Varasemad konkursid
1985 – 15 osavõtjat: I Jüri Rent,
II Arvo Volmer ja III Andres Heinapuu
1990 – 21 osavõtjat: I Hirvo Surva,
II Tarmo Vaask ja III Olari Elts
1995 – 21 osavõtjat: I Olari Elts,
II Mati Turi ja III Mihkel Kütson
2004 – 12 osavõtjat: I Risto Joost,
II Mihhail Gerts ja III Lilyan Kaiv

*

Üleriigilised noorte koorijuhtide võistlused on Eestis pikaajaline traditsioon ja nüüdseks kuulub auhinnatute hulka mitmeid tunnustatud Eesti dirigente. Just see sündmus on noorele võimalus end näidata, panna proovile oma oskused, võrrelda end teiste oma põlvkonna koorijuhtidega. Ning just see sündmus annab avalikkusele võimaluse näha Eesti koorimuusika järelkasvu ning aimata tuleviku tegijaid. Konkursi põhitunnuste hulka kuuluvad  töö professionaalsete kooridega ning küllalt komplitseeritud repertuaar, seega on see peamiselt mõeldud juba dirigentidena tegevatele või kõrgkoolis õppivatele noortele. Sealjuures tähendab „noor” konkursi mõistes kuni 35aastast koorijuhti.

Äsja lõppenud konkursil võistles üheksa dirigenti, kes näitasid oma oskusi töös Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EM TA) segakoori, Eesti Rahvusmeeskoori (RAM ) ning Eesti Filharmoonia  Kammerkooriga (EFK). Seekord osalesid peamiselt EM TAs õppivad noored, juba kõrgkooli lõpetanud tegevdirigentidest tegid kaasa vaid Tallinna Kammerkoori dirigent ning Maardu gümnaasiumi muusikaõpetaja Darja Selivanova ning naiskoori Cantus ja segakoori Mria juhatav Maria Beljajeva. Selivanova sai ka tänavuse konkursi kõrgeima, II koha, esimest preemiat sel aastal žürii otsusel välja ei antud. Pärast konkursi lõppu kogunesime dirigeerimise  õpetajate, konkursile kaasaelanute ning žürii esindajaga ühisesse ümarlauda, et küsida Lennart Mere eeskujul: kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme, Eesti koorimuusika edasikandjad? Kaasa mõtlesid Kuno Areng, Heli Jürgenson, Toomas Kapten, Ingrid Kõrvits, Erki Pehk, Ants Üleoja ja Ene Üleoja.     

Konkursi eesmärk on leida ja motiveerida noori talente ning tõmmata neile avalikkuse tähelepanu. Kuidas see õnnestus?

Ene Üleoja: Mulle tegi rõõmu mitmete noorte meesdirigentide ilmumine meie lavale. Ka meeldis mulle üldiselt dirigeerimistehnika.

Ingrid Kõrvits: Väga positiivne oli suur publikuhuvi.  Kahjuks jättis mitme võistleja dirigeerimistehnika siiski soovida, samas oli esimesest kolmanda vooruni näha mõnegi võistleja head edasiminekut nii muusikalises väljenduses kui dirigeerimistehnikas.

Erki Pehk: Konkursi ülesehitus – kolm vooru ja töö professionaalsete kooridega – on väga hea. Olen rõõmus, et kõik võistlejad kasutasid võimalust saada žüriilt tagasisidet ning küsisid arvamust oma töö kohta: peale finaalkontserti  vestlesime osalejatega üle pooleteise tunni.

Kuno Areng: Konkurss andis vajaliku tähelepanu ning meeletult suure muusikalise kogemuse noortele dirigentidele, kes on praegu oma muusikutee alguses. Taset nimetaksin tubliks keskmiseks.

Ants Üleoja: Tahan kiita ja tunnustada osalenud noori, nad on teinud suure sammu edasi!   

Osavõtjad oli seekord eelmiste konkurssidega võrreldes vähem. Kuidas hindate võistlejate hulka ja taset?

A. Ü.: Mulle tundub, et potentsiaalseid osalejakandidaate oli rohkem kui neid, kes söandasid  konkursile välja tulla. Kuni 35aastaste koorijuhtide seas on veel mitmeid, kes lõid põnnama, olid liiga tagasihoidlikud või ei suutnud end nõudlikust konkursirepertuaarist ajapuudusel läbi närida, kuid kes oleksid võinud tulla end näitama, et määratleda oma praegune koht Eesti dirigentide reas.

E. P.: On ka dirigente, kellele konkursiformaat lihtsalt ei sobi.

E. Ü.: Tegu oli peamiselt üliõpilaste omavahelise  võistlusega. Kui osalejate seas olnuks rohkem tegevdirigente, olnuks pingerida ehk põnevam.

K. A.: Tegevdirigendi osalemata jätmise taga võib olla ka väike hirm: mis siis saab, kui mõni tudeng mulle ära teeb?

Toomas Kapten: Seniste konkursside võitjad on olnud juba dirigentidena tegevad ja Eesti kultuuripildis tunnustatud. Sel korral kogenud võistlejaskond praktiliselt puudus. 

E. P.: Siiski, ka praeguse konkursi osalejad on tegevdirigendid, ehkki nende kogemus pole väga pikk.

Heli Jürgenson: Vahepealsetel aastatel on dirigeerimist õppivate tudengite hulk kahanenud ja see annab ilmselt ka täna veel tunda.

K. A.: Loomulikult on igal juhul olulisim, et nii tegevdirigent kui tudeng konkursile tuleks! See näitab tema huvi oma eriala vastu ning arendab tohutult.       

Kuidas hindate konkursi repertuaari?

