Mure elukeskkonna säilimise ja looduses aset leidvate mastaapsete muutuste pärast, millest on lahutamatu keskkonda säästev eluviis, kuulub kahtlemata järjest enam läänemaailma rahvaste kesksete väärtushoiakute hulka. Milles seisneb ja kuidas lahendada vastuolu ülla idee hoolitseda selle eest, millise keskkonna me jätame tulevastele põlvedele, ja selle idee teostamise vahel, pole lihtne küsimus.

Mind teevad juba pikemat aega murelikuks siinse keskkonnakaitse (looduskaitse) ideoloogia ja elluviimine. Meie keskkonnakaitsjate peamine vaenlane, piltlikult öeldes, on inimene, kes liigina kõiki teisi ahistab ja loodust ohustab. Külastades kunagi Tallinnas keskkonnaametit hakkas silma sealne väljapanek ameti esinduspublikatsioonidest, kus kümnete väljaannete kaanelt ei olnud leida ühtegi inimest, ja see demonstreeris minu hinnangul meie looduskaitsjate reaalsusest hälbinud ja ebasiirast üldhoiakut.

Rääkides järjepidevalt inimliigist kui looduskeskkonna ja üldse maapealse elu ohustajast, jõuaksime paratamatult järeldusele, et maakeral elab liiga palju inimesi. Praeguse seisuga on ületatud kaheksa miljardi piir ja inimeste hulga kasv üha jätkub. Sellest probleemist rääkis omal ajal juba Thomas Malthus, kes seletas olukorda elegantsel viisil: kuna inimeste võimekus suurendada elatusvahendite tootmist kasvab aritmeetilises progressioonis, kuid inimeste hulk kasvab geomeetrilises progressioonis, on paratamatult tulekul ülemaailmne nälg ja viletsus.¹

Malthuse algselt liiga pessimistlikuks peetud prognoosid on kahjuks leidnud kinnitust elus eneses. Veelgi enam, elatustasemete ebavõrdne geograafiline jaotus on toonud kaasa olukorra, mil maakeral elab nn kuldne miljard ja kõik ülejäänud asuvad riikides, mida iseloomustab mingi viletsamat sorti värv. Kuldne miljard on enam-vähem ühesuurune juba mitu aastakümmet, mittekuldne aga muudkui kasvab ja koos sellega suureneb kuldsele miljardile surve väljastpoolt.

Meie siin Eestis teame hästi, kuidas nägi välja ja mida tähendas ümberpaiknemine kuldsest miljardist Nõukogude Liitu ja seejärel sealt tagasi vabasse ja rikkasse maailma. Piisab näiteks sõitmisest laevaga mööda Narva jõge Narva-Jõesuust Narva linna, kui näeme paremal pool kaldal katkematut inimasustust. Vasakule vaadates vohab kilomeetrite viisi üksnes võsa ja mets, mida ilmselt alates Eesti iseseisvumisest inimkäsi kordagi puutunud pole. Hakkame juba tasapisi unustama teisel pool Peipsi järve asuvat tegelikkust, kui XXI sajandi alguses (15. veebruaril 2006) teatas Venemaa Föderatsiooni kaitseminister Sergei Ivanov riigiduumas: „Mõned armeesse mobiliseeritutest näevad esimest korda WC-potti, hambaharja ja päevas kolme söögikorda.“²

Kui keskkonnakaitsjad tahaksid oma nõudmistes ja ettekirjutustes olla loogilised ja järjepidevad, siis tuleb ausalt välja öelda, et inimkonna kasvul on piirid ja inimesi võiks maakeral elada vähem. Eriti selged piirid on utoopilisel uskumisel, et ühel hetkel võivad kõik kaheksa miljardit või rohkemgi inimest hakata elama nii, nagu praegu elab üks miljard. Keskkonnakaitsjad paraku seda ei ütle, sest see poleks poliitiliselt korrektne, mistõttu Greta Thunberg käib suurtel rahvusvahelistel foorumitel noomimas arenenud riikide juhte.

