Kõige üldisemalt kehtib maksiim, et streigiga ähvardaja võib olla oma nõudmiste rahuldamises seda kindlam, mida vajalikum on tema töö elanikkonna kõige laiematele kihtidele.
Vaevalt kahtleb keegi, et arstid on äärmiselt vajalikud, sest nendeta me kooleksime kiiremini. Seevastu toidukaupade müüjate streik halvaks elu ainult natukeseks ajaks. See-eest teab igaüks, mis paanika tekib asutuses, kui arvutitega on midagi lahti. Järelikult võiksid patsidega poisid ühiskonnale oma soove peale sundida küll. Aga neil on tavaliselt niigi hea palk, liiati töötab suur osa neist erasektoris. Juristidega läheks ka elu segamini, eriti jõukamal rahval, aga juristid teenivad üldjuhul veel paremini kui arvutimehed ja nemadki on erasektoris.
Politseid on vaja, aga nemad ei tohi streikida. Õpetajad olid nõukaajal vastastikusest vahetussüsteemist (igaüks varustas althõlma kedagi millegagi) välja jäetud. Enam mitte. Vanemad on aru saanud, et lastele hea hariduse andmine on investeering tulevikku. Liiati tõstab prestii?i, kui võsukesed käivad mõnes public school?is. Nii et õpetajad võivad streikida küll.
Kui kunagi olid suhteliselt edukad põllumeeste nõudmised valitsusele (ehkki seda ei saanud otseselt streigiähvardusena käsitleda), siis mitte niivõrd sellepärast, et eesti rahvas ei võiks endal elu sees hoida Poola õunte ja Ameerika kanakoibadega, vaid et põllumajandus on osa regionaalpoliitikast ja kuulub meie (osalt juba mütologiseeritud) elulaadi. Aga, mis peamine: maal elab suhteliselt väga palju inimesi ja nende nõudmisi pidi valitsus arvestama.
Lillemüüjatel on asi keeruline, sest lilledeta saab läbi. Ja lilleseadjatel on hoopis hull. Aga kuidas on kunstirahvaga, kui hakkaks ka pihta? Siin on väiksed erinevused. Kui streigi kuulutavad näitlejad, siis lööb see repertuaari natuke sassi. Ja kuigi viimastel aastatel on mitmeid päris korralikke näitlejaid lahti lastud, ei saa asendajaid üleöö, pealegi on enamik parematest siiski teatrites tööl ning rahvas tahab oma lemmikuid näha. Nii et natuke mõikaks küll. Sama kehtib ooperilauljate kohta, sest rahvas tahab esietendustel käia ja uusi riideid näidata. Aga laulukunst ja muusika üldisemalt on rahvusvahelised ja keeleülesed, seega saab lauljaid ja pillimehi sisse tuua niihästi Riiast, Peterburist kui Helsingist.
Aga kas märkaks keegi, kui eesti maalikunstnikud otsustavad streikida? Ütlevad, et kui nii edasi kestab, siis meie enam ei maali? Hr Elken kutsub üles mitte üht sammu taganema ja korraldab molbertirevolutsiooni? See ei avaldaks erilist mõju, sest milleks rahvale kodumaine maalikunst, kui see juba kunstiakadeemiaski on marginaliseerumas. Ometi, mõni galerist kannataks mõningaid kahjusid, ning nende näol lisanduks Maalikunstnike Liidu sadakonnale liikmele mõnikümmend streikijat.
Aga kui eesti poeedid ütleksid homne päev, et siitmaalt ja mitte kaugemale? Meie enam ei luuleta, sest meie tööd tasustatakse nii nigelalt? Pandagu juurde, siis vaatame. Kas see kotiks kedagi? Ainult mõningaid kirjandushuvilisi-asjaarmastajaid. Sest raamatupoodides on tõlkekirjandust küllaga ja riiulid eesti autorite müümata teostest pungil. Las nad streigivad peale, öeldakse kabinettides kõrgemal pool. Las laps streigib, peaasi et ei nuta!
Ja streikida võivad ka eesti heliloojad, filmitegijad ja kes kõik veel, see ei läheks kellelegi korda. Kui ikka ei küüni ühiskonna vereringet välja lülitama, siis pole mõtet. Siis ei võeta tõsiselt. Seepärast see loovisikute seaduski niisugune sai. Ei, ärme streigime.