Vaadelgem fakte. Massiülikoolide sünd iseseisvuse taastamise järel on tööjõu üldist haridustaset järsult tõstnud. Kümme aastat tagasi oli kõigi tegevusalade töötajatest kõrgharidusega 21,8 protsenti, praeguseks on see näitaja tõusnud peaaegu 30 protsendini. Ennustada võib, et järgmise kahe kümnendi jooksul on kasvutempo sama, kuna tööturult lahkuvates vanemates aastakäikudes on kõrgharidusega inimeste osakaal noortest palju väiksem. Isegi kui eeldada, et kõrgharidusega töötajate osakaal ei jõuagi 50 protsendini, muutub nõue maksta kõigile kõrgharidusega inimestele vähemalt keskmist palka matemaatiliselt aina keerukamaks. Kuna palgaskaala alumist otsa nullist kaugemale miinusesse nihutada ei saa, peab nõude täitmiseks panema nn kallimate sektorite töötajate tulule katuse peale. Vabaturul midagi keelata ei saa ja on ka hästi teada, kui palju kallutavad igal pool maailmas keskmist näitajat rikkaima ühe protsendi hiigeltulud. Seega, mida rohkem on ühiskonnas haritud inimesi, seda raskem on neile kõigile maksta vähemalt keskmist palka.
Tartu ülikooli vastse rektori Volli Kalmu intervjuus (lk 14) kõlab seisukoht, et ka lähiaastail peab üliõpilane osa oma hariduskulust ise kandma. Nagu teada, tähendab see igal pool lääneilmas põhiliselt laenuvõtmist. Sellest omakorda järeldub, et pärast kõrghariduse omandamist peaks olema võimalik saada vähemharituga võrreldes tulusam töökoht, et laen tagasi maksta ja seejuures hoida elustandard vähemasti lihttöölisega võrdne. Nagu tööturu statistikast vastu vaatab, ei ole kõrghariduse mõju keskmisele palgatasemele sugugi nii otsustav, kui meile meeldiks mõelda.
Finants- ja kindlustustegevuses, avalikus halduses ja riigikaitses ning haridussektoris on kõrgharidusega töötajate osakaal ligikaudu võrdne (59-60 protsenti), kuid keskmine palk neis sektorites erineb üle kahe korra. Tänavu esimeses kvartalis oli haridustöötajate brutopalk 699 eurot, finantsistidel aga 1431 eurot kuus.
Ehituses on kõrgharidusega töötajate osakaal 12,8 protsenti, tervishoius ja sotsiaalhoolekandes aga 37,8 ehk ligikaudu kolm korda suurem, kuid keskmist palka makstakse neis sektorites enam-vähem võrdselt, vastavalt 840 ja 834 eurot kuus. Kunsti ja meelelahutuse alal on kõrgharidusega koguni 44 protsenti tegutsejatest, kuid palgarahaks annab kogu see õppimise vaev ikka ainult 692 eurot kuus.
Kuigi kõik erakonnad armastavad rääkida kõrghariduse väärtustamisest, ei paista see tegevus statistikast küll kuidagi välja. Ühe tegevusala piires võib küllap öelda, et haritumad tõusevad ka tippu, kuid tegevusalade võrdluses selgub, et haridus sissetuleku peamõjutaja paraku pole. Ja kui see kord on nõnda ning avaliku võimu jõuga seda muuta ei saa, on väga riskantne panustada ülikoolide finantseerimisel üliõpilaste laenurahale. Täpselt samuti on mõttetu nõuda riigilt keskmist palka, kui riigil selle kehtestamiseks hoovad, võimalused ja Euroopa põhivabaduste kontekstis ka õigused puuduvad. Kui peaks juhtuma, et kultuuripoliitika põhisuundade dokumendi lõppversiooni haritud kultuuritöötajatele vähemalt keskmise palga maksmine hiljemalt aastal 2020 sisse kirjutatakse, siis küllap riigikogu selle ka heaks kiidab, kuid see määrab kultuurivalla ikka kiratsema ja end sotsiaalselt tõrjutuna või alaväärtustatuna tundma veel väga pikaks ajaks.
Lisagem siia veel asjaolu, et ega keskmine palk iseenesest veel heaolu taga, kui pole teada selle palga ostujõud. Seetõttu oleks otstarbekas kultuuripoliitikasse taotlusena kirjutada loovisikute ja kultuuritöötajate reaaltulu kasvu nõue. Nii mõnelgi aastal on palgakasv küll toimunud, kuid jäänud alla tarbijahindade tõusule ehk inflatsioonile. Robustselt öeldes peaksid kultuuritöötajad deklareerima, et „meid ei huvita niivõrd see, kas teistel tegevusaladel teenitakse meist rohkem või vähem, vaid see, et saaksime elada elamisväärset, aasta-aastalt ka majanduslikus plaanis paremat elu”. Teisisõnu peaks nõudma palkade ostujõu kasvu või vähemasti inflatsioonikindlust kõige viletsamatelgi majandusaastatel ning meenutades, et me ei ela maailmas üksi, ka seda, et me sissetuleku ostujõu vahe naabritega võrreldes väheneks. Nõuda kohalikku keskmist tähendab vaid vaesuse ümberjaotamist, nõuda Rootsi taset hiljemalt inimpõlve pärast on realistlik suund heaolu kasvule.