Soome Rahvusteatri „Maasikakoht“ („Mansikkapaikka“), autor Sofi Oksanen, lavastaja Mika Myllyaho, kostüümikunstnik Auli Turtiainen, muusikaline kujundaja Samuli Laiho, lavakujundajad Eliisa Rintanen ja Mika Myllyaho, valguskujundaja ja videokunstnik Ville Virtanen, helikujundaja Grégory Maisse. Mängivad Wanda Dubiel, Maria Kuusiluoma, Petri Liski, Pirjo Luoma-aho, Wenla Reimaluoto, Janne Reinikainen ja Otto Rokka. Esietendus 6. III Helsingis Soome Rahvusteatri suures saalis.
Maxim Gorki teatri „Alice imedemaal“ („Alice in Wunderland“), autor Lewis Carroll, lavastaja Oliver Frljić, lavakujundaja Igor Pauška, koreograaf Evelin Facchini, dramaturgid Johannes Kirsten ja Endre Malcolm Holéczy, kostüümikunstnikud Jelena Miletić ja Janja Valjarević, valguskujundaja Connor Dreibelbis. Mängivad Elias Arens, Via Jikeli, Aleksandar Radenković, David Rothe, Aram Tafreshian ja Çiğdem Teke. Esietendus 2. III Berliinis Maxim Gorki teatri suures saalis.
Maasikakoht. Sofi Oksaneni uue näidendi esietendust Soome Rahvusteatris oodati suure põnevusega, sest sai ju ühest tema draamast, Eesti-ainelisest „Puhastusest“ (2007), rahvusvaheline hitt. Tõsi küll, rohkem on see teos tuntud näidendi põhjal kirjutatud romaani kui näidendi või lavastusena. „Puhastus“ jõudis lavale mitte ainult Soomes, ka USAs, Kanadas, Portugalis, Saksamaal, Sloveenias, Ungaris, Eestis (2010, Vanemuine) jm. Pärast „Puhastust“ on lavastatud teisigi tema tekste, näiteks romaani „Kui tuvid kadusid“ samanimeline dramatiseering (2013, Soome Rahvusteater; 2015, Vanemuine).
Nendest näidetest kumabki juba läbi Oksaneni loominguline muster: sama loo jutustamine eri meediumides. Kui võrrelda romaane ja nende põhjal tehtud lavastusi (või ka filme), siis tavaliselt tundub kaotajaks jäävat teater (või film), sest need on mahult lihtsalt palju piiratumad žanrid. Näidendi ja romaani žanrispetsiifika peale mõtlesin ka Oksaneni kirjutatud ja Soome Rahvusteatri kunstilise juhi Mika Myllyaho lavastatud „Maasikakohta“ vaadates: tahes-tahtmata pidin tõdema, et Oksanen on romaanikirjanikuna veenvam ja sügavam.
Nagu „Puhastuse“ nii ka „Maasikakoha“ pealkirjas on peidus tugev kujund. Mansikkapaikka on soomlasele koht, kus inimene on õnnelik. Paljud välismaalasedki teavad soomlaste ütlust „Oma maa maasikas, muu maa mustikas“ („Oma maa mansikka, muu maa mustikka“). Oksaneni näidendi üks kahest tegevuskohast on pealegi maasikatalu Jyväskylä lähedal. Sümboli tasandil on maasikakoht muidugi Soome, maailma kõige õnnelikumate inimeste riik.1
Kõnekas on algusest peale see, et etenduse tegevustik algab 2022. aasta 24. veebruaril – päeval, mis muutis maailma. Oksaneni teos ongi selgelt sõja- ja Vene-vastane, kuid, nagu tihti juhtub väga tugeva poliitilise või eetilise programmiga teostega, on see esteetilises perspektiivis üsna kaheldava väärtusega. Lavastusena on „Maasikakoht“ muidugi professionaalselt tehtud, kuid sügavamat kunstilist elamust paraku ei paku. Käsitlen järgnevalt kõigepealt lavastuse süžeed ja seejärel ideoloogiat.
