Kristina Normani näitus „Hansaühendused“, kuraator Linda Kaljundi. Hollandis Zwolle kunstimuuseumis (Museum de Fundatie, Zwolle) 14. XI 2023 – 28. I 2024.

Kristina Norman uurib erinevaid vaatenurki Hansale ja selle tähendusele täna ning tekitab võimaluse arutada näituse keskmes oleva keskkonna, neokolonialismi ning ida-lääne suhete teema üle. Alljärgnevalt räägib ta sellest kõigest lähemalt.

Kristina, näitusel on peale möödunud aasta Veneetsia kunstibiennaalil eksponeeritud filmitrioloogia „Orhideliirium“ väljas mitu spetsiaalselt selleks näituseks valminud teost: „Etendades Hansat“, „Pakstaak­tuul“, „Preemiumpuistu“ ja „Bioenergia“. Kuidas aitavad need teosed mõista Hansa Liidu koloniaalajaloo-kihistust?

Mul oli põnev avastada, kuivõrd kirev on olenevalt vaatenurgast Hansa Liidu pärandi tähenduste ja tõlgenduste palett. Näitust ette valmistades toetusin Linda Kaljundi ekspertiisile ajaloo vallas ja olin väga üllatunud, kui suur potentsiaal on Hansal keskaegse kaubandusliidu ja Euroopa Liidu kujuteldava prototüübina avada eri vaatenurki eurooplusele ja kaasaegsetele võimu­suhetele Euroopa Liidu sees. Keskajal võib rääkida Eesti alade koloniseerimisest ja Hansa võrgustiku osana sai sellest paigast loodusressursside päritolupiirkond. Meie kandi toormest said Euroopa südaaladel kvaliteettooted ja niisugune ebavõrdsus säilis ka edaspidi. Näituse jaoks otsisime ja leidsime Zwolle kunstimuuseumi kogudest ühe Hollandi kuldajastu meistri, XVII sajandil elanud Jacob Vreli olustikumaali. Ekspertide kinnitusel on see maalitud Läänemere idakalda metsadest raiutud tamme puidule. Kaubandus Baltikumi ja Hollandi vahel algas juba Hansa ajal, kuid ei lõppenud sellega. Ka varauusajal käis Läänemere idakalda ja Hollandi vahel aktiivne puiduga kauplemine. Tammed veeti Ida-Euroopast Hollandisse, kus need muudeti kunstiks. Osa sellest jõudis puidu päritolumaadele tagasi ja moodustab nüüd osa meie muuseumide kollektsioonidest.

Kuidas on keskaegse Hansa kaubalinnade liidu jõujooned üle kandunud tänapäeva? Milline aspekt on siin oluline hollandlastele, milline eestlastele?

Eesti seisundit Euroopa Liidu majanduses on keeruline mitte nimetada neokoloniaalseks. Näituse keskpunktiks on kineetiline installatsioon „Bioenergia“, kus on kasutatud ühe Hollandi bioelektri­jaama tuhka. Aastakümneid on Hollandis roheenergiat saadud Eesti ja Läti metsadest tehtud pelletitest. Metsade keerukad ökosüsteemid pressitakse meie tehastes pärlendavaks materjaliks, mis jõuab mööda vanu ja uusi hansateid Lääne-Euroopa riikidesse. Saadud „roheenergiaga“ köetakse soojaks nii kodud kui arvukad Hollandi troopiliste orhideede kasvandused. Üks minu „Orhideliiriumi“ triloogia filmidest „Janu“ tegeleb turba ja lillekasvatuse seose ja selle keskkonnamõju väljavalgustamisega. Mitmete hektarite suurustes kasvuhoonetes on eksootiliste kuukingade kasvusubstraadina kasutusel turvas, mida kaevandatakse Eestimaa rabadest. Kilesse pakendatud lilled tuuakse Hollandist rekadega tagasi Eestisse, kus igaüks võib neid endale soodsa hinnaga soetada. Kui asi puudutab majanduslikku heaolu ja euroopalikke fantaasiaid luksuslikust eluviisist, siis ongi raske eristada, mis võiks olla lääneeurooplastele teistmoodi oluline kui Eesti elanikele, kes püüavad ühel või teisel viisil ajaga kaasas käia ja olla nagu kõik teisedki lääne-eurooplased.

Mida tähendab sulle loomeuurimuslik kunstipraktika? Kuivõrd jääb ajaloo- ja teadusfaktide kõrval ruumi mängule, spekulatsioonile, kujutlusvõimele?

