Eesti Luguteatri „Inimene malelaual“, kunstnik ja valguskujundaja Johanna Mai Vihalemm, helikujundaja Sven Sosnitski. Mängivad Priit Ahte, Mari Lipp, Triin Siiner, Aivar Simmermann, Margit Sõrve, Uku Valner ja Jaan Väärt. Esietendus 5. IX Eesti Ajaloomuuseumi tallihoones Maarjamäel.
Kui pärast Teise maailmasõja lõppu sai selgeks, et „vabastajad“ ei plaanigi tagasi koju minna, vaid kavatsevad jääda siia pikemaks, ning Eestis läks lahti kolhooside asutamine, tegi minu vanaisa Johannes kiire otsuse. Ta andis oma Pirita jõe kõrgel kaldal seisva talu koos loomade ja inventariga kolhoosile, kuid ise kolhoosi liikmeks ei astunud,* vaid tõmbus perega Tallinna koju varjule. Linnas ju rahvast rohkem, ikka lihtsam ennast punaste silme alt kõrvale hoida. Ega ma ju tegelikult ei tea, kas vanaisa isegi teadis, mis päästis tema ja tema perekonna märtsiküüditamisest ja selle järellainetustest. Okupatsioonivõim oleks leidnud kuhjaga põhjusi: kunagine kuulumine Kaitseliitu, jõukas elujärg iseseisvusajal (talu Tallinna lähistel Irus, mitmekorruseline maja pealinnas Mooni tänaval, auto), isamaaline ilmavaade ja küllap muudki.
Võib-olla oli see lihtsalt õnnelik juhus – Vene võimule iseloomuliku korralageduse juures tuli seda vahel ikka ette. Võib-olla oli pisut abi ka talu kiirest loovutamisest, mistõttu õnnestus küüditajate vaateväljast mõneks ajaks kaduda. Võib-olla on koguni tõepõhi all jutul, et minu vanaisa pere aitas küüditamisnimekirjast eemale hoida kohalik kommunist Alide Sommerling (1924. aastal punaste mässukatse järel Tupsi talus kaitsepolitseinike maha lastud Arnold Sommerlingi õde), naabruses elanud kehvik, kellele minu vanaema Adele olla Pätsu ajal lahkest südamest mõned korrad süüa andnud.
Samalaadseid ja samast ajalookümnendist pärit lugusid kuuleb nüüd vaid nelja-viie kilomeetri kaugusel kirjeldatud sündmuste toimumiskohast, täpsemalt Maarjamäe lossi tallihoones, kus Eesti Luguteater mängib lavastust „Inimene malelaual“, mis on omal kombel ühtlasi sealsamas vaatamiseks pakutava näituse „Riik malelaual“ laiendus. Tõsi, selleks, et siinne artikkel oleks ka vormilt lavastusele lähedane, pidanuksin panema arvustuse alguse kirja mina-vormis: „Mina olen Tambeti vanaisa Johannes ja …“. Ent trükisõna pole nii paindlik ega allu nii hästi vormimängudele, kui seda saab teha teatrilaval, mistõttu jäägem siiski tavapärase ajakäsitluse juurde.
(Elu)lugude jutustamisele keskendatud lavastuse „Inimene malelaual“ ülesehitus pole kuigi käänuline ega keeruline. Sissejuhatavas lõigus astuvad näitlejad ükshaaval ette ning räägivad peamiselt sellest, milliseid mõtteid ja tundeid tekitab neis sõda. Ilmselt on vähe inimesi, kes viimase pooleteise aasta Ukraina sündmuste hinguses ei oleks kas või põgusalt mõelnud sellele, mis saab ja kuidas ta käitub siis, kui sõda peaks jõudma Eestisse. Raske pole oletada, et need taas kasvama hakanud sõjaohust ajendatud mõttemõlgutused on paljus mõjutatud just eelmiste põlvkondade käest kuuldud lugudest Teise maailmasõja päevilt. Iseasi, kui palju on toonase kogemusega tänapäeva sõja korral pihta hakata, ent raskete valikute tegemine jääb sõjaga seotuks vist nii või teisiti, sajandist sõltumata.