Oksaneni kiituseks peab ütlema, et ta oskab välja mõelda väga põnevaid süžeesid ja hoida pinget kogu teose vältel. „Maasikakoha“ keskmes on mõnevõrra ebatraditsiooniline (või XXI sajandil juba traditsiooniline?) soome pere, kus peremees on aastaid tagasi abiellunud Ukrainast maasikaid korjama tulnud naisega. Nüüd valmistutakse pereisa Keijo (Petri Liski) juubeliks, ent nende kooliealine poeg on juba mõnda aega kadunud. Politseinikust peretütar Alina (Wenla Reimaluoto) on aga just menetlemas juurdlust naabertalus, mille omanikke süüdistatakse Tai maasikakorjajate väärkohtlemises. (Kuna Soomes maasikate korjamine oli ka eestalaste seas 1990. aastatel üsna levinud lisaraha teenimise võimalus, siis pakub see seik üsna palju samastumisvõimalusi.)
Seejärel hakkab tegevus hargnema paralleelselt kahes kohas: Soome maasikatalus ja Moskva psühhiaatriakliinikus, kuhu pereema Ruslana (Maria Kuusiluoma) on saatnud oma geist poja Ville (Otto Rokka) võõritusravile ehk konversiooniteraapiasse. Psühhiaater (Janne Reinikainen) kasutab kõiki tema käsutuses olevaid psühholoogilisi ja füüsilisi manipuleerimisvahendeid, et Ville heteroseksuaalseks pöörata. Ilmselt on Oksanen tahtnud selle kaudu anda Soome vaatajatele õppetunni Venemaal kasutatavatest ajupesu- ja hirmutamistaktikatest, kuid seda eesmärki kahjustab õõnes tegelaskontseptsioon. Nimelt on nii psühhiaater kui ka Ruslana Moskvas elav õde Valentõna (Pirjo Luoma-aho) ühemõtteliselt pahad, valelikud ja rahaahned tegelased, kes ei mõju inimestena kuigi usutavalt.
Etendust vaadates tuli meelde Jaak Rähesoo irooniline kokkuvõte August Jakobsoni näidenditest: „Üldiselt annab tegelase olemuse kätte juba osaliste loendis tavaliselt leiduv klassikuuluvuslipik. Või kui seda mingipärast pole, siis tegelase välimust ja olekut kirjeldav esimene remark. Siin, nagu öeldud, põimuvad veidralt bolševistlik klassivõitlus ja rahvaraamatulik loomasümboolika. Lisaks ilmestavad kodanlasi ja kahjureid sellised pahategelaste ammututtavad jooned nagu kiimalus ja joomine, kusjuures erilise rikutuse märgina ei tarvita nad ausat kodumaist viina, vaid ikka mingit peent väljamaa marki.“2
Nagu Jakobson kodanlasi, nii on ka Oksanen kujutanud venelasi kõige levinumate stereotüüpide kaudu ning „vaenlasi“ üheplaaniliselt dehumaniseerinud ja demoniseerinud, justkui oleks näidend lihtsakoeline sõjapropaganda. Põhimõtteliselt võiks ju lavastuse kunstilistele nõrkustele läbi sõrmede vaadata, kui see täidab mingit üllast mitte-esteetilist, näiteks poliitilist eesmärki. Kuid kahtlen, kas Venemaa ja lääne mustvalge vastandamine on praeguses poliitilises olukorras kõige targem strateegia, isegi kui sel on Soomes rahvavalgustuslikku kaalu.
Kuid probleeme leidub ka õnnemaal Soomes. Nimelt õnnestub Alinal välja selgitada, et ta ema on hoidnud Villet homoseksuaalsusest võõrutamiseks maasikakorjajate konteineris üksikvangistuses ning olnud vaikiv kaasosaline tailannast naabrinaise inimkaubitsemise ja väärkohtlemise äris. Kas ei kõla siin alltekstina sõnum, et esimese põlve immigrandid ei jaga Soome väärtussüsteemi ning osalevad teiste immigrantide, isegi oma kaasmaalaste väärkohtlemises? Immigratsiooniga kaudsemalt seostub ka üllatav lavakujunduslik valik (Eliisa Rintanen ja Mika Myllyaho): kolm metallist konteinerit, millest keskmises toimuvad sündmused Moskvas ja kahes äärmises maasikatalus.
Kui kellelgi on plaanis „Maasikakohta“ vaatama minna, siis nüüd rikun ära lõpupõnevuse, kui ütlen, et Ville pääseb üle noatera Moskva haiglast, kuid koju tagasi ei pöördu, vaid sõidab oma ukrainlasest kallima juurde Berliini.
Imedemaa. Berliin on teadupärast paljurahvuseline linn ja suur osa berliinlastest immigrandid. See tõsiasi hakkas alles üsna hiljuti kajastuma ka Saksa kultuuripoliitikas ning Maxim Gorki teater on oma erisugustele ühiskonnagruppidele avatud hoiaku, rahvusvahelise trupi, mitmekeelsete ning poliitiliselt teravate lavastustega selle värvikas näide. Praegu juhivad teatrit Shermin Langhoff ja horvaatia lavastaja Oliver Frljić, kelle „Needus“ oli 2018. aastal „Baltoscandali“ festivali programmis ja keda peetakse praegu üheks Euroopa kõige provokatiivsemaks teatritegijaks. Frljić tõigi märtsis välja Lewis Carrolli teose „Alice imedemaal“ uusversiooni.
Imedemaa, kuhu seitsmeaastane Alice (Via Jikeli) aiaaugu kaudu satub, on muidugi Saksamaa ja Alice ise immigrant. Elamisloa saamiseks on tal vaja koguda pisaraid, sest just immigrantide laste pisaratest Saksamaa elatubki – hiljem näeb türannist kuningannat pisaravannis kümblemas. Lavastuse algus on provokatiivne ja paljulubav, kuid siis hakkab kiiresti juhtuma absurdseid asju nagu Carrolli teoses, sest näib, et läbi käiakse kõik Saksa poliitika päevakajalised ja populistlikud teemad.
Keskset rolli selles virvarris mängib poliitikust kuningas (Aram Tafreshian), keda vaevab nii verbaalne kui ka füüsiline kõhulahtisus ning kelle ekskremente rahvas peab koristama. Äkki hakatakse etendama muinasjuttu „Kuninga uued rõivad“ ja kuningas on alasti, kuid keegi ei julge seda tunnistada. Kuidas seda hullust lõpetada? Frljić on otsustanud Peltsebuli välja ajada Peltsebuliga ehk teha Alice’ist uue kuninganna, kes jätab kõik teised tegelased traataia taha ning teatab publikule, et tahab koos nendega hakata ehitama paremat maailma.
Radikaalne ja otsesõnu poliitiline teater nagu „Alice imedemaal“ mõjub tihti ühelt poolt hirmutavalt ja teiselt poolt lapsikult ning seetõttu just eriti hirmutavalt. Mõlemad arvustuses käsitletud lavastused lihtsustavad põnevale vaatemängule vaatamata või just selle tõttu käsitletavaid teemasid ning polariseerivad mustvalge tegelaskonna kaudu publikut ja ühiskonda. Huvitav on ka minu kui vaataja vaatepunkti muutus: „Maasikakohas“ elasin kaasa immigrantidele, sest olen ise Soomes õppinud ja töötanud (sh maasikatalus); õppejõuna tajusin „Imedemaal“ aga sunnitud osadust nn riigisüsteemi esindajatega, ükskõik kui karikatuurselt neid ka ei kujutatud. See oli minu intuitiivne vastus mustvalgele vastandusele – kunstilise kujutamisviisi ohvrite ehk nn pahade tegelaste rehabiliteerimine.
Maasikakohad ja imedemaad on aga ainult kunstiteostes ja unistustes.
1 World Happiness Report 2023, https://worldhappiness.report/ed/2023/.
2 Jaak Rähesoo, Eesti teater. Ülevaateteos. I. Eesti Teatriliit, Tallinn 2011, lk 288.