Greta räägib asjadest, mille mõistmiseks puudub tal vajalik haridus ja vähimgi kogemus. See Rootsi tüdruk sobiks hästi ka meie keskkonnakaitsjate esindusnäoks, omamoodi XXI sajandi Jeanne d’Arciks. Mingis mõttes esindab ta selgelt vasakpoolset n-ö õiglasemale ümberjagamisele keskendunud mõttelaadi, olles ise pärit majanduslikult heal järjel olevast kõrgema keskklassi perekonnast. Ka kommunistliku ideoloogia üks leiutaja Friedrich Engels oli suuromanik, kellele tema tegevus ühiskonna lammutajana pakkus arvatavasti vaheldust muidu igavale vabrikandi elule.

Muidugi on Greta näol tegemist sümboliga, sest see tüdruk kehastab pärispattu, mida varasemate põlvkondade otsustajad oleksid justkui teinud, kui võtsid suuna majanduse ja uute tehnoloogiate eelisarengule. Samal ajal ei pööranud nad piisaval määral tähelepanu keskkonnas toimuvatele protsessidele, mille üks võimalik mõjur oli intensiivne inimtegevus. Kuid just sellestsamast tegevusest pärineb kogu rikkus ja heaolu, mida kuldse miljardi noored nüüd naudivad. Ja väljapääs keskkonnaga seotud probleemidest saab tulla üksnes veelgi eesrindlikumatest tehnoloogiatest, mitte taas koopasse elama minnes.

Greta kõrval pürib tribüünile veel üks kummaline tegelane – keskkonna eetik – kes, pilk suunatud Maale jumalikest kõrgustest, ajab sisutut juttu, ei vastuta millegi eest ei moraalses ega materiaalses mõttes, kuid teab „suuri asju“. Kes väidab end teadvat isegi seda, mida tunneb lõokene niidumasina ees ja ussikene lõokese noka all. Milline üliinimlik ja terviklik maailmataju ning just sealt tulenevat ka rohefundamentalistide vaieldamatu autoriteet ütlemaks, milline taime- ja loomaliik kus tohib elutseda.

Keskkonnakaitsjad oskavad öelda hämmastavalt täpselt, millistel liikidel võib lasta levida ja keda ning kuidas kaitsta või piirata. Meile tulevad koos kliimamuutustega näiteks šaakal ja kormoran, nagu omal ajal kährikkoer ja Sosnovski karuputk. Hunt, kellele mõnikümmend aastat tagasi peeti ajujahti, on nüüd rahvusloom, keda ei tohi sõrmeotsagagi puutuda. Lendorav, kes asustab tohutut maa-ala Peipsist Siberini, ei taha siinmail hästi koduneda, aga keskkonnakaitsjate arvates peaks. Kadakas, mis on kõige hullem rämpspuu ja nuhtlus igale rannapiirkonna talupidajale, mille levikut on aastasadu piiratud, on muutunud järsku hoopis hädasti kaitset vajavaks taimeliigiks, sest mõnes teises kohas maailmas see taim ei kasva. Ja nii kaitstaksegi kadastikke ja lastakse hukka minna rannaniitudel, mis on välja kujunenud sajanditepikkuse inimtöö ja looduse koosmõjus.

Ja mets, see aastasadu kestnud Eesti rikkus ja rahva toitja, on järsku muutud „pühaks olevuseks“, kellele ei tohi „vähimatki valu“ teha. Meenub mõne aasta tagune vabariigi aastapäeva tähistamise sõu, kus negatiivse sümboli staatusse tõsteti kompleksne raiemasin – harvester. Meie avangardistlikud teatraalid said nii välja elada kogu oma hinge kogunenud ängi kaasinimeste ahnuse ja hoolimatuse üle. Selle etendatud totruse tulemusena pidi terve eesti rahvas tundma nagu üks mees sügavat ludiitlikku viha harvesteri kui põrgumasina vastu ja sellel töötavat operaatorit oleks pidanud ootama piinarikas surm lintšijate käe läbi (nagu omal ajal Vene talupojad loopisid kividega Moskva-Peterburi vahel sõitvaid ronge).