Asjade tähendus sünnib seostes. Ajalugu ja teadus on allikaks, kust ammutada uusi seoseid mulle oluliste teemadega, mind ümbritsevate inimeste, keskkonna ja kultuuriga või oma kogemusega mõnes eluvaldkonnas. Üldiselt on dokument mulle oluline, aga mitte püha. Suur osa minu loomingust balansseerib dokumentaalsuse ja fiktsiooni piiril. Tunnen ennast üsna lahedalt faktidega žongleerides ja asju kummastavatesse seostesse asetades ning seeläbi ka uusi vaatenurki avastades. Kui vaja, loon tõsielu faktidele fiktiivse raami või lisan dokumentaalsesse jutustusse väljamõeldud riukaid. Nii mõnigi tavaline asi, kinnistunud pilt või tõde plahvatab mu kujutluses, kui vaatan seda teise nurga alt. Püüangi oma loominguga uutele vaatenurkadele ja eetilistele positsioonidele ruumi teha.

Teoses „Etendades Hansat“ võib näha nii viimasel ajal tehtud kui ka arhiivifotosid hansapäevade pidustustelt Tallinnas, Pärnus ja Viljandis 1990ndatel ja sajandivahetusel. Millist väärtust kannab sinu vaates Tallinna vanalinn? Kuidas suhtud vanalinnapäevadel keskaja taasesitamisse?

Armastan Tallinna vanalinna väga, mul on sellega seotud palju toredaid mälestusi ja perekondlikke sidemeid – see on kindlasti oluline osa minu identiteedist. Huvitav on mõelda vanalinnast kui ajas piisavalt kaugele jäänud koloniaalajastu monumendist. Lõbus on hansapäevadel näha linnapildis rüütliteks, raehärradeks ning keskaegseteks kaupmeesteks ja poeemandateks kostümeeritud inimesi, kes meelitavad linnarahvast ja turiste oma tengelpungi luftitama. Siinse rahva nendes rollides esinemist võib vaadata postkoloniaalse fantaasia võtmes.

Hansa Liidu kaupmehed on ilmunud ka baltisaksa kunstnike koloniaalfantaasiate tegelastena. Friedrich Ludwig von Maydelli 1839. aastal valminud gravüüril „Bremeni kaupmeeste esimene maabumine Väina jõe suudmes, 1156“ on kaupmehi kujutatud Kolumbuse kombel maadeavastajatena. Pildil on näha fantaasiarikastes baroksetes kostüümides saksa kaupmehi tutvustamas Läänemere idaranniku pärismaalastele tsivilisatsiooni saadusi: peeglit, klaaspärleid, kääre ja peeni kangaid. Hansakoge markeerib pildil laev, mis meenutab pigem Hispaania karavelli. Kohalikel on vahetuskaubaks pakkuda vaid rebasenahku.

Iseenesest on intrigeeriv küsimus, millise suhte loob Maydelli pildiga eesti ja millise hollandi vaataja. Selle aasta suvel Viljandi, Pärnu ja Tallinna hansa- ja keskajapäevadel nähtu põhjal võib arvata, et eestlane suudab kujutleda ennast selle muinasjutulise kaubavahetusstseeni mõlemale poolele.

Käsitled näitusel 1990. aastatel hansa- ehk keskaja romantiseeritud taasesitamise olulisust ajal, kui postsotsialistlikud Ida-Euroopa riigid olid astumas Euroopa Liidu liikmeks.

Hansa Liidul on Põhja- ja Kesk-Euroopa kultuurimälus tähtis koht, kuigi selle tähendus erineb riigiti ja on ajas pidevalt muutunud. Euroopa Liidu asutamise ja hilisema laienemise valguses hakkasid levima kujutlused Hansa Liidust kui Euroopa Liidu eelkäijast. Need visioonid tõusid eriti esile postsotsialistlikus Ida-Euroopas 1990. aastatel, kui riigid püüdlesid ELi liikmesuse poole. Neil päevil pakkusid hansapidustused ka Eestis lava eurooplaseks saamise unistuse elluviimiseks – Tallinna vanalinnast sai omamoodi portaal Lääne-Euroopasse.

Nähtub, et Hollandi kui kunagise koloniaalimpeeriumi vaates pakub Hansa Liidu pärandi idealiseerimine positiivset identiteedituge. Süü ja vastutuse meretaguste asumaade pärast Indoneesias ja mujal võiks aga justkui Hansa Liidu 800 aasta juubeli tähistamise ajaks teisele plaanile jätta. Zwolle kunstimuuseumist sain kutse teha näitus just seoses nende pidustustega muuseumi direktorilt, kes soovis koloniaalpärandi idealiseerimise problematiseerida.