Tänavusest suveteatrist leiabki rohkem meelelahutuslikku. On ka mõned tõsisemad autorid ja teemad: O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse”, B. Schaefferi „Loojang”, Tammsaare mammutprojekt Vargamäel, Shakespeare’i  „Romeo ja Julia” Tartus. Valdavalt pakutakse ikkagi magusapoolset romantikat, muusikalist ja muud meelelahutust. Vabas õhus tehtaval teatril on omad mängureeglid, mis seavad esiplaanile pigem vaatemängu, paksemad näitlejavärvid, sellega paratamatult kaasneva lihtsustava lähenemise. Sobib suvisesse aega küll, aga – kas pole seda juba liiga palju? 

Juba mitmendat aastat järjest on kõlanud hääled, et äkki võiks suveaega pisut rahulikumalt võtta: teha vähem, aga paremini. Mujal Euroopas suviti nii pööraselt ei rapsita, isegi enam mitte Soomes, kus on pikk suveteatritraditsioon, rääkimata naabritest Lätist ja Leedust. On oma traditsioonilised suvised teatrifestivalid: Tampere teatrisuvi, Avignon, Edinburgh jt. Nii meeletut kütmist nagu Eestis naljalt mujalt ei leia. Viimastele suvedele mõeldes olen nii mõneltki etenduselt lahkudes tundnud seda tarbimishulluse õõvastavat hõngu ja kahetsust keskpärasele kaubale raisatud energiast, ajast ja rahast. Nagu supermarketis käinud inimene koju jõudes nii mõnigi kord üllatub, kui palju tarbetut kaupa on ta poes ostukärusse sumanud. Ühe suveetenduse külastuse tegeliku piletihinna sisse tuleks ju arvestada ka bensiinile, õllele ja suupistele kulutatud kroonid.   

Tegelikult on ikka kahju, et näitlejad endale vaikset säästusuve lubada ei saa. Nii tore oleks, kui nad hoopis puhkaksid, loeksid huvitavaid ja tarku raamatuid. Vaatajadki võiks säästupuhkusele lasta. Ja keegi ei jääks millegi võrra vaesemaks (rahast rääkimata).

Aga tundub, et rongi peatada ei saa. Kui sügistalvist hooaega võtavad teatrid justkui rahulikumalt, siis suveprojekte vaadates tundub, nagu oleks tekkinud mingi eriline hasart: missugune teater, kes kellelt vaatajad üle lööb? Vahel ei teagi ju, millega üksteist üle trumbata püütakse – kas kunsti või rahategemisega?