Aasta tagasi, kui konkurssi korraldama asuti ning vajalik hindamiskomisjon moodustati, võis selle koosseisu järgi ennustada, et võitjaks valitakse töö n-ö keskmise maitse järgi. Kunstilises mõttes julge ning värske töö valimiseks oleks arhitektide-skulptorite-kunstiteadlaste osakaal komisjonis pidanud olema praegusest suurem. Kuid komisjonis domineerisid avaliku sfääri poliitilised ja ametkondlikud esindajad, kes on harjunud töötama laiade hulkade ning keskmiste näitajatega, sealhulgas keskmise maitsega, mille poole nad ka komisjoni lõppotsuse tüürisid.

Vabadussõja võidu sammas kuuluks oma idee ja lahenduse poolest justkui I maailmasõja eelsesse vanasse maailma, impeeriumide hiilgeaega. Võimalik, et žürii liikmete alateadvuses tiksuski soov vabaneda uue, ent vanana näiva sümboli abiga liignoore riigi ja rahva staatusest, pääseda ristimärgistatud samba turjal teiste ja iseendagi jaoks nende hulka, kes on alati olnud ja kelle riiklust eal ei vaidlustata. Kui nii, siis tasuks seda ka arvestada materjalivalikus, mis ei tohiks olla uus ja sile, vaid ajahambast ja kiviüraskist puretud.

Eesti riik on võitnud, sest tulemus on käes. Kas ka eesti monumentaalkunst?