K. A.: I vooru „Gloria Patri” osad oli hea leid – need andsid palju võimalusi oma oskusi näidata. II voorus Rahvusmeeskoori kavaga läks raskemaks: repertuaarinimistu oli väga mitmekesine ning sisaldas nii motoorse liikumisega teoseid kui ka laule, mis andsid rohkem võimalusi oma fantaasiat rakendada. Võrrelgem näiteks Mägi „Murdunud aeru” ja Kruusimäe „Eest ära” – vahe on suur! Seega sõltus võimalus end näidata mõneti ka loosiõnnest.

A. Ü.: Kava oli küllalt komplitseeritud ning sisaldas mitmeid võimalusi läbi kõrbeda. 

E. Ü.: Finaalis juhatatud Frank Martini Missa topeltkoorile oli äärmiselt keeruline teos, tõeline pähkel kõigile osavõtjatele.

E. P.: Samas – kui arvestada, et meil on tegu noorte professionaalidega, siis peaksime lähtuma sellest, et iga lugu on neile jõukohane. Kava raskusastme kohatine ebaühtlus mind žüriiliikmena ei häirinud, oma muusikalisi taotlusi ja oskusi on võimalik näidata igas laulus.       

Millised positiivsed ja negatiivsed tendentsid noorte dirigentide töös välja toote?

I. K.: Mind häiris, et vokaaliga ei tegeldud. Kui mõni koori häälerühm kõlab väga halvasti, siis tuleb sellega tööd teha, ka konkursil! 

E. Ü.: Kahjuks ei tegeldud enamasti ka ansambliliste ja intonatsiooniliste probleemidega. Mul tekkiski küsimus: mida võistlejate puhul peaks hindama? Kooriproovis on koorijuhi käeline töö kõige vähem oluline, ta peab eelkõige suutma kuulda, näha ja paika panna teatavad kooritehnilised aspektid. Konkursil osalejate põhimure paistis olevat muusikaline tervik, žestikuleerimine, dramaturgia, dünaamika, aga anum, mille sisse see kõik peaks paigutuma  ehk intonatsioon, ansambel ja vokaal jäi paljudel kahjuks kuulmata.

K. A.: Võistleja kohta on negatiivne näitaja, kui ta jätab osa konkursiaega kasutamata, ei leia enam võimalusi teost edasi arendada. Hea meel oli näha füüsiliselt vaba juhatamist, kuid nägin kahjuks rohkesti ka tehnilist ühekülgsust, suure käega juhatamist. Loodan väga, et konkurss juhib õppivate dirigentide tähelepanu taas praktika äärmisele vajalikkusele! Kui mina  veel konservatooriumis õppisin, küsis Gustav Ernesaks meilt alati: poisid, kus teie värkstuba on? Koorijuhiks õppijal peab olema oma koor, kus ta kogemusi omandab – dirigenditööks ei piisa ainult sellest, et sul käsi liigub!

T. K.: Dirigent peab välja töötama oma helipildi, oma kontseptsiooni, minema siis sellega koori ette ja kuulama, mis sealt vastu tuleb. Järgmiseks tuleb hakata neid kaht pilti üksteisele lähendama. Dirigendil peab olema julgus  öelda, ka konkursil professionaalsele kollektiivile: olete küll seni laulnud nii, aga mina teen teistmoodi.

A. Ü.: Kohati juhtus, et mõni võistleja mõtles kodus võimalikud vead välja ja hakkas neid kohapeal parandama, aga tegelik viga oli hoopis teises kohas. Muidugi, teame ju kõik, mis tähendab konkurss – see võib kaotada kuulmise, nägemise ja närvid korraga.

E. P.: Kui noor dirigent püüab konkursiolukorras 15 minutiga ära näidata kõik, mida ta oskab, võib tekkida mingit tüüpi paanika ning tulemus olla vastupidine.

E. Ü.: Koori kuulamise ja kiiresti reageerimise oskus tuleb kogemustega. Mulle
tundub, et dirigentide ettevalmistamisel tuleks peale interpretatsiooniküsimuste jälgida ka oma visiooni saavutamise tehnilisi oskusi.

T. K.: Mind häiris veidi noorte dirigentide hillitsetud kontseptsioon: mitte interpreteeriv,  vaid äraootav lähenemine. Kui muusikalises lähenemises domineerib leiges vees ujumine, ei teki ka silmapaistvat muusikalist elamust. Pean aga ütlema, et Martini Missa topeltkoori 12–14häälse faktuuri kuulamine ning kõigi liinideni jõudmine nõuab oskust – see lugu võib seisma jääda, kui valesti juhatad. Seetõttu on väga hinnatav, et finalistid niivõrd keerulise teosega toime tulid.

E. Ü.: Võinuks vältida Martini Missa osade  tükeldamist aplausidega, ehkki osi juhatasid eri dirigendid.

E. P.: Üks osaleja oli tehniliselt tugev, teisel jälle olid huvitavad mõtted jne – igaühel oli häid külgi.     

Milline näeb välja VI üleriigiline noorte koorijuhtide konkurss 2014. aastal?

E. Ü.: Oluline on, et see toimuks! Tegu on väga hästi töötava formaadiga.

E. P.: Žürii võiks olla isegi suurem: 7–9 liiget, nende hulgas välismaalasi rohkemgi kui üks. Tähtis on, et noored saavad katsetada oma muusikalisi ideid ning sealsamas ka tagasisidet, seega nad teavad, kuidas oma dirigenditeel edasi liikuda. 

T. K.: Ütlesin enne konkurssi, et see on dirigendi jaoks nagu tulest läbiminek. Nüüd lisaksin, et sellega toimetulnutel on ees huvitav ja perspektiivikas tulevik.

Vestelnud Kaie Tanner