Kõigile nendele, kes Eesti metsi majandada, siinset metsamajandust arendada üritavad, tuleks rohefanaatikute arvates teha avalik tühistamine. Jätke puud rahule, laske neil kõigil elada väärika vanaduseni ja rahus surra. Inimene, peatu, enne kui annad kirvega surmahoobi elusale puule, sest mets mäletab ja maksab kätte selle mõrva eest. Keskkonnakaitseline ideaal oleks Eesti kui loodusreservaat, kus kõik sitikad ja elajad saavad ilma inimese poolt segamata toimetada. Eesti metsa parimaks saatuseks peaks olema „tuleviku rahupaik“, kus kooreüraskitel on piiramatu toidulaud ja lõputu pidupäev.

Inimene kui invasiivne liik vajab looduskaitsjate uskumiste järgi rangeid piire ja keskkonnakaitsjate juhatust õige eluviisi juurde, kuid inimeste hulgas on veel üks loodusele eriliselt ohtlik alamliik – omanikud. Meie siin läänes teame kõik, et pole olemas vaba inimest ilma talle kuuluva ehk eraomandita. Läänemaailma areng on käinud käsikäes püha ja puutumatu eraomandiga (alates 1215. a „Magna Cartast“), ehk järjest enam kinnistunud põhimõttega, mille järgi inimese seaduslikult loodud (tavaliselt tööga) omandit ei tohi keegi (ka riik ja valitseja mitte) ilma seadusliku aluseta võõrandada. Ega piirata ebaseaduslikul viisil (suvaliselt) selle omandi kasutamist/käsutamist.

Keskkonnakaitsjate arusaama järgi on aga iga omandi taga peidus kuritegu, eriti suur kuritegu on maa käsitlemine eraomandina. Meie tublid keskkonnakaitsjad on veendunud, et iga omanik, kellele kuulub kas või tükike põllu- või metsamaad, on valmis need kohe ära laastama või juudaseeklite eest maha müüma. Pole raske märgata, et Eesti praegune keskkonnakaitse filosoofia-ideoloogia meenutab mingis (väga suures) osas sotsialismi aega. Kuidas me oskaksime muidu seletada seda järjest suurenevate piirangute hulka, mida keskkonnakaitsjate initsiatiivil omanike õlule veeretatakse. Ja riiki, mis keeldub järjekindlalt piirangutega tekitatud kahju väärikal viisil kompenseerimast.

Me oleme liiga kaua talunud keskkonnakaitselist terrorit ja on aeg midagi ette võtta. Kuni sinnani välja, et ilmselgelt võib siin olla tegemist vastuoluga Eesti põhiseaduses, kui võim mingis piirkonnas on üle läinud rahva poolt valitud esinduskogult looduskaitseala valitsejale. Kuigi vormiliselt on ka seal valitsevad riigi ja kohaliku omavalitsuse esindajad, kes on valitud rahva poolt õiglastel ja vabadel valimistel. Looduskaitselisi asjapulki eesotsas looduskaitseala valitsejaga keegi valinud ei ole, kuid nende otsused määravad kokkuvõttes selle, mida sellel territooriumil ja mil määral keegi teha tohib. Riik on kaugel ja kohalikule omavalitsusele on jäetud statisti roll. Huvitav, et sellisena pole küsimust ei õiguskantsler ega riigikohus kunagi püstitanud. Aga ilmselt peaks.

Nüüd tulebki nentida, et Eestis on keskkonnakaitset ja -kaitsjaid liiga palju ja nende hulk kasvab veelgi kiiremini kui inimkond tervikuna. Kui ikka Vilsandi saarel elab aasta ringi kolm inimest, s.t püsiv inimasustus on saarel sisuliselt välja surnud, kuid selle saare looduse kaitsmisega inimtegevuse n-ö laastava mõju eest on ainuüksi Saaremaa vallas ametis üle kümne usina ametniku, on midagi tõsiselt paigast ära. Ilmselge on järeldus, et siinne looduskaitse kui riiklik institutsioon vohab lubamatult.