Lavastuse keskse, kõige mahukama ja mahlasema osa moodustavad stseenid, kus näitlejad astuvad oma praegusest minast mõneks ajaks välja ja kehastuvad üheks oma vanavanematest või vanavanavanematest. Võib-olla pole sõna „kehastumine“ siin isegi kõige kohasem – salli või trakside abil lihtsalt markeeritakse kiire ränd ühest ajast või/ja rollist teise –, pigem on dramaturgiliselt köitev, et oma esivanemate elulugusid jutustatakse nende endi vaatepunktist, nende silmade ja suu läbi, mitte tänapäevaselt distantsilt ja tagantjärele targana. Niipalju, kui see on muidugi üldse võimalik, kuid teatri tinglik iseloom aitab sellele kenasti kaasa. Sellise „ma langesin esimesel sõjasuvel“-vaatenurga kasutamine loob selgema kontrasti stseenidega, kus näitlejatest jutustajad on (vahepeal ja lõpuks) oma tänapäevase „mina“ juures tagasi, ning mitmekesistab muidu ehk üheülbaliseks kiskuda võivat lugude voogu.
Mõistagi tehakse jutustatavates elulugudes edasi- ja tagasipõikeid varasemasse ja hilisemasse aega. Keskne on siiski 1940. aastate sõjakümnend, mis purustas või vähemalt pööras pea peale niivõrd paljude inimeste elu, aeg, mil seisti keeruliste valikute ees ja tuli langetada raskeid otsuseid, et jääda kas või läbi paksu pasa minnes võimalust mööda siiski ellu. Tõsi, vahel ei andnud saatus nendeks valikuteks-otsusteks enam üldse aega, vaid lajatas kohe lagipähe, kuid paljudel läks siiski ka kuidagiviisi õnneks. Seepärast ei ole jutustatud lugudes tähtsusetu seegi teema, mis sai neist vanavanematest ja vanavanavanematest pärast kurjuse kümnendit, kui elu hakkas loksuma õige natuke normaalsematele radadele, kes ja kuidas ennast teostas või teostamata jättis.
Kui lavastuse „Inimene malelaual“ alguses tuli jutuks praegune sõjaohu aimdus, mis Ukraina sündmuste taustal on tunginud üha rohkem inimeste mõtetesse, siis lavaloo kokkuvõtvas osas keskendutakse eeskätt sellele, kuidas esivanemad, kelle elulugusid äsja jutustati, on mõjutanud jutustajaid endid, nende iseloomu ja käitumist. Võimalik, et vaatajatele pole need jutud ehk nii põnevad kuulata, tänapäev paistab minevikuga võrreldes ikka natuke hallim ja argisem, ent aru tuleb endale anda ka sellest, et Eesti Luguteatri esitatu pole puhas etendus, vaid tegijatele on köitvate lugude ettekandmise kõrval ilmselt samavõrra tähtis seegi, kuidas nad nende lugudeni on jõudnud. Esivanemate elulugude uurimisest ja meenutamisest vormunud jutud aitavad neil küll kindlasti paremini mõista oma eellasi, aga nende kaudu kindlasti ka iseennast.
Lavastuse ilmselt kõige küsitavam kiht on kuskil seal teatriõhtu keskosas, kui tolleaegsete lehekuulutuste ja rahvasuust pärit naljadega antakse vaatajaile aimu 1940. aastate õhustikust ja olustikust. Dramaturgiliselt mõistetav käik: algusest lõpuni ühe hobusega ja sama tempoga ratsutades on oht, et etendus kisub üksluiseks, nagu on selge ka see, et rühmaloome pinnalt sündinud lavastusse võib sobida küll üks laval rühmas rähklemine. Paraku läks mul vaatajana just siin tähelepanu pisut oma radadele rändama, polnud enam seda pinget, mis elulugude jutustamisel. Vängevõitu naljalugude rääkimise stseen meenutas oma vormilt ehk kõige rohkem tavapärast teatrit, kui jutt polnud suunatud otse saali vaatajaile, vaid näiliselt rohkem lavapartneritele, ning seal andis kõige enam tunda, et trupis on rohkem kui kasinalt lavakoolis õppinuid. Kui lugude jutustamisel pole suurt vahet, kas tegemist on professionaali või harrastajaga (viimase puhul võib olla siirus ja pühendumus koguni eelis), siis näideldes tuleb vahe sisse.
* Robert Nerman, Kui Lasnamäel olid veel kolhoosid. – Eesti Päevaleht 30. I 2003.