Aga mitte lavastustest, soomlusest, Kaurismäkist ei tahtnud ma rääkida, vaid publikust. Ei tea ju, mida arvasid näitlejad laval, aga saalis istudes tundus tolle õhtu publik erakordne: väga tundlik ja tähelepanelik, lavastuse temporütmidega kaasa hingav, ka pisemad teksti- ja mängunüansid püüti kinni, reageeriti täpselt. Ja ligi kolme tunnise lavastuse lõpus aplodeeriti kaua, siira tänuga. Vaatasin vaheajal saalis ringi, et kes nad siis on? Jah, naisi nagu alati pisut rohkem, aga mitte just valdavas ülekaalus. Oli nii päris noori kui pensioniealisi, üksikuid ja paare, edukaid ja keskmikke. Mõneti ideaalne läbilõikepublik, mille puhul saali tundlik ühtsustunne üllatavgi. Minu selja taga andis vaheajal üks vanaproua oma kaaslasele ülevaate kavalehest: kavade müüja olevat olnud nii lahke proua ja lasknud tal kavalehele pilgu peale visata. „Kava ju nii kallis!” täpsustas vanadaam. Samas lähedal arutas teine seltskond, ilmselt õpetajad, erutatult filmi „Klass” temaatikat ja probleeme.
Need juhuslikult kuuldud jutukatked, tolle õhtu üldmulje publikust tekitasid soovi rohkem teada saada: kes ta on, see teatripublik? Ja kas seda teavad ka käibemaksuprotsendi ümber jagelevad ametnikud, poliitikud, produtsendid, ajakirjanikud? Meil tehakse küll usinalt meediauuringuid, kus lugejate-vaatajate-kuulajate käitumist ja iga sammu valvsalt jälgitakse. Ent kultuuritarbijaid laiemas või teatripublikut kitsamas mõttes on uuritud häbiväärselt vähe. Viimastest uuringutest meenub 2006. aasta kevadel Saar Polli läbi viidud kultuuritarbimise uuring, mille tellis kultuuriministeerium. Ent võetud eesmärk või antud lähteülesanne oli toona liiga üldine, et sellest midagi põhjapanevat teada saada. Pigem kinnitasid uuringu tulemused üldjoontes juba teada tõsiasju. Kindlasti ka seda, et üle poole Eesti elanikest sooviks käia rohkem teatris, kinos, kontsertidel, kuid olulisimaks takistuseks on pileti kõrge hind. Muidugi on ilmselt palju tahta, et enne kui hakata kultuuriürituste piletihinda käibemaksu lisamise näol tõstma, võiks uurida, mida arvab sellest publik. Ehk teisisõnu: küsida ka rahva käest. Poliitikutele ilmselt väga ebapopulaarne ettepanek. Ja nüüd seda teha juba ka lootusetult hilja. Ometi võiks teatripubliku kohta uuringuid sellest hoolimata korraldada. Aga kes seda peaks tegema?