Eesti mastaabis on teada, et veel mõni aeg tagasi tegutsesid meil niisugused ametkonnad: keskkonnaministeerium, keskkonnaamet, keskkonnainspektsioon ja keskkonnaagentuur. Rääkimata arvukatest MTÜdest (ühingutest ja fondidest), millest paljusid finantseeritakse Eesti või ELi maksumaksja rahaga.

Kui kuidagi üle kivide ja kändude jõuti paari aasta eest siinse keskkonnainspektsiooni likvideerimiseni ja selle funktsioonide üleandmiseni keskkonnaametile, eelnes sellele sammule häälekas protest. Oma tööpõllu ehk ninaesise eest seisvad keskkonnaametnikud väitsid, et järelevalvet ei saavat kuidagi teostada sama ametkond, kus toimub sisuline töö. Väide oli umbes sama absurdne, et politsei ei saa tegelda üheaegselt avaliku korra kaitsega ja selle jälgimisega, et avaliku korra kaitseks väljatöötatud meetmeid tõesti ka ellu viiakse. Kuuldavasti kaotab Rootsi vastne parempoolne valitsus keskkonnaministeeriumi kui mõttetu või isegi kahjuliku riigi üldisele arengule ja annab selle teemad äsja moodustatud kliima- ja ettevõtlusministeeriumi hallata.³

Ma ei tea, kust on pärit see hullus, mida nimetatakse keskkonnakaitseks inimese eest ja mis näeb välja nagu stseen filmist „Hukkunud Alpinisti hotell“: „Mina tulin minule peale, mina sidusin minu kinni.“ Võib-olla on see üks heaoluühiskondade arengu mõneti paratamatu kõrvalprodukt, mis leidis siinmail kahjuks juubeldava ja kriitikavaba vastuvõtu. Aga vaadata tasub ka teist poolt, hinnata seda kahju, mida keskkonnakaitseliste piirangute ülemäärase rakendamisega majandusele ja inimarengule tekitatakse. Lisaks võib-olla polegi see nii väga juhuslik, et Gazpromi (Nord Stream) toetatud rahaga looduskaitse on sisult kinnitust leidnud fakt.⁴

Miks peaks Moskva järsku hakkama südant valutama Euroopa keskkonnaseisundi pärast, kui suhtub ääretu ükskõiksusega keskkonna kaitsesse omal maal? Järelikult on roheliste äärmustesse kalduvas ideoloogias ja liikumises midagi Moskvale väga meelepärast. Mäletatavasti toetab Venemaa hübriidsõjalistel eesmärkidel kõiki jõudusid, kes vähegi suudavad läänemaailma elu kahjustada ja ühtsust lõhestada. On need siis parempoolsed või vasakpoolsed poliitikas, populistid või rohefundamentalistid. Peaasi, et oleksid äärmuslased ja võimekad oma eesmärkide saavutamisel. Saavutades majandusliku arengu pidurdumise (nt tuumaenergia tabustamise tagajärjel) või Vene päritolu gaasile kui toormele Euroopas eelisarengu loomise. Vene gaas olla nii mõnegi kasuliku idioodi arvates rohelisemast rohelisem viis energia tootmiseks. Nii et tasub kainelt vaadata ka niisugusele võimalusele kui keskkonnakaitselise hüperaktiivsuse käivitajale.

1 Vt Thomas Malthus, An Essay on the Principle of Population. Electronic Scholarly Publishing Project. http://www.esp.org/books/malthus/population/malthus.pdf

2 Mihhail Šiškin, Sõda või rahu. LR nr 35–37, 2022, lk 103.

3 https://www.delfi.ee/artikkel/120085018/rootsi-loobub-eraldi-keskkonnaministeeriumist-eelmised-valitsused-andsidki-keskkonnakusimustele-liiga-palju-kaalu

4 Vt nt https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/E-7-2011-004021_EN.html; https://tony-williams978.medium.com/a-wolf-in-sheeps-clothing-the-environmental-foundation-of-manuela-schwesig-promotes-nord-stream-975a7d901124