluseks.

1 Hegely Klaus. Eesti varase tööliskirjanduse piirjooned ja tunnused. – Keel ja Kirjandus 2020, nr 7.

2 Intervjuu Killu Sukmitiga näitusel „Kunstnik ja tema töö“ Tartu Kunstimajas (2021). https://www.youtube.com/watch?v=MKxPI2uZ4cg

3 Alissa Qart. Don’t give up on poetry! Salon, 20.05.2015. https://www.salon.com/2015/05/20/dont_give_up_on_poetry/

4 Donald Bisset, Kõnelused tiigriga. Tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: Eesti Raamat, 1979.

5 Jack Zipes. Introduction. The Island of Happiness. Tales of Madame d’Aulnoy. Princeton Uniiversity Press